Kuulsuse, maine ja hea nime feng shui. Janno Seeder

Mina või vale-Mina? Kuidas neid eristada. Meil on hea tagasisidemehhanism – emotsioonid. Kui tunned end hästi, rahulolevalt ja loovalt, siis tea, et sinu olemus ja käitumine on kooskõlas. Kui aga tunned frustratsiooni, viha või ahastust, tugevaid negatiivseid emotsioone, siis tähendab see seda, et sinu tähelepanu on sellel, mis ei ole kooskõlas sellega, kes sa tegelikult oled. Inimene koosneb kahest osast ja need on tõeline Mina ja vale-Mina ehk Ego.

      Tihti on sinu tõeline olemus peidetud välise infomüra alla ja selle väljakaevamiseks läheb vaja suurt sisemist motivatsiooni, sinu sisemist häälestatust enesemääratlemiseks.

      Mis või kes on Ego? Ego on kasvatuse ja ühiskonna tulemus, mille mõjuvõimsaks lihvimisvahendiks on meedia. Yijing (teejuht muutuste oraakli juurde) ütleb, et Ego on vale enesetunnetus, mida on loonud ümbritsev maailm. Ego ei ole kasvanud meie seest väljapoole nagu õitsev puu, mis püüdleb valgustatuse poole, vaid Ego on roninud väljast sisse ja vallutanud meid nagu viirushaigus. Näiteks kuuluvad siia erinevad rollid, mis on mõeldud mingi ülesande täitmiseks (ema, isa, juhi roll jne). Me ei tohi neid automaatselt üle võtta ja kuulutada need iseendaks. Mis siis juhtub? Me muutume automaatkäigukastiga liikumisvahendiks, kus pole vaja mõelda ei siduri-piduri ega käiguvahetuse peale. Me lihtsalt täidame meile antud rolle ja need hakkavad elama oma elu ja nii kaotame kontakti oma tõelise olemusega. Me hakkame käituma vastavalt rollile etteantud mustrile.

      Egol on suur jõud, sest ta ühendab endas väga paljut ja seetõttu on Egol lihtne meiega manipuleerida. Ta annab teada, et me oleme ebapiisavad ja seetõttu sunnitud välise mustri omaks võtma. Ta ütleb meile, et me ei ole täiuslikud olendid. Et oleme see, mis meil on, ja oleme see, mida me teeme ja oleme see, mida teised meist arvavad. Ego ütleb meile, et meie elus on puudu just see, mida soovime omada, ning me satume saavutuste tagaajamise halastamatusse konkurentsi ja ütleme: ma ei saa, ei suuda jne. Ego toitub inimese hingevalust.

      Ettekujutus sellest, mida keegi tegelikkuseks peab, sõltub eelkõige maailmavaatest.

      Öeldakse, et inimene on see, mida ta usub.

Aristoteles (384–322 eKr)

      Mitmetahuline Ego

      Niisiis on Ego enda poolt loodud lugu selle kohta, kes ja mis ma olen. Ma olen ise oma vale-Mina autor ning ma olen sinna oma hinge ning väe sisse pannud. Kuidas siis Ego ehk vale-Mina ära tunda?

      Vale-Mina koosneb erinevatest osadest, vaatame neid lähemalt.

      • Ma olen see, mis mul on. Enamik inimesi määrab end oma maise vara suurusest lähtuvalt, näiteks suurem maja, parem auto, rohkem ehteid jne.

      • Ma olen see, mida ma teen. Minu saavutused määravad minu olemuse. Ma olen osakonna juhataja, ma olen firma omanik, ma olen abielus, ma olen ema/isa jne.

      • Ma olen see, mida teised minust mõtlevad. Minu maine määrab minu olemuse. See Ego osa loob peitusemängu, valetõlgendusi ning võib inimestele kaasa tuua väga suuri hädasid, sest tekkinud segadust ja valu elatakse tihti välja oma lähedaste peal.

      • Ma olen kõigist eraldatud. Ma olen üksi ja pean ise hakkama saama. Iga teine inimene on võimalik konkurent ja vaenlane.

      • Ma olen eraldatud kõigest, mis minu elus puudub. Ma ei ole ühenduses oma soovidega. Arvatakse, et see, mis minu elust puudub, tuleb jõuga endale võtta. Ei usuta, et ellu tuleb see, milleks sa oled valmis ja mida sa lood ise.

      • Ma olen eraldatud universumist. Minu elu sõltub sellest, kui väärtuslik on minu eluülesanne. Ei suudeta näha universumi ühendatust, meie tegevuste (otsuste, mõtete, käitumise) mõju suures plaanis. Ei mõisteta põhjuse-tagajärje seost ning loobutakse vastutusest iseenda ja maailma ees.

      Ainult see, kelle tõeline Mina on rahulolus, peab vastu elutormidele ja elumuutustele. Väljastpoolt tulevad mõjutused kasvatavad aga meie Ego. Ego kasvades ja võimutsedes pole sa enam sina ise, sa kuulud kellelegi või millelegi teisele. Sa ei taha seda uskuda? Aga kas sa oled kindel, et sind ei mõjuta meedia, ühiskondlik arvamus, infomüra, sugulaste õpetused, juhatused?

      • Suurbritannia räppar Maxi Jazzi, kes on ka tegutsev budist, edastas mängufilmis „Hiigelhüpe” oma laulu sõnumiga tõelise Ego definitsiooni:

      • „Minu nimi on Ego ja olen sinuga su viimse hingetõmbeni.

      • Siin on lühike nimekiri asjadest, mis hirmutavad mind surmani.

      • Ma ei talu asju, millest ma ei saa aru, ja eriti vihkan asju, mida ma ei saa juhtida. Ma ei armasta tundmatut ja ma pean olema alati esimene.

      • Minu nimi on Iha ja ma pole päris inimene, rohkem nagu omadus.

      • Kinnitan end sinu silmade taha ja pimestan sind kõige suhtes, mida sa arvad tahtvat olla. Panen sind endale lubama kõike kuulsuse ja jumaldamise nimel …”

      Mida sa varjad?

      Hiljuti hakkas raamatupoes mulle silma raamat „Kes sa oled siis, kui keegi sind ei näe?” – intrigeeriv küsimus, kas pole? Kas sul on midagi varjata? Mingid omadused, mõtlemine, käitumine, mis tekitab sinus häbitunnet?

      Ma usun, et igaühel meist on midagi varjata. Mõnikord on need „valed” väikesed, kuid neil on kalduvus kasvada ja meid endaga üleni täita. Maailm on duaalne ja kui on olemas hea, siis on olemas ka halb. Kes aga ütleb, mis on hea ja mis on halb? Hinnangu oma olemusele, käitumisele, mõtetele anname me ise ja kõverpeeglilt tuleva teabe selle kohta mis on vale ja mis on õige, saame enamasti väliskeskkonnast ehk siis Ego loojalt. Kui inimene sünnib, on tal juba sel hetkel mitmed isiksuse omadused, vahet tegemata, mis neist on halb ja mis neist on hea. Ema on esimene, kes annab talle teada, et selline käitumine on halb ja too käitumine on hea. Ema on esimene väline mõjutaja.

      Laps õpib üsna ruttu kasutama maske, et saada näiteks kommi või muud oma tahtmist. Mida vanemaks ja kogenenumaks me saame ja teadlikumaks elust meie ümber, seda enam õpime me kas meie enda, aga enamasti siiski väliskeskkonna poolt mitteaktsepteeritud omadusi peitma. Me hakkame looma iseendale maske, sest me loodame, et maskid aitavad meil jõuda sinna, kuhu soovime.

      Seeläbi loome me isikud, kel on nii-öelda kaks elu – avalik elu ja salaelu. Näiteks ettevõtte töökas juht, kes koju jõudes vahetab tubli mehe maski alkohooliku maski vastu. Niikaua kui mask ees püsib, on kõik hästi. Kuid maskidel on komme ära kaduda, katki minna ja siis tuleb korraga liiga palju ja liiga võõrast nähtavale. Ettevõtte juhid, kes kuritarvitasid firma raha, et osta endale alkoholi jne. Lahke naabrimees, kes tegelikult on narkodiiler. Tore pereisa terroriseerib kodus naist ja lapsi. Näiteid on palju. Tihti ei lange mask eest enne ära, kui on juba hilja. Eeskujulik pereisa tapab meeltesegaduses, sest ei jõua enam maski kanda, kogu perekonna.

      Mask on meie enda poolt maalitud ja looga kinnitatud abivahend, et sulanduda keskkonda. Selle maski põhjustajaks on aga meie endi sisemised varjud, hoiakud, süütunne, harjumused jne. Ja ära arva, et sinul seda pole. Igaüks näeb mõnda varju, kui ta vaatab ausalt enda sisse. Kui sa ei usu, siis mine seisa päikese kätte ja vaata, kas sinust tekib maapinnale vari?

      Niisiis vari on see, mida me ei taha, et teised näeksid. See, mille kohta me valetame ja mida me peidame. Kust saavad varjud alguse? Varjud tulevad meie tõelisest Mina olemisest ja just sellest poolest, mida me ei taha endale tunnistada ja teistele esitleda. Me oleme õppinud lapsest saadik peitma oma valu, kurbust, valusaid kogemusi ja need istuvad meis ning rõhuvad meid – „Ära nuta!”, „Käitu korralikult!” jne.

      Vari koosneb mõtetest, emotsioonidest ja impulssidest, mis tekitavad meis liiga palju valu, häbi, piinlikkust, ning seetõttu ei suuda me neid aktsepteerida. Kuid selle asemel et nendega tegelda, me surume need alla.

      Me oleme haaratud ka kollektiivsest, perekondlikust, ühiskondlikust, rahvuslikust varjust.

      Tundub, et nii lihtne on suunata tähelepanu varjult mujale, kanda maski ja teeselda, et midagi pole juhtunud või ei juhtu, sest ma ju kontrollin olukorda. Kuid mis juhtub siis, kui me kaotame kontrolli?

      Kui me oleme otsustanud oma sisemiste varjudega tegelda ja loobume üha enam ebamugavatest maskidest, siis jõuame üha kindlamalt oma tõelise