Minu Ameerika II. Epp Petrone

mis ta jõuluks sai. Selles tegutseb siinne lastemaailma superstaar, Elmo.

      MullemeeldibsellepunasekarvaseElmoväljanägemine, kujutan ette, kuidas kunstnik tegi mitu kavandit ja selle konkreetse peale ahhetas kogu vastuvõtukomisjon: „Nunnu! Selle võtamegi!”

      Aga ma ei saa ühtegi Elmo-saadet pikalt vaadata, samal põhjusel, miks ma enamikku Ameerika teleprogramme ei kannata suuremates kogustes kui veerand tundi korraga. Elmo on sama karjuvalt intensiivne nagu siinsed uudistekanalid. „Tere tulemast Elmo maailma!” röögib punane karvane kuju ja hüpleb ekraanil, „Arva ära, millest ma täna mõtlen! Ma mõtlen täna pühadest! Kust ma saaksin pühadest rohkem teada! Ahaa, vaatame pühadekanalit!”

      Siis algab animeeritud osa, kus üks iseäranis kõva häälega, püstolreporterit meenutav tädi karjub tüüpilises uudistereportaaži soustis igasuguseid fakte pühade kohta. Justin lahkub selle peale alati ruumist, sest ta ei kannata seda multifilmitädi kohe sugugi. „See inimene tuleks rahustite peale panna,” ütleb ta.

      Pärast hüperaktiivset tädi on Elmo programmis tavaliselt Lolli Mister Noodle’i kord. Minu jaoks on need lõigud kõige ebameeldivamad. Ei tea, kas olin eelmises elus indiaanlane või asiaat, aga minu arust tuleks lastele õpetada respekti vanema generatsiooni suhtes. Mister Noodle koos oma venna Mister Noodle’iga, vahel seltsiks ka mõni teine täiskasvanu, on väga lollid, keda siis kaadri taga olevad lapsed õpetavad, naeravad ja mõnitavad.

      Näiteks seekord peab mister Noodle koos oma kaaskondlastega ehtima ära kuusepuu, aga ei oska nad ei ehete karpi avada ega ehteid riputada, nad teevad rumalaid lõustu, taustaks laste itsitavad hüüded: „Loll mister Noodle! Proovi veel, rumal!”

      Iseenesest võiks see ju olla päris hea idee, näidata lastele tobedaid täiskasvanuid, ma ei ole kindlasti didaktilise lastekirjanduse või – televisiooni pooldaja ja üks mu lemmikraamatuid on „Pipi Pikksukk”. Aga minu maitse jaoks on selle konkreetse täiskasvanute narrimisega kuidagi üle vindi keeratud.

      Heake küll, aga kõige selle kriitika juures olen ma ikkagi kõik need Elmo DVD-d ära vaadanud ja ühte-teist uut maailma kohta teada saanud. Selles värskes DVD-s näiteks tutvustatakse lisaks jõuludele ka juutide talvepüha, hanukat.

      Jälgisin huviga.

      Kipun ju ikka unustama, et elan multikultuurses kogukonnas! Ja mitte kõigil siinkandis pole jõule!

      Näiteks ütlesin nädal tagasi Martaga laste laulutunnist lahkudes oma tuttavale emmele, tumedapäisele Reetule: „Nägemist! Häid jõule!”

      Ta vaatas mind kuidagi kerge kõrvapilguga, mis kohe kadus, aga mille ma ära tajusin. „Häid pühi!” vastas ta.

      Kui siis kodu poole kõmpisin, tuli mulle meelde: muidugi, Reetu ju pole kristlane. Ma olin temaga varem rääkinud sellest, et ta on pärit Indiast ja ka tema abikaasa on sealt. Tõenäoliselt on nende usuks hinduism.

      Ja tema kõrvade jaoks kõlab „Merry Christmas!” umbes samamoodi, kui mulle sooviks keegi „Happy Divali!” või „Have a nice Shawwal!”

      Vaatasin ka täpsema pilguga ringi: tõesti, jeesuslapsukest ja muud kristlikku atribuutikat kohtab siin akendel ja aedades küll, aga… need on ju privaataknad ja – aiad, nende taga elavad kristlased. Aga poeaknad üritavad mitte anda aimu oma religioossetest eelistustest. Jõulumees on ilmselt arvestatud peavoolu kuuluvaks, teda kohtab poodide-restoranide akendel, aga ei mingit neitsi Maarjat või risti.

      Võib-olla ka sellepärast on Ameerikas jõulupühad nii kohutavaks kommertslikuks tarbimispühaks muutunud? Sest tarbimine on ainus, mis ühendab erinevaid talvepühi pidavaid etnilisi gruppe?

      Jäin ka teleri ette reklaamipausi vaatama: justkui-jõuludega seotud reklaame oli küll, aga… tegelikult ei kasutata reklaamides sõna christmas, vaid holidays. Ja nüüd, pärast jõule, olen märganud ka mitut reklaami, mis konkreetselt hanukale viitab.

      Eile otsustasin kasutada juhust ja ühise autosõidu ajal Justinilt ja tema emalt selle juudi-jõulude ehk hanuka teema kohta rohkem pärida.

      Epp: „Millal see hanuka üldse täpselt on? Nagu Elmo-programmist välja tuli, on see detsembris nagu jõuludki?”

      Justini ema: „Mina ei tea, kuidas hanukat arvutatakse. Mul ei ole juutide pühadega õieti mingit pistmist olnud. Ma olen pärit rangelt kristlikust perekonnast, käisin katoliiklikus koolis, kõik mu sugulased ja sõbrad olid katoliiklased ja ka hiljem pole mul eriti juutidega asja olnud. Kuigi neid elab siin muidugi palju!”

      Justin: „Meie koolis oli küll palju juute – mina käisin enamuse ajast riigikoolis ja siin New Yorgi ümbruses on üldse maailma kõige suurem juutide kontsentratsioon, kui Iisrael välja arvata.

      Mäletan, kui meile tuli klassi uus õpilane kusagilt lõunaosariikidest, siis ta oli täiesti segaduses, et miks pool klassi järsku puudub koolist, et mis imelikud pühad need nüüd on. Ta polnud juudi pühadest nagu Jom Kippurist või hanukast enne kuulnudki, sest lõunaosariikides on juute väga vähe.”

      Epp: „Ja kuidas siis hanukat arvutatakse, kas selle said selgeks?”

      Justin: „Ei saanud täpselt. See arvutamine käib nende iidvana, viis tuhat aastat vana kalendri alusel ja on kas detsembris või jaanuaris. Vahel näiteks detsembri alguses. Aga sel aastal oli ilus kokkusattumus, esimene hanuka püha algas jõuludega ühel ajal. Huvitav, kas seekord pandi jõulude ajaks kinod üldse kinni? Tavaliselt läksid kõik mu juutidest sõbrad jõulude ajal kinno, sest sel ajal polnud seal mingeid järjekordi ja sai endale head kohad valida.”

      Epp: „Juudid niisiis ignoreerivad jõulusid täiesti? Isegi kui nad elavad selle jõulutralli sees, mis igalt poolt meediast ja mujalt tuleb?”

      Justini ema: „Tavaliselt nad ei pea jõulusid. Aga ma tean mitut peret, kus juudid on abiellunud kristlastega ja siis peavad nad perega mõlemaid pühi.”

      Justin: „Mul on kooli ajast meeles, et… kui hanuka juhtub olema väga teisel ajal kui jõulud, siis osa juudi lapsevanemaid ostab oma lastele jõulude ajal ka mingi meelehea, kingituse. Muidu ju lastel kurb meel!”

      Epp: „Ja kas nad hanuka puhul ka kingitusi teevad?”

      Justin: „Muidugi! Hanuka kestab kaheksa õhtut, igal õhtul tehakse kingitusi ja igal õhtul lähevad kingitused suuremaks!”

      Epp: „Aga kas juudid oma pühadeks kodusid kaunistavad?”

      Justini ema: „Traditsioonide kohaselt nad ei tohi kaunistada, nad võivad akende peale panna ainult oma seitsme küünlaga menoraad. Aga ma olen näinud siin meie ümbruses juutide maju, kus on ka katuseräästa alla valgustus pandud!”

      Justin: „Muide, vaata New Yorgis või ka Long Islandil jalutades ringi: kui paljude akende peal on menoraad? Praktiliselt kõikide juveeliäride. Paljude kinnisvarafirmade. Pankade. Nende omanikud on juudid. Akende järgi saad päris huvitava pildi, kui palju New Yorgi rahast on juutide käes.”

Ilmunud blogis eppppp.spaces.live.com, detsember 2005.

      Aga kes on minu laps?

      Täna käisime Manhattanil Eesti Majas. See on üks kummaline koht, kus eristuvad mitmed inimgrupid.

      ⋆ Endisaegsed väliseestlased, „vanad peerud”, kes tavatsevad märkida: „Vanasti anti kohvi kohe jõulukontserdi hommikul, nüüd alles lõunast!” Või: „Vanasti oli riidehoius alati valvur.” Ja kes toovad jõululauda vanamoodsaid imehäid eesti pirukaid.

      ⋆ Nende väliseestlaste lapsed, minuvanused noored, kes räägivad eesti keelt aktsendiga ja kasutavad kummalisi sõnu – nõbu on näiteks „kusiin”. Omavahel räägivad kaks selle grupi esindajat muidugi inglise keelt.

      ⋆ Eestist hiljuti, s.t viimase kümne aasta jooksul kolinud tegelased, osa neist on tulnud illegaalidena, osa neist siia abiellunud või tööpakkumise saanud. Nendega tunnen ma muidugi kõige rohkem ühisosa. Tõsi, hoian vahel keelt hammaste taga, kui nad Eestit kiruvad ja Ameerikat kiidavad. Minusuguseid nurisejaid ei paista suurt teisi olevat. Sest nad on hakkajad. Kui neile Ameerikas