Minu Ameerika II. Epp Petrone

siis ei tea?): iPod.

      CHRISTINE (sekkub): …aga see pole lihtsalt iPod, vaata, seal on videoekraan ka!

      Justin hakkab nokitsema, aga Christine hüppab lähemale ja avab masina.

      JUSTIN (veidi nõutult): Oo, videoekraan. Ma saan siis siit videosid vaadata… rongis näiteks. (Ta hääl ei kõla eriti veendunult.)

      JOHN: Oo, autokalender! Ma armastan autokalendreid! Fantastiline!

      CHRISTINE: Ian, kas sa selle paki lahti ka tegid? Miks sa selle kõrvale panid? Seal on lauanõud, ma tegelikult ei plaaninud neid osta, aga nägin neid teises poes uuesti ja nad lausa nõudsid, et ma nad ostaksin. Kas sul on hea meel?

      IAN: Jah, see tähendab, jah, muidugi.

      CHRISTINE: No ma tean küll, et sul on palju nõusid, aga eks su majapidamine peab ka mingil hetkel hakkama vaikselt suurenema, ma loodan, ja… nõud lähevad vahel katki ja… On hea, kui on olemas ekstra nõud. Ja ära muretse, vaata edasi, kõik su nimekirjas olnud asjad on ka siin.

      IAN: Uaa, super! PlayStation 2! Fantastiline! Fantastiline! (Kogu südamest. Tundub, et ta seekord tõepoolest tunneb, et see on fantastiline.)

      JOHN: Oo, tööriistade komplekt! Just täpselt seda oligi mulle vaja! Ma armastan tööriistakomplekte! Fantastiline! (Johni hüüded seevastu mõjuvad natuke kramplikumalt… viisakalt ja heasoovlikult, aga tekitades küsimuse: John, mida sa tegelikult mõtled?)

      EPP (hoides käes Justini kingitust): See iPod on ju tõeliselt mahukas! Siia mahub 7500 laulu.

      Christine ja Ian mõlemad ajavad selja sirgu. John on äsja toast lahkunud, prügikotti tooma.

      IAN (räägib kiirelt Justinile, poolsosinal): Muide, selle iPodi ostsime sulle emaga kahepeale, aga kui John küsib, siis ostsin selle ainult mina!

      JUSTIN: Möh?

      CHRISTINE (vaatab meelitatult Iani poole): Sul polnud vaja seda öelda! (Ja Justini poole.) Jah, tegelikult andsin mina suure osa raha selle ostmiseks. iPodid on tõesti kallid! Aga ära oma isale ütle, sest ma ületasin nagunii oma eelarve.

      JUSTIN (näib olevat veidi segaduses ja ütleb igaks juhuks veel korra kõva häälega): Aitäh! (Ja lisab kuidagi kohmetult, nagu poleks ikka veel sellega harjunud) Fantastiline!

      IAN: Ahjaa, Epp, siin on minu kink sulle. (Ulatab ümbriku.)

      EPP (avab selle ja läheb silmanähtavalt härdaks): Kui armas kingitus! Ian, sulle läheb aasta kõige keskkonnasõbralikuma kingituse tiitel!

      CHRISTINE: Jah, Ian helistas mulle ja küsis, mida Epule kinkida. Ma ütlesin, et kingi talle midagi, mis prügi ei tekitaks. Ja siis mõtlesimegi koos välja, et massaažisalongi kinkekaart on parim. Saad natuke Martast puhata ja…

      EPP (jääb selle peale hajameelselt ringi vahtima): Kus Marta on?

      Kõik jooksevad erinevates suundades lavalt minema, kisades: Marta, Marta!

2. PILT

      Nüüd säästan lugejat, sest see pakkepaberites tuuseldamine, kingituste laviini avamine ja „aitähhide” ja „fantastiliste” hüüdmine kestab veel mõnda aega.

      Umbes kolmveerand tunni pärast on kõik kingitused lahti käristatud.

      EPP (köhatab hääle puhtaks): Ma tahtsin teile midagi öelda. Te olete minu perekond ja ma tahtsin teilt veel ühte ekstra jõulukinki paluda… Ma tean, et see võib tunduda veidrusena, aga selline ma olen… Kas ma võiksin nüüd üksi selle toa ära koristada ja oma äranägemise järgi osa paberit säilitada? Isegi mis on kortsus, ma saan sealt lõigata Martaga mängimiseks ja kleepimiseks igasuguseid tükke…

      CHRISTINE: Kas sa ikka nägid, et Marta sai meilt täna mitu uut kleepsuraamatut kingituseks?

      EPP: Jah, nägin, aitäh, fantastiline. Aga ma mõtlesin, et võib-olla teeksime Martaga kahekesti nendest kasutatud jõulupaberi tükkidest järgmise aasta jõulukaardid, mina lõikan ja kleebin, tema joonistab.

      Paus.

      Epp kükitab maas paberikuhjade vahel ja toetab selja vastu kummutit, järsku libisevad kõik kummutil olnud kuldraamides perekonnafotod ümber ja üks neist kukub talle pähe. Teised hüppavad ligi ülejäänud fotosid kukkumisest päästma. Piinlik paus on selle kummalise juhtumiga lõppenud.

      CHRISTINE (häälel, millega tavaliselt hellitatud lapsi rahustatakse): Muidugi, kullake, see on väga hea mõte. Ma olen sinu üle väga uhke. (Ja kõvemal häälel.) Tänan kõiki kingituste eest ja ootan kõiki appi kööki kartuleid koorima! Meil on vähem kui neli tundi, enne kui külalised saabuvad!

      Justin ja Ian lahkuvad koos temaga, Marta jookseb minema, oma krokodilli kaasa vedades.

3. PILT

      Järgnevalt algab stseen Epu ja äiapapa Johni vahel.

      John on nimelt koristamise kuningas. Kes teda tunneb, see teab, mismoodi John igal õhtul köögiletti ja lauda paar korda puhastab, samal ajal püstijalu köögitelerit vahtides.

      Ja kuidas ta sööjate nina alt või lausa käest üritab taldrikuttassi ära tõmmata, et see nõudepesumasinasse pista.

      John on lihtsalt väga, väga korralik inimene, kes ei kannata asju, mis ei läigi puhtusest ja on asetatud vale koha peale. Mõni võiks tema koristamisvajadust isegi obsessiiv-kompulsiivseks sündroomiks nimetada.

      Ning Epu aina kasvav huvi prügi sorteerimise vastu häirib Johni. Sest läbi aegade on tema olnud siin majas see, kes otsustab, kuhu ta mis prügi viskab.

      Nõnda on päris mõistetav, et ta ei saa jätta Eppu üksinda pabereid koristama.

      Nii nad siis tegutsevadki koos. Epp üritab nii kiiresti kui võimalik kokku noppida paremini säilinud, s.t vähem katkikäristatud ja kokkukärtsutatud kinkekotte ja pakkepabereid.

      John aga on sealsamas, sama kiires tempos viskab ta kõike põrandal vedelevat suurde kilekotti.

      Oma masinlikus põikpäisuses mõjuvad nad väga sarnaselt.

      JOHN: See võib sulle tunduda nii, nagu ma viskaksin paberit asjatult minema. Aga see on seadustes kirjas, värvilist ja poleeritud paberit lihtsalt ei saa vanapaberisse anda!

      EPP: Aga palun ära neid kaste puutu: siia ma panen ilusad pakkepaberid, siia voldin karbid ja siia panen gaaspaberi.

      JOHN: Kuhu sa need siis panna kavatsed, mis sa ikkagi nendega teha mõtled?

      EPP: Ma mõtlesin, et paneks pööningule, seal on ju ruumi küllalt. Ja järgmisel aastal jõulu eel võtaksin jälle välja. Teeksime Martaga kaarte ja kasutaksime neid vanu pabereid ka pakkepaberiteks.

      JOHN: Pööningule? Aga see on ju paber! Pööning võib suvel palavaks minna ja on väga ohtlik seal paberit hoida, see võib tulekahju esile kutsuda.

      EPP: Ups. Nojah, aga siis on teil ju veel all keldrikorrusel need hoiuruumid, kus oleks ruumi küllalt nende paari kasti jaoks.

      John ei vasta ja läheb uue prügikoti järele. Silmanurgast piilub ta Epu kaste sellise näoga, nagu tahaks neile kallale karata ja need „ära koristada”.

      Epp aga kasutab Johni ruumist lahkumisel võimalust ja astub tolle prügikoti juurde, harutades sealt kiiresti paar paberit välja ja pistes oma kasti.

      John saabub tagasi, koristamine jätkub.

      EPP (ebalevalt): Ma nüüd vahepeal mõtlesin selle asja üle järele, mis sa ütlesid. Et pööningul ei tohiks paberit olla. Aga seal on ju kastide kaupa raamatuid, kõik Iani ja Justini keskkooli- ja kolledžiõpikud ja – kaustikud on seal. Need on samamoodi tuleohtlikud…? Või mis?

      John ei vasta.

      EPP (jätkab, üritades ennast õigustada): Ega ma ju siis ainult sellepärast, et selle paberi pärast on metsa maha võetud. Seda paberit töödeldes on ju ka naftat põletatud ja loodust süsihappegaasiga reostatud. Ja vaata, kui kena see paber ikka veel on… Minu lapsepõlves me ikka hoidsime paberit alles.

      JOHN