Euromant. Maniakkide Tänav

hullusti, see uuesti,» sõnas Toomas. «Anna mulle mu keha tagasi, ma otsin uue.»

      Noormees vaatas talle vaikides otsa ja ei liigutanud ennast. Toomasel hakkas kõhe. «Ma võin selle kehavahetuse eest ka maksta,» sõnas ta. «Mul jäi veel raha.» Ta valetas ja teadis et ka nõid teadis seda. Ta oli sedagi raha neli aastat kokku ajanud.

      «Ma ei ole mingi konveierimasin, mul on vaja ka puhata. Ega see pole sul nina nokkimine. Seda esiteks. Teiseks, mis hundi suus, see hundi kõhus, too mulle keha ja ma vahetan. Minu oma jäta rahule. Enda vana läkitasin juba näkkidele rõõmuks. Seda teiseks. Veel miskit?»

      Toomasel lõi silme eest mustaks. Ja seda mitte peavalust. Ta tuikus ähvardavalt Minevase poole.

      «Kas on ikke mõtet rusikatega vehklema hakata? Mis sa arvad, kumb meist tugevam on?» küsis nõid.

      Toomas seisatas kõhklevalt. Viha temas tõusis.

      «Oled sa ikka mees. Ma ei imesta et sul maja pea kohal põlema pandi.»

      Nõid muigas.

      «Ära peruta, poiss. Minu kaela nüüd veeretada ei maksa. Mina tegin oma töö täpipealt nii ära, nagu tahtsid. See, et tüdruk vigane oli, on juba su enese süü.» sõnas ta. «Sinu murest saan ma aga aru, ega ma kivi põle, ikke inimene. Otsin ise sulle uue keha, kui tahad, oma teid pidi, korraliku, ja ei taha sult ka raha uue kehavahetuse eest, mida sa küllap enne surma kokku ei saakski.»

      «Ja vastu ei tahagi midagi?»

      «Noh, ega ma jõulutaat ole. Ikke tahan. Oma tasu ma võtaks natuuras, elad siin, aitad mind töödes ja lõbustad voodis. Kahe aasta pärast oled vaba.»

      Toomas võitles peavaluga ja püüdis mõelda. Kumbki ei tahtnud hästi õnnestuda.

      «Millal ma uue keha saan?»

      «Ma teen oma parima. Ega mullegi sinust sellisena kasu pole.»

      Toomas ei pannud tähelegi, kuidas pisarad üle ta näo voolasid. Mis tal teha, ilma Minevaseta oleks tal nii või naa varsti ots peal.

      «Olgu peale,» nõustus naine.

      Omadega kuival

      Elu pritsumajas kulges tavalist rada. Viimane suurem laks oli olnud paar nädalat tagasi, kui kolmas vahetus käis kustutamas üht vana talumaja. Vampsi vahetus seevastu oli veetnud rahulikult juba kaks kuud, ilma et oleks olnud midagi suuremat paarist pannipõlengust. Seegi vahejuhtum oli olnud juba kaks vahetust tagasi ja ei saanud öelda, et meeskond poleks asjade sellise käiguga rahul olnud. Vambola oli erand, tema oleks meelsasti eelistanud igapäevase õppetöö asemel, kus tuupida, mitme sekundiga mootorsae kett seisma jääb või mitu atmosfääri on joatoru otsas, kui sel on taga üks C- ja kaks B-voolikut, päriselt kuskil tulekahjul vett lasta ja redeli otsas turnida. Ta polnud valinud pritsumehe ametit seepärast, et matemaatikut mängida.

      Praegu kõndis ta koos Lembituga mööda garaaži. Juba mitu vahetust olid mehed teistest vahetustest kurtnud, et öösiti käib garaažis mingi kolin. Vamps ise polnud seda kuulnud, aga ta oli ka päris kõva unega. Nüüdki oli Lemps see, kes teda õlast raputama tuli. Erinevalt Vambolast, kel eluaastaid juba 50 ligi kiskus, neist 25 tuletõrjes, oli Lembit äsja Väike-Maarja pritsukoolist tulnud ning viibis esimest korda talvisel praktikal. Tema viitsis veel pärast päevatöö lõppu, kui teised asutasid süüa tegema või telekat vahtisid, all ringi askeldada ja auto küljekappide sisu pähe õppida.

      Viimasel pannipõlengul oli kästud tal pulberkustuti igaks juhuks kaasa haarata ja vennike jooksis ähmis kolm tiiru ümber auto, kiskudes kappe kinni-lahti, enne kui otsitava leidis. Nüüd oli ta viimased kaks vahetust veel pärast päevatöö lõppu all masinatel asuvat varustust üle kordamas.

      «Ma ei saanud päris täpselt aru, kustkohast see hääl tuleb,» seletas Lemps. «Aga sihuke metallikolin oli.»

      Neil seisis garaažis kõrvuti rivis kuus masinat. Kolm kustutusautot, paakauto, päästeauto ja autoredel. Mehi niipalju muidugi ei olnud, neid jagus ainult esimesele kustutusmasinale ja paakautole.

      Teise masina meeskond kutsuti raha kokkuhoiu mõttes vajadusel kodudest välja. Lembit kõndis entusiastlikult masinate vahel ja kuulatas hoolega, lootes, et kolin kordub. Vambola poisile ei järgnenud, ta oli üpris unine ja praktikandi peale veidi pahane. See, et ta poisi vastu sõbralik oli olnud, maksis nüüd kätte. Selle asemel et kutsuda kedagi, kes niikuinii köögis või puhkeruumis töllas, tuli tüüp ja ajas tema üles. Ega Vambola poleks mingisuguse rumala kolistamise-jutu peale alla tulnudki, aga unise peaga ei saanud ta aru, mida talt taheti. Arvas esiti, et väljakutse on ja et ta magas nii sügavalt, et ei kuulnud häirekella. Seda oli varem paar korda juhtunud, ehkki kell tegi üsna võigast häält, no ja sibaski unesegase peaga noore kannul alla. Alles seal, aru saades, et midagi ei põle ja Lembit ajab mingeid vaime taga, jäi mees seisma ja surus endast välja paar vandesõna. Ta oli eelmisel ööl ja päeval taksot sõitnud et lisaraha teenida, ning niipea kui ülemused läinud, vajus kohe koikule magama. Nüüd aga… oi sa vanakurat küll.

      Vamps urises veel midagi ja läks plätude lohinal, ühe käega taskust suitsupakki koukides, garaažiukse juurde. Ta avas jalgukse paokile. Väljas oli vist oma kolmkümmend kraadi külma, see tungis valge ja näpistava pahvakana sisse ning mees tõmbas ukse jälle kähku kinni. Ta lohistas end paar sammu tagasi, istus esimese masina stangele ja pani suitsu sealsamas sees põlema. Kes see siin ikka vinguma tuleb, kas praktikant või? Ta puhus vihasena suust suitsujoa ja otsis pilguga noort tolvanit.

      Too oli selle ajaga jõudnud paakauto paagi otsa ronida ja kolistas seal luukide kallal.

      «Kui ma järele mõtlen,» seletas Lembit ise reipalt, «siis oli see pooleldi nagu plekikõminaga pooleks. Justkui oleks midagi vastu paagiseina toksinud.»

      Vamps avas suu, et tüüp kuradile saata, aga ei viitsinud, mis seal tühja ikka. Tõmbas parem uue mahvi ja vahtis läbi ukseklaasi välja. Ilmateade oli lubanud, et homme läheb soojemaks ja mõnes kohas tuleb lund. Ta lootis, et siin vast ei hakka sadama, mehel polnud mingit isu hommikul hakata veel majaesist platsi puhtaks rookima. Lembit kolistas sel ajal paagil ülemise luugi lahti ning kummardus põlvili laskudes sisse kiikama. «Pime nagu mutiaugus,» kõmistas ta hääle kajades paagi sisse.

      Vambola ei pööranud tema jutule mingit tähelepanu, ta oli süvenenud oma mõtteisse. Alles kolin, veelärtsatus ja poisi lämbuv hõigatus rebis ta unelemisest välja. Esimese hooga turtsatas ta naerma. Noor juhmard oli sisse kukkunud!

      «No nii loll ei saa üks inimeseloom olla,» pomises ta ja ruttas oma und unustades paakmasina juurde. Vesi pritsis kõrges kaares avatud luugist välja, kui poiss paagis pladistas ja välja pääseda üritas.

      Selle aja peale, kui Vambola ennast mööda kitsukest raudredelit üles vinnas, jäi kõik vaikseks. Vamps oli üsna imestunud, kui ta pea üle paagi ääre tõstis ja veest tilkuvat poissi luugiserval häbelikult nina luristamas ei näinud. Tüüp oli endiselt paagis.

      «Mis sa seal vees istud, roni välja,» mühatas Vambola ja läks küürakil, et mitte pead vastu lage ära lüüa, ettevaatlikult mööda imemisvoolikuid ja pootshaake täis paagipealset luugiava juurde.

      Vaevalt oli ta luugi juurde jõudnud, kui ehmunult tagasi põrkas. Paagiveest vaatas talle vastu midagi kummalist. Lembit ei olnud see kohe kindlasti. Pigem oli see mingi rohekas-sinakas sültjas mass, mis meenutas uduselt inimpead. Vambola tardus.

      «Mis kurrradi asi see veel on?» pomises ta jahmunult.

      «Mina oo Läitsjärve näkk,» vastas olevus, haaras sültjate kätega paagiservast ja tõmbas end rinnuli luugiservale, ise uurivalt ringi vaadates.

      «Misasi?» küsis Vambola pigem reflektoorselt, kui et ta oleks tõepoolest tahtnud midagi teada või oodanud vastust. Ilmselt sai ka näkk sellest aru, sest ta ei vastanud midagi, vaid küsis hoopis ise: «Mäsperast ma sii oo?»

      «Ah?» vastas Vambola. Alles siis jõudis tema teadvusesse küsimuse mõte. «Mina ei tea. Kuidas sa üldse siia said ?»

      «Isi tömbasite.»

      «Mida? Meie? Ee… ei… millal?»

      «Siss