Euromant. Maniakkide Tänav

Päike lõõskas lagipähe, õhk seisis liikumatult justkui kotis ja maastik vaheldus lirtsuvaks mätaste ja lepavõsa rägastikuks. Ja need putukad, tont neid võtku. Toomasel oli võhm juba nii väljas, et isegi pearaputus tüütu sitika eemalepeletamiseks võttis ta tuikuma.

      Noor naine tema õlal oigas ja mõmises. Ilmselt ei olnud tal sugugi kergem, isegi vastupidi. Kinniseotud kätega juba putukaid ära ei aja ja pea alaspidi õlal rappuda ei ole ka teab mis eriline mõnu.

      «Ei ole hullu, küll saad veel mõnugi tunda,» pigistas Toomas läbi hammaste. Lihtsalt et midagi öelda, sest vanduda talle ei meeldinud. Ja polnud enam põhjust ka, nad olid peaaegu kohal.

      Toomas asetas naise maha ja istus ka ise sinnasamma kõrvale hinge tõmbama. Vang keeras end selili ja üritas istuli tõusta. Mees lasi sel sündida, jälgides heameelega tolle vormis keha. Meik oli higisel ja kriimulisel näol laiali läinud, kuid Toomas vaatas teda siiski heldimusega.

      Ohates ajas mees end püsti ja hiilis tee poole. Polnud hirmugi, et naine suudaks end köidikutest vabastada. Toomas oli kinnisidumist juba ammu harjutanud ja katsetanud enda peal ära ka suu kinnitroppimise variante. Ta laskus kükakile ja lükkas oksad eest. Nähtavale ilmus väike metsalagendik, järvesilm ja selle kaldal seisev uus palkmaja. Saun, ait ja laut olid veel vanad, aja jooksul tumehalliks tõmbunud ja vaid katust siit-sealt parandatud. Keset õue kooguga kaev. Ühtegi võõrast masinat õues ei paistnud ja Toomas hingas kergendatult. Ta ei oleks tahtnud siin kükitada teab mitu tundi, oodates, kuni kurjamid minema lähevad. Minevase taat ei olnud üle Eesti kuulus tervendaja. Sugugi mitte, tema oli kaetaja, kui kuulus just, seda Toomas ei teadnud, aga korralikud inimesed hoidsid siit heaga eemale. Peale kaetamise oskas taat veel nii üht kui teist, aga mida täpselt, seda teadsid vähesed.

      Mees hiilis tagasi ja avastas tüdruku kümmekond meetrit eemal sellest paigast, kuhu ta tolle jätnud oli. Roomas, va naljatilk. Heitnud tõmbleva kogu taas õlale, rüsis Toomas läbi viimase võsaräga ja läks nii kiiresti, kui väsinud jalad kandsid, maja juurde. Taat oleks teda nagu oodanud. Vaevalt ukseni jõudnult, tegi vanamees ukse lahti ja lasi tulija sisse. Toomas imestas selle üle veidi, sest ta oli oma saagi peale sattunud nii ootamatult ja ette teatamata kohe siia tõtanud. Taadil telefoni ei olnud, nii et ette ta endast teatada ei saanudki.

      «Tere jõudu,» soovis Toomas.

      «Jõudu tarvis,» noogutas taat. «Mis sa, metsaline, mööda võsa hiilid. Ma juba mõtlesin, et jälle mingid karamantsikud luuravad, ja tahtsin koerad peale ajada. Pärast seda kui need idud mul vana maja maha põletasid, siis mai kannata enam sugugi miskisuguseid ringiluusijaid.»

      «Ma ei tahtnud, et keegi märkaks mind sinu juurde tulemas, mine tea mis näevad või teevad,» vabandas Toomas.

      Taat oli vana, habetunud palgeid lõhestasid sügavad vaod ja nahk oli kolletanud nagu haigel. Ta heitis pilgu mehe õlal rippuva kandami poole ja noogutas.

      «Nii et said viimaks ühe kätte,» ütles vana Minevas ja kooserdas haigete jalgadega läbi esiku toa poole.

      «Läks õnneks jah,» naeratas Toomas erutunult.

      «Ja kust sa ta siis leidsid?»

      «Heh, sa ei usukski, aga täitsa juhuslikult sattusin prügimäe lähedal peale. Pani üksi pudelist peeti ja üritas veene läbi lõigata.

      Ma leidsin, et just õige tibi minu jaoks. Ei nuta ta ise ennast taga ega tunne ilmselt ka keegi teine temast puudust.»

      «Pane siiasamasse,» osutas taat põrandale, kui nad elutuppa sisenesid. Toomas vabanes rõõmuga oma raskest kandamist.

      «Millal me selle ära teeme?» küsis ta läbematult ja sikutas naise seelikut siivsalt allapoole. Pole tarvis, et taat siin üleliigset vahiks, saab veel südamerabanduse.

      «Kui sul raha on kaasas, siis minupärast kas või kohe,» vastas kaetaja. «Pole hetkel ühtegi kiiret tegemist käsil.»

      Naine põrandal oigas haledalt ja kippus raplema. Nad ei pööranud talle erilist tähelepanu.

      «Raha on kaasas,» vastas Toomas ja võttes taskust rahakoti, luges jakobsonid lauale.«Ma lootsingi, et ei pea hakkama mitu korda käima. Mul ammu kõik ettevalmistused omalt poolt tehtud.»

      «Hüva,» ütles taat ja luges raha omakorda üle.«Ütlen sulle, et minu, vana inimese jaoks kõlab see nagu hullu sonimine, aga eks igaühele oma. Ma ei arvusta, eks igaüks elab, nagu talle meeldib.»

      «Just,» ütles Toomas. «Sulle meeldib olla mees, ole siis, mina sind ka ei arvusta. Aga mina tahan olla naine. Pole mul mehena mingit elu, ei ole see keha minu jaoks.»

      «Ma lähen otsin kassi üles, sa istu siin senikaua ja hoia oma tulevasel silm peal. Oleks sa ette teatanud, ma poleks teda hommikul toast välja lasknudki.»

      «Milleks kass?» imestas Toomas.

      «No kuhugi on vaja tüdruku hing ju panna. Või tahad et ta sinu kehasse läheks?»

      Toomas mõtles hetke.

      «Sul on õigus,» lausus ta. «Ei taha. Aga mis me mu kehaga teeme?»

      «Küll ma ta ära paigutan,» lubas taat, «ära sa selle tühja asja pärast muretse.»

      Taat läks kissutades uksest välja. Toomase õnneks ei kulunud üle paari minuti, kui ta tagasi tuli, noor, erk, süsimust kassipreili süles. Nõid pani kassi maas lamava naise kõrvale põrandale ja silitas teda kergelt. Kass tõmbas end kerra ja vajus silmapilk unne.

      «Viska nüüd sina ka ennast siia sirevile,» viipas vanamees ja Toomas järgis tema nõuannet. Nõid tõmbas ka temal käega üle näo.

      Kui Toomas silmad avas, lõhkus ta pea kohutavalt valutada. Kogu keha oli kange ja valutas. Ta üritas oiata, kuid tropp suu ees ei lasknud. Ilmselt oli see seal olnud kaua, sest lõuapärad olid ammulihoidmisest juba krampis. Ta avas suure vaevaga silmad ja nägi enda kohal seismas noort, sportlikku meest. Tal oli tunne nagu vaadanuks peeglisse. Noormees harutas parasjagu lahti Toomase käsi köitvaid nööre.

      «Noh, kuidas uues kodus ka on?» küsis mees reipa häälega. «Tead, sa oleksid võinud enne peldikus ära käia, siis ma oleks saanud sind rutem lahti harutada. Ime et ma veel püksi ei olnud lasknud, kui meelemõistusele tulin.»

      Ta tiris Toomasel suust rääkimist takistava tropi ning üritas siis klienti püsti tõmmata.

      «Noh neiukene, aja jalad alla, uus elu on alanud.»

      Toomas ajas end vaevaliselt püsti. Kõik luud-kondid olid jõudnud köidikutes ära surra ja valutasid. Kõige enam aga tegi piina pea. Keegi oleks talle nagu pihutäie naelu ajju tagunud ja need siis sinna unustanud.

      «Tule-tule,» seletas noormees.«Toeta minu peale, kaunikene, viin su õue, värske õhu kätte, saad kergemini jalad alla.»

      Õues oli juba hämar.

      «Pea valutab kohutavalt,» pomises Toomas.«Ma ei kujuta ette palju see lipakas jooma pidi, et sellist pohmakat saada.»

      «Noo, see ei ole probleem,» lausus noormees reipalt. «Kui ma ka muidu tervendamisega ei tegele, siis pohmelusest saan ikka jagu.» Ja siis tundis Toomas mõtlemist segavast valust hoolimata noormehe ära. See oli ta ise! Minevase taat oli tema kehasse pugenud! Jahmatusest ei saanud ta sõna suust. Nõid aga astus selle aja peale lähemale ja tõmbas tal mõlema käega üle kukla, seejärel nagu tardus korra, midagi oodates, tõmbas veel paar korda, siis ka üle oimude. Valu ei kadunud kuhugi. Nõid astus mõne sammu võrra tagasi, kibrutas kulme ja istus aeglaselt trepile.

      «Tead, poiss,» lausus ta. «See sinu tüdruk oli sellepärast nii purjus, et tal on ajus vähk. Ja mina seda ravida ei oska. Sealt ka see valu.»

      Toomas tuiutas talle juhmilt otsa.

      «Ja ega tohtridki vist oska sellega miskit ette võtta, muidu poleks ta seal võsas end nüsinud. Kui sa just mõne hea ravitseja juurde ei saa.» Ta raputas pead.«Ma mõtlesin, et sa ikka valisid ka, enne kui siia tormasid. Aga sa võtsid vist esimese ettejuhtuva?»

      «Ta ei näinud selline välja, et keegi teda eriti taga nutma või otsima hakkaks,» pobises Toomas. «Ja ma ei