Euromant. Maniakkide Tänav

sest ei suutnud enam istuda, pea hakkas ringi käima. Rahunesin.

      Tundsin, kuidas pool pead tuimaks tõmbab. Katsusin õrnalt käega.

      Nahk oleks nagu kummist olnud.

      Punkt kaheksa – jälle sama süst, seekord juba põletikupiirkonda. Vaatasin, kuidas murelike silmadega Sirts võttis süstla, täitis selle ja lähenes mulle. Panin silmad kinni. Võttis viimaks ikkagi julguse kokku. Tundsin puudutust õlast. Sirts seisis mu juures ja pakkus süstalt. Vandusin hiina keeles. Levinuim keel internetis.

      Kõlbab ka vandumiseks. Süstisin. Seekord ei olnudki nii hull.

      Esimene tuimesti juba mõjus ja veidi oli ka kogemust tekkinud.

      Hõõrusin näolt higi… või siis ehk pisarad? Igatahes hõõrusin selle laiali.

      Punkt üheksa – oota, kuni mõjuma hakkab. Kõhus hakkas jälle keerama ja pilt hakkas silme ees virvendama. Hinga! Hinga!

      Punkt kümme – nuuskpiiritus.

      Punkt üksteist – lõika mädakolle lahti. Võtsin skalpelli. Kerge sisselõige. Samal hetkel helises uksekell. Käsi vääratas. Pillasin skalpelli maha. Sirts võttis šokkeri välja. Ma ei suutnud enam isegi vanduda. Sisselõige oli liiga suur. Mäda nõrgus verega pooleks mööda nägu alla.

      Punkt kaksteist – loputa. Ühes käes süstal loputiga ja teises käes imur, vaatasin, kuidas Sirts esikusse kadus. Loputasin. Uksele prõmmiti ja päris isuga. Pitsapoiss see ei olnud.

      Punkt kolmteist – võtsin padja alt šokkeri ja panin enda kõrvale voodile. Mu ustav odav hiinakas. Imesin mäda ja loputusvedelikku haavast välja. Esikus oli vaikne. Vererõhk tõusis, süda kloppis metsikult.

      Punkt neliteist – esikust kostis hoop ja ragin. Pillasin süstla loputusvedelikuga. Uus hoop ja jälle ragin. Me olime ust seestpoolt tugevalt riividega kindlustanud. Avage, siin politsei, ei karjutud, järelikult politsei see ei olnud, kes seal lammutas. Võtsin süstla üles ja täitsin selle uuesti loputusvedelikuga.

      Punkt viisteist – hoop ja ragin. Oota… kas ma olin punkt neliteist juba ära teinud… ma ei suutnud meenutada… mis see neljateistkümnes punkt nüüd oligi? Automaadivalang. Kuulid prõmmisid minust paari meetri kaugusel seina sisse auke. Pillasin nii imuri kui süstla maha ja rabasin šokkeri pihku. Kukkusin voodi kõrvale pikali. Toppisin teise käega poolsegasena antibiootikumi tablette tasku. Ilmselt tuleb kiire lahkumine. Loodame, et mitte teise ilma.

      Punkt neliteist – mis see nüüd oligi? Keskendusin ja manasin opiplaani silme ette. Uus valang. Hirm oli, aga mingi hüsteeriline naer kippus ka peale. Kujutasin ette, kuidas naaber kohe vastu seina hakkab prõmmima. Saab siis ilmselt ka oma jao kätte. Aga ei, ei hakanud vastu prõmmima. Püsis vakka nagu hiir.

      Meenutasin. Vist sain neljateistkümnenda vist ikka tehtud. Nii et siis viisteist. Ukse kukkumise mürtsatus. Kus kurat Sirts on? Vajusin veel enam põrandasse. Oleks kühvel olnud, oleks kaevama hakanud.

      Viieteistkümnendaks on vaja rohtu peale panna, mõtlesin palavikuliselt ja pigistasin oma odava hiinaka pära. Enne ei saa midagi teha, kui põletik taandunud on. Ettevaatlikud sammud esikus.Šokkeri särin, karjed, vaikus, juhtmete ja inimliha kärsahais.

      Elekter oli taas ära. Julgesin jälle hingata.

      Samme ma ei kuulnud, aga voodi alt nägin Sirtsu tennises jalga tuppa astumas.

      «Siin olen,» sosistasin.

      «Pane kola kokku ja laseme jalga,» käsutas Sirts. Tõstsin pea üle voodi ääre. Naine oli karm ja pingul.

      «Pühi veri näost ära,» soovitas ta. Sirtsu öönägemisega silmad hiilgasid aknast kumavas valguses nagu hundi omad. Või roboti.

      Ajasin end püsti ja panin hämaras nii kiiresti kui sain oma tšehhi mandi kokku.

      «Kes need olid?»

      «Tellija omad ilmselt,» vastas Sirts napilt.

      Selge. Nii et keegi kuskil rippus tal linnast tulles ikkagi korterini küljes.

      在中国未翻译的马槽!

      Kärsanud liha lõhn läks üha vängemaks. Sirts oli neile tõsise raviseansi korraldanud.

      Toppisin lisaks arstiriistadele veel kotti varumälupanga, juhtmed, jupi vorsti. Veel midagi? Viinapudel? Tühi… las siis jääda. Sokid ja särk. Nii. Vist kõik oluline oli olemas ja mina minekuvalmis. Sirts sikutas sellal kaks tundetut keha kööki, laotas laiali ühele tüüpidest kulunud pika mantli ja keeras selle sisse sõjasaagiks saadud relvad.

      «Venelased või?» küsisin Kalašnikove silmates.

      «Ja mis siis,» turtsus Sirts. «Kas sul on midagi venelaste vastu? «

      «Ei midagi,» pomisesin. «Venelased on toredad inimesed.»

      Ta vaatas mind külmalt. Ta oli ju ise ka venelane. Kuskohast ta selle Sirtsu omale hüüdnimeks oli saanud, mina ei tea.

      «Mis sa konedega teed?» uurisin.

      «Viskan tee peal prügikasti. Mis sa arvad, et jätan neile siia või?»

      Raputasin pead.

      «Kuidas sul endal on?» küsis Sirts.«Ja pühi veri näo pealt ära.»

      Punkt kuusteist on siis veri ära pühkida, mõtlesin ma. Läksin peegli ette ja tupsutasin aknast langevas laternavalguses näo lapiga puhtaks.

      «Kuidas sul on?» kordas Sirts.

      «Noh, veidi parem kui enne. Enam ei valuta. Pea on nagu kummist.»

      «Siis lähme.»

      Läksime.

      Paraadnast me ei läinud. Kui sinnapoole suundusin, siis võttis Sirts mul küünarnukist kinni ja tõmbas tagasi. Ka tagaukse juurde ei lasknud. Vaatas veel seejuures üsna kurja näoga.

      «Sul on vist väga halb?» küsis ta.

      Noogutasin.

      «Uimane,» tunnistasin.

      Hetkeks ta sulas.

      «Tule minu järel.»

      Suundusime katusele. Ja sealt teisele. Ja sealt kolmandale. Pärast seda, kui Tartu linnavalitsus hakkas tänaval kõndimise eest piletiraha nõudma, on meiesugused muutnud katused kõnnitavaks.

      Kolmandal katusel virutas Sirts relvakompsu ventilatsioonišahti.

      Ja jälle edasi. Ma tundsin end väsinuna. Kuu aega toas istumist ja palavikutamist oli mind täiesti välja kurnanud.

      Lugesin, et Hiinas on järjest rohkem selliseid inimesi, kes elavad mõneruutmeetrises ruumis, aastas paar korda käivad väljas, aga on kogu aeg võrgus ja suhtlevad maailmaga sealt. Põhiliselt istuvad paigal. Töötatakse kodus, ollakse võrgu kaudu kontaktis umbes 20 inimesega, hüpeldakse ühelt tegevuselt teisele ja jälle tagasi. Kas see ongi meie tulevik? Mina siiski arvan, et sihukesed surevad välja. Minul on praegu, juba kuuajase eksperimendi järel väljasuremise tunne.

      Viimaks avastasime ühel majadest lahtise katuseukse ja suundusime alla. Päris alla. Keldrisse. Sirts avas üsna vägivaldselt keldri kõige tagumise boksi. Istusime sinna maha. Ma olin läbi nagu läti raha.

      Mis punkti juurde ma jäingi, mõtlesin ja kutsusin opiplaani uuesti silme ette.

      «Me ei saa siia väga kauaks jääda,» ütles Sirts.

      «Miks?»

      «Ei vett ega peldikut.»

      «Otsin võrgu kaudu mõne tühja korteri.»

      «Et see siis tühi oleks.»

      Proovisin otsida, aga mingit wifit ei paistnud kuskilt. Peas olevat mobiilset netti ma kasutada ei julgenud. See veel puuduks, kui Sisevõrgu omad mind avastaks ja mingit sodi ajusse kallaks.

      «Netti ei ole.»

      Harva, kui ma kuulen Sirtsu vandumas. Ta ajas end püsti, käskis paigal püsida ja läks ise uut kohta otsima. Täiuslik naine.

      Pükstes. Selleks, et