Minu Ameerika II. Epp Petrone

ma juba nägin seda poehooliku tulukest põlemas meheema silmis, ja mõtlesin, et nüüd sai küll midagi ettevaatamatut öeldud.

      Lähen Johni ja Christine’i garaaži. Seal on neil reas värvilised suured prügitünnid – punases näiteks käib plast: veepudelid, plastpurgid…

      Aga hetkel kõrgub punasest tünnist välja hoopis… meie diaper genie! Tõlkigem selle näiteks mähkmedžinniks. See on plastist umbes meetripikkune prügikast, kuhu käib sisse spetsiaalselt lõhnastatud pikk kilekott ja kuhu visatakse lapse kasutatud ühekordne mähe ning keeratakse masinat nii, et mähkmekotile tuleb keerd peale, samal ajal aga paiskub õhku pahvak head parfüümi. Ühesõnaga, veel üks hellitatud maailma tarbeasi, mille sain siinselt peretuttavalt kingituseks, kui laps oli veel maimuke.

      Pärast seda, kui ma hakkasin Martal kasutama eelkõige riidemähkmeid (kuidas ma selleni jõudsin ja mismoodi siinne pere seda vastu võttis, on teine teema), viisin meie mähkmedžinni ära pööningule. Et ehk läheb uuesti vaja, kui suguvõsasse uus laps sünnib.

      Aga millegipärast näen ma seda nüüd uhkelt plastprügi tünnis?!

      Vinnan aga siis mähkmedžinni tuppa. „Kes selle prügisse viis, kas sellel on midagi viga? See on ju meie oma.”

      Midagi niisugust sai siiral selgel häälel küsitud. Ega ma ilmselt kõige lihtsam minia ole ühele keskmisele ameerika perekonnale.

      Justini ema Christine: „Ah see, see on ju vana ja räpane. Kui uus laps sünnib, siis ma ostan uue!”

      Mina: „See ei ole ju räpane, sugugi mitte. Ma pesin selle korralikult ära, kui pööningule viisin. Ja pealegi on selle süsteem niimoodi ehitatud, et ükski mähe pole tünni ennast puudutanudki, vaid libiseb kohe selle kilekoti sisse. Ta pole kunagi räpane olnudki.”

      Christine: „Need on ju poes nii odavad, paarkümmend dollarit, ära muretse. Ma natuke lihtsalt koristasin ja sorteerisin pööningul.”

      Taasesitasin siis kiirelt oma lühikese tüütu loengu. Eks ikka sellest, et plasti tootmine reostab õhku ning plast ise ei lähe kunagi loodusesse tagasi, seepärast peaks plasti kas mitte ostma… või kui juba on ostetud, siis nii pikalt kasutama, kui saab!

      Pärast läksin huvi ja südametunnistuse pakitsusel uurima, et mida siis pööningu koristamise käigus veel minema on visatud.

      Minu isiklik arvamus on, et pööninguid ei tohi koristada ega sorteerida, sest sinna peavad kultuurikihid kogunema. Aga ilmselt kehtib see arvamus rohkem vanade maade kohta. Siin kolitakse ühest kohast teise väga kergekäeliselt ja veerevale kivile teadupärast sammal ei kasva… Kahju neist inimestest, kellel pole pööningul vanavanavanemate varas tuhnimise kogemust. Minul õnneks on.

      Aga tagasi Justini vanemate garaaži – seal on suur roheline prügitünn, mis on „lihtsalt prügi” jaoks. Leian sealt ülemisest kihist välja piilumas pisikesed tehismaterjalist kuused, kaks kilekotitäit.

      „Mul on neid kuuski liiga palju kogunenud, need on vormist ära!” teatab Christine, kui küsima lähen. „Aga muidugi võid sa need enda jaoks alles hoida, võid neid tulevikus oma majapidamises kasutada.”

      Viingi siis minikuusekestega kilekotid tagasi pööningule. Millistes lademetes on seal jõuluasju! Igal talvel ostab Christine uusi kaunistusi – talle tulevad ta õed-vennad peredega külla ja ilmselt ei taha ta vanu dekoratsioone kasutada.

      Mäletan, kuidas tulin esimest korda nende majja külla mõned aastad tagasi, just jõuluajal. Kuidas ma olin hämmingus, vaadates, mismoodi terve detsembrikuu jooksul põlesid ööpäev läbi majas sees ja väljas kümned elektriküünlad. Ja suurtele laudadele oli ehitatud nostalgiline miniküla, kus elekter ajas ringi rongi, iluuisutajaid ja kelgutajaid.

      Ma käisin salaja õhtul hilja seda küla stepslist välja võtmas, hommikul vara lippasin oma kohvitassiga elutuppa ja panin vooluvõrku tagasi. Ainult Justin teadis minu salajast jõulutraditsiooni.

      Eelmisel aastal aga olin juba nii ülbeks läinud, et soovitasin seda režiimi ka Christine’ile. Sest keegi ju nagunii öösel ei näe seda, mismoodi ta külakeses uisutajad sõidavad. Ma ei tea, kas ta viis mu soovituse täide, aga sel aastal soovitan ma seda taas.

      Kokkuvõte minu ja ämma meilidest.

      Christine: „Mida peaks Ian Martale jõuludeks kinkima?”

      Epp: „Ma tegin juba eelmisel nädalal talle Amazon.com’is ja Target.com’is pikad soovinimekirjad ja saatsin kõigile võimalikele sugulastele, Ianile ka.”

      Christine: „Jah, aga seal on ainult raamatud, CD-d ja DVD-d. Ianil on see tüüpiline ameerika värk, ta pole ju mitte lihtsalt Marta onu, vaid ka ristiisa – tahab ikka midagi suurt osta. Mis oleks, kui ta ostaks Martale kolmerattalise jalgratta?”

      Epp: „Mu spontaanne esialgne arvamus – vara veel. Ta on ju alles kaheaastane. Kui just midagi suurt on vaja, siis… lapsele sobivas suuruses laud ja tool kuluksid ära. Praegu ta joonistab kõhuli põrandal.”

      Christine: „Selle tahaksin ma ise osta! Muide, käisin šoppamas, ostsin Martale uue lumekombinesooni ja paar ilusat kampsunit. Ja krokodilli!”

      Epp: „Aitäh. Praegu siis uusi riideid rohkem pole vaja. Ja krokodille me nüüd vist juba kollektsioneerime.”

      Järgmisel päeval valime Justiniga interneti-arvustuste põhjal välja järelveetava suurte ratastega käru – tundub nagu eakohasem kui ratas, pealegi on see puust, samas kui ratas oleks plastist.

      Saadame kirja Ianile. Ja igaks juhuks ka Christine’ile. Viimane vastab kiirelt.

      Christine: „Me juba arutasime Ianiga ja meie arust on see ratas ikka väga hea kink Martale. Ta tellis juba eile ära.”

      Epp: „Aga ta ei võtnud meiega kordagi ühendust. Palun ütle talle järgmisel korral, et ta ka meiega ühendust võtaks, kui Martale midagi suurt osta plaanib. Meie ostame teile küll ju need asjad, mis teie listides on.”

      Christine: „Pole hullu, ma ostan talle selle käru ka nagunii! Ahjaa, muide, käisin ennist jõulušopingul ja ostsin Martale hästi armsad lumememmedega püksid. Ja kas tal legod on olemas?”

      Christine'i poolt perekonnale laiali saadetud meil: „Häire ja hädakellad! Ma ei tea, kas te olete juba märganud, et Amazoni soovilistidesse ei jää jälge, kui keegi on sealt juba midagi ära tellinud? Ma ei kujuta ette, kuidas nad saavad seal nii ebaprofessionaalsed olla! Igatahes peame nüüd omavahel kõik konsulteerima, kes on kellele mida nende listidest ära ostnud. Oleks hea, kui saadaksime nimekirjad kõik veel kord laiali.”

      Küsin vastu: „Minu listid on siin. Ma nii huvi pärast – kas see komme, et jõulukingitused pole üllatuseks, on Ameerikas juba ammu levinud?”

      Christine: „Ära muretse, sa saad üllatuskingitusi ka!”

      (Aga miks on mul tunne, et miski on poole tee peal kaduma läinud?)

Ilmunud ajalehes SL Õhtuleht ja blogis eppppp.spaces.live.com, detsember 2005.

      Nii lõpetasime võidujooksu

      On jõuluöö, õigemini varahommik… Ameeriklastele tuleb jõuluvana brittide traditsiooni järgi: täna öösel läbi korstna ja kamina.

      Hiilisime ennist Justiniga läbi tuledesäras maja, et kehastuda jõuluvanaks… Igas toas on elektriküünlad, iga aken on valgustatud, nii et ilma lisavalgustuseta majas ringi kõndida on lihtne. Ööd nagu enam polekski. See on vist ilus, ainult et mõte pinge all sirisevast elektrinäidikust kipub seda ilu tumestama. Muide, need küünlad jäävad põlema ka päevaseks ajaks, kui neid keegi ei näe (ja kui mina neid juhtumisi välja pole tõmmanud).

      Viisime oma kingihunniku allakorrusele, aga kuuseümbrus oli juba kõik virnu täis, need ulatusid otsapidi