Minu Ameerika II. Epp Petrone

(pole näha, aga võib kuulda ta kõva häält!): John! Kas kartulid on pehmed! (Vastust pole kuulda.) Issand halasta, võta kahvel ja torka sisse! (Mingi kauge vastusekõmin.)

      Ma ei saa, ma olen alasti ja lähen duši alla! Oh halastaja issand, kas läheb kartulist kahvel läbi või ei lähe?! Kas kartul vajub pooleks! (Vastuseid pole ikka kuulda.) John, vala vesi ära! Vesi vala ära siis! Nagu laps! (Ja uks lüüakse pauguga kinni.)

      JUSTIN (karjub, ka teda pole stseenis näha): Kas elutuba on nüüd korras, kas ma pean selle lilledega korvi ära ülemisele korrusele viima?!

      CHRISTINE: Ei! Selle kinkis mu õde eelmisel aastal, see peab väljas olema, muidu ta võib solvuda!

      Järsku avaneb välisuks ja sisse astub keskealine paar koos kolme pojaga – kaks teismeealist, kolmas juba täiseas. Jäävad kohmetult ukse juurde seisma.

      CHRISTINE (ikka stseenist väljas, kisab kõva häälega): Ilusaid jõule! Kes tuli!?

      FRANK (sisse astunud perekonna pea, Christine’i noorem vend, kisab sama kõvasti vastu): Meie!

      CHRISTINE: Astuge edasi, me alles vahetame riideid!

      EPP (jookseb stseeni sisse, laps süles, mõlemal peoriided seljas): Uskumatu, et keegi teie perest jääb vähem kui tund aega hiljaks! (Ta läheb kõigi juurde, musitab neid paremale põsele. Nooremad poisid ei oska veel hästi sotsiaalset musitamist ja käituvad kohmakalt, ajavad kaelad õieli.)

      FRANK (Epule): No meil olid kõhud tühjad. (Kaugusesse, kõva häälega.) Me paneme oma söögid välja! (Tema kotist tulevad lauale külmroad: seened, juustud… Poisid sirutavad kohe oma käed taldrikute poole, aga Frank käratab nende poole.) Minge aidake emal pakid sisse kanda!

      Uksele ilmub Christine’i õepoeg, Justini nõbu Ryan.

      RYAN: Ilusaid jõule!

      Toimub Ryani musitamine: s.t ta musitab ainult naisi, mehed omavahel suruvad kätt. Seejärel võtab Ryan oma kaasavõetud neli paberikotti ja viib need kuuse juurest alanud kingituste ritta, samal ajal toovad ka ülejäänud poisid pakke sisse ja sätivad ritta.

      EPP: Oo, Ryan, aga kus teised on, kas sa ei elagi enam oma ema juures?

      RYAN: Elan küll, aga ma tulin oma autoga. Steve peaks ka oma autoga tulema.

      EPP (hämmingus sellest, et ühes majas elavad inimesed võtavad ette kolmveerandtunnise teekonna kolmes eraldi autos): Vabanda mu uudishimu, aga miks? Te mahuksite ju kõik ühte autosse.

      RYAN: Ah, ma sain enne valmis, mu ema võib seal veel tund aega sahmerdada, ta oli alles pidžaamas.

2. PILT

      Paar tundi hiljem.

      Toas on umbes kakskümmend veiniklaasidega inimest: kes seisavad, kes istuvad diivanil ja tugitoolidel.

      Kõigi näod punetavad ja üksteisega rääkimiseks sisuliselt röögitakse, sest igaüks kisab ja muidu poleks ju sinu häält kuulda, kui sa sama taset ei hoiaks. Seega valitseb kõrvulukustav lärm. Kuuse juurest saab alguse kingikottide rida, mis lookleb suurejooneliselt läbi toa ja ukseava teise toa seina äärde.

      EPP (üritab endale rahva sees ruumi teha ja kingituste rida pildistada, hüüab): Ma tahan neid pilte eestlastele näidata, nii palju kingitusi, see on uskumatu vaatepilt!

      MARY (keskealine naine, kes Epu kommentaari kuulis, hoolimata Epu suhteliselt vaiksest kisast. Karjub.): Kas teil ei tehtagi kingitusi? Meil on siin mõnel aastal pool tuba kinke täis olnud, aga mõned inimesed on meil peres natuke laisaks läinud ega tee enam kingitusi.

      JEANNE (noorem naine, Mary ja Christine’i vennanaine, kes on suguvõsas tuntud oma kentsakate vaadete poolest, näiteks on ta taimetoitlane ja armastab käia reisimas väljaspool USA-d): Me oleme jah Bobiga otsustanud juba paar aastat, et teeme inimestele kinkekaardid. Sest siis nad saavad ise valida, mida neil vaja on.

      MARY (tunda on, et tema ja Jeanne’i vahel on teatud pinge): Nojah, aga me ei saa siis ju kunagi teada, mis sa ISE meile valinud oleksid.

      JEANNE (rõhuga ja laialt naeratades): Ma ISE valisin teile kinkekaardi.

3. PILT

      Sama koht ja samad inimesed, ainult et kõigi näod on veel punasemad ja kisa veel kõvem. Epp hoiab Martal kõvasti käest kinni ja tundub nagu lapse pärast natuke hirmul olevat, samal ajal, kui Marta teda toas edasi-tagasi veab, ise kisades – nagu kõik ülejäänud itaallased. Kõik Marta lähedale sattunud inimesed näpistavad ja musitavad teda. Aga tädi Maurene on asunud suguvõsa nooremaid liikmeid ahistama, rippudes neil kaelas.

      MAURENE: Sa oled ikka nii ilus! (Kallistab oma meheõe Mary 25-aastast poega Ryanit, kes on tõepoolest hea välimusega, aga hetkel punastab ega tea, mida teha.) Kuuled, mis ma ütlen, Ryan? Sa pead mulle hea sugulane olema, muidu enam kingitust ei saa! (Naerab.)

      Mary vahib Maurene’i poole ja läheb Christine’i juurde, sosistavad midagi omavahel. On näha, et õeksed räägivad oma vennanaist taga, aga täpsemalt pole see valitsevas kisas kuulda.

      CHRISTINE (astub ette ja plaksutab käsi. Tundub uskumatu, aga ta tõepoolest suudab teha nii kõva häält, et see on valitsevast lärmist üle kosta): Kingituste ae-eeg!

      Järsku saabub ruumi nagu uus laine. Lärm vaibub, võttes madalamad detsibellid. Algab suur kaos: inimesed tõusevad püsti, asuvad kinkide laviinist enda toodud pakke otsima ja neid siis teistele ulatama. Iga kingituse üleandmisega käib kaasas ka musitamine, kui tegu on naisega, ja käesurumine, kui tegu on meestevaheline.

      Kuna kõik üritavad kõigile üheaegselt kinke anda, siis on dialoogi siinjuures võimatu edasi anda. See koosneb hüüatustest:

      „Ilusaid jõule sulle veel kord!”

      „Oo, fantastiline, kuidas sa küll selle peale tulid!”

      „Fantastiline, super kingitus! Aitäh, nii-ii suur aitäh!” Jne.

      Toas lendavad pakkepaberid ja – kotid, kõik rebitakse suurejoonelise kärinaga katki ja visatakse põrandale. Sisuliselt toimub samasugune stseen nagu samas toas hommikul, ainult et seekord on rahvast ja kaost umbes viis korda rohkem.

3. VAATUS

      Vaikus. Kusagilt kaugelt kostab jõulumuusika, see võib tulla keldrist, köögist või ehk hoopis tänavalt.

      Tühi ruum meenutab veidi lahinguvälja, kus lapsed on äsja paberisõda mänginud. Stseenis on taas kaks inimest, John ja Epp. Samamoodi nagu keskhommikul, üritab Epp kiirelt pabereid kokku korjata ja John korjab pabereid samasuguse kiire tempoga, neid oma prügikotti pistes.

      JOHN (laulab omaette, aga samas demonstratiivselt Epu poole piiludes): Recycle, recycle, taaskasuta, taaskasuta! (Epu poole.) Kas sa oled isiklikult minu peale pahane, et värvilise trükiga pakkepaberit ei võeta makulatuuri? Näed sa, see paber on siin valge, selle viskan ma paberiprügisse, näed.

      EPP (kohmetult): Ei ole ma pahane.

      Paus. Koristavad edasi.

      JOHN (laulab omaette edasi, siis pöördub Epu poole): Ma saan aru küll, mida sa teha üritad. Meie oleme ka noored olnud. Aga nüüd on mul selline tunne, et ma tahaksin midagi teha siis, kui see tõesti midagi muudaks. Aga sellest, kas sa hoiad need paberid alles või mitte, pole maailmale mingisugust vahet.

      EPP (üsna nõutult: varem pole eriti juhtunud, et John üritaks temaga maailma asjadest sellisel tasandil rääkida, sest Johni teemad on kinnisvara, autohinnad, müügistrateegiad ja muud maised asjad): Mul on see vist teistmoodi. Ma tahan ärgata hommikul, suus hea maitse. Kui ma lasen kõik ära visata, on mul hommikul suus paha maitse.

      JOHN (vaatab teda kõrvalt just nagu imelooma): Nojah.

      EPP (lahkub, kahte pappkasti rinnal tassides): Head ööd, ilusat jõulu!

      JOHN (saadab teda pilguga ja kiikab, kuhu tuppa Epp kastid viib): Head ööd, ilusat jõulu!

      Ta lahkub stseenist. Epp hiilib tagasi ja viib oma kastid