Minu Ameerika II. Epp Petrone

vastu ka ilma selleta – tuleb ju konkurentsis püsida ja kliendisõbralik olla.

      Aga jõulude alglugu, kiriklik taust? Loomulikult on ka USA-s massiliselt peresid, kes käivad traditsiooniliselt jõulumissal. Aga minu pilgu järgi jääb sündmuse kiriklik pool täiesti varju kogu selle kommertsliku „kingi ja kaunista”-kitši kõrval.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, detsember 2004.

      Killukesi tarbimisühiskonnast

      Veetsime neli jõulueelset päeva Justini vanemate majas. Allpool mõned meelde jäänud killukesed.

      „Me teeme endale jõulukingi, ostame uue arvuti,” teatavad ämm ja äi.

      „Aga mis siis vanast saab?” uurin ma.

      Oleme juba nende kentsaka arvutipargi kallal oma närvirakke tapnud. Neil on majas üks poolteist aastat tagasi ostetud suur arvuti ja kaks sülearvutit, kah üsna värsked. Kõik masinad on kenasti interjööri asetatud: keldrikorrusel on kaks kontoriruumi, köögis on omaette arvutinišš.

      Aga mingil põhjusel on kõik kolm masinat täis elektroonilist saasta. Nad muutuvad üha aeglasemaks ja jooksevad iga natukese aja tagant kokku. Nii et – ühest küljest oleks ju tore, kui saaks jälle kiiresti töötava masina. Aga teisalt, kas jälle…

      Ja muidugi. „Selle kolaka koht on prügimäel, me oleme nii frustreeritud selle arvuti pärast!”

      Mul on nagu meeles, et maailmas on olemas inimesed, kelle ametinimetuseks on arvutipoisid ja kes tulevad tellimise peale kodudesse. Aga siin peres on juba uus ja parem mudel välja valitud ning lapseliku hasardiga näitavad nad selle pilti kataloogis. Ma vähemalt üritan anda endast parima, et see vana masin lõpetaks mitte prügimäel, vaid kusagil heategevuspoes.

      Kaks päeva hiljem. Pööre sündmuste käigus! Külas käis sugulane ja laadis arvutitesse programmi, mis sadade ja sadade kaupa masinatest reklaamisaasta kustutas.

      Aga papa John on ausalt öeldes natuke pettunud, kui saab teada, et nüüd on arvutid jälle kiired kui sälud. Ta tahab nimelt nagunii omale jõulukingiks osta uue generatsiooni masinat. Ja nüüd oleme talt võtnud ratsionaalse põhjenduse, sest vanad arvutid hakkasid ju jälle tööle.

      Lisaks tahab ta osta endale kingituseks uue digitaalfotoka – see oleks siis nende majapidamises kokku neljas kaamera, aga see olevat „tõeliselt hea”, selline, mis salvestab sekundis kümme kaadrit korraga ja siis saad valida, milline neist kõige parem on.

      Hetk restoranist, kuhu oleme toonud õhtustama Eestimaalt tulnud külalised. Kui tõuseme lahkumiseks püsti, märkame, et meie kõrvallauas niši taga on täiskasvanud õhtustajatel kaasas laps, pilk naelutatud pisikese ekraani külge. Kaasaskantav DVD-mängija.

      „Pange tähele, mida nad nüüd ütlevad – nad tahavad seda kohe meile ka osta,” jõuan ma eesti keeles öelda.

      Ja juba see tulebki.

      „Me peame Martale ka sellise ostma!” teatab John. „Ja tegelikult, see võib mul omalgi ära kuluda. Best Buy kett pidavat DVD-mängijatele väga häid diile pakkuma, kaks ühe hinnaga.”

      Ma ei suuda küll hetkel ette kujutada, kuidas kaasaskantav DVD-mängija mu äiapapale ära kulub – hakkab ta seda vaatama restoranis, tööl, WC-s või autos? Sest kodus on neil suurte ekraanidega mängijad ju peaaegu igas toas nagunii. Katsun arvutada, kui palju ebavajalikke oste tehakse tänu nendele „kaks ühe hinnaga”-kampaaniatele, mis siin jõulu eel nii levinud on.

      Vestlus hommikuses köögis.

      Justini isa John (ilmse uhkusega): „Kas te mu uut mobiili nägite juba? Ostsin omale jõulu eelkingiks!”

      Paus. Nii Justin kui mina sööme edasi. Lõpuks Justin ärkab: „Ah?”

      John: „Vaata, vaata!” (Paneb oma klapiga pisikese telefoni Justini ette söögilauale ja seisab sealsamas, kohvitass käes.) „Noh, mis sa arvad?”

      Justin (keda pole kohe sugugi tehnikahuviga õnnistatud): „Ah soo, või et sinu uus telefon. Ilus! Kuule, paneme praegu ära, saab veel söögiseks.”

      John (veidi solvunult): „Vaata, kui lahedat metallikvärvi. Ja klapiga. Väga kerge, proovi oma käes!”

      Justin (hüpitab peopesal ja annab tagasi): „On kerge jah.”

      John: „Ma annan nüüd oma vana telefoni sulle, sa pead minema sellega Cingulari esindusse ja laskma selle oma nimele panna.”

      Justin: „Mul on ju telefon! See on mul alles… mis… kaheksa kuud olnud. Kui me Epuga operaatorit vahetasime, anti meile uued telefonid.”

      John: „No aga see minu vana on ikkagi upgrade, uuendus võrreldes sellega, mis sul praegu on! Või tahad sa äkki samasugust nagu mul, see klapiga? Ja siis anname selle minu vana hoopis Epule…”

      Mina: „Oot, ja mis me siis nende enda vanadega teeme, mul ju ka alles kaheksa kuud vana?”

      John: „Las Marta mängib!”

      Mina: „Martal on juba praegu kaks mängutelefoni ja kolm täiskasvanute mobiili. Üsna palju kaheaastase lapsukese jaoks!”

      John (naerab kohmetult): „No ongi ju talle heaks abivahendiks arvutamise õpetamisel! Üks mobiil, kaks mobiili…”

      Justini ema saabub poest ja palub Justinil auto tühjaks kanda. Terve köögilaud täitub kilekottidega. Millegipärast pakitakse siin poodides kaubad ühe- või kahekaupa kilekottidesse, justkui oleks see kuidagi elegantsem. Minu propaganda, et võiks poodi minnes juba kodust kilekotid kaasa võtta, pole Christine’i puhul vilja kandnud. (Ja eks see parajalt ebamugav olukord poes muidugi ole, paluda müüjal midagi teisiti teha kui tavaliselt… Tean seda, sest ise taaskasutan kilekotte ja peaaegu iga kord on sellega mingi jama.)

      Lapseliku hasardiga hakkab Christine siis asju kottidest välja võtma ja mina pean jälle läbi elama selle kummalise tänulikkuse-nõutuse-abituse emotsiooni, mida ämma šopingusõltuvus minus tekitab.

      „Vaata, kui armsad pidžaamad, nad tahtsid minuga koju kaasa tulla!” näitab ämm sinist ööpesu. „Need on täpselt Marta silmade värvi!”

      Lapsukesel on umbes kakskümmend paari pidžaamasid ja mõned öösärgid. Ega’s midagi. „Aitäh.”

      „Ja vaata, kui kenad müts ja kindad!”

      Selliseid komplekte, variatsioonidega, on tal umbes kümme. Kõige hullem selles kaubakülluses on tõsiasi, et minu igapäevaelust läheb niivõrd palju aega nende sorteerimisele ja paigutamisele ja silma peal hoidmisele, et riideid ikka enne kanda jõuaks, kui ilm muutub või kui laps pikemaks on kasvanud.

      Väiksem, lausa paradoksaalne mure on see, et ma ise oma lapsele ühtegi hilpu osta ei saa, sest tal lihtsalt ei oleks neid vaja.

      „Nii… Ja ma loodan, et sa ei pahanda!” Christine tõmbab teisest kotist välja seemisnahast tikitud pikad saapad. Need on siis praegu Martale kolmas paar pikki saapaid, ja jälle naturaalsest loomanahast – üks loomake on nende pärast surema pidanud ja kuigi sel pole suurt maailmaajaloolist tähtsust, mõtlen ma selle peale hetkeks.

      Ja ma tegelikult ütlesin Christine’ile juba eelmisel korral, et rohkem saapaid lapsele selleks talveks vaja ei ole…

      Ta mäletab mu juttu küll. „Kuidas ma võitlesin poes. Vaatasin: issand, kui hea, et Marta numbrit pole. Ja siis ma nägin, et ikkagi oli! Siis ma panin need kärusse ja kõndisin mujal ringi, tahtsin tagasi panna, aga mingi sisemine hääl ei lasknud. Mõtle, kui hästi need lähevad kokku selle jopega, mis ma eile ostsin!

      Ja teised saapad jälle lähevad paremini selle roosa jopega, mis ma novembris ostsin. Mustad saapad omakorda on kombinesooni jaoks!”

      „Hea küll, aitäh. On küll armsad. Aga ära palun