Euromant. Maniakkide Tänav

põrnitses veel veidi aega oma jalge all olevat pargitee liiva, pööras siis silmad aeglaselt naise poole ja vastas nii vaikse häälega, et naine peaaegu ei kuulnudki vastust.

      „Hubert.“

      „Hubert,“ kordas naine.„Päris hea. Ma ei oskagi kohe midagi võrdväärset paugupealt vastu pakkuda. Võid mind Einsteiniks kutsuda kui tahad.“

      Naine ohkas. „Või ma ei tea, oled äkki mulle juba omaette ise mõne nime pannud? Ma mõtlen mõne sellise viisakama?“

      „Anum.“

      „Anum?“ Naine oli hämmingus. No on ikka kuramuse tegelane. „Nojah, kuidas soovid. Sina ju maksad.“

      Seekord nad pikemalt ei lobisenud. Naine ajas end püsti ja hakkas koju minema. Ta oli kaotanud igasugune tahtmine vaadata, kuhu poole mees läheb. Või Anum… litapoeg, raisk.

      Ta koju sirge seljaga ning otsustas mehe edaspidi kuu peale saata. Jah ta oli prostituut, lits ja libu, aga niipalju võiks mõnel ikka viisakust olla, et teda veidigi austusega kohelda. Lõppude lõpuks oli ju mees see, kellel oli kangesti vaja oma kihelust rahuldada, ja ta peaks rõõmus olema, et temasugused on selleks valmis. See, et ma olen libu, ei tähenda, et ma enam naine ei oleks, sisistas ta omaette.

      Kodus kobistas ta tuppa. Suures toas põles tuli, poiss vaatas vanaisaga telekat ja tüdruk luges sealsamas suures tugitoolis midagi kerratõmbunult. Vaatepilt oli nii soe ja hubane, et naisele tikkusid pisarad silma. Ta oleks tahtnud minna laste juurde ja emmata neid, koguda nad enda ümber diivanile ja koos midagi telekast vaadata, tunda rõõmu nende olemasolust. Kuid ta tundis end räpase ja mustana ning läks seepärast sõnagi lausumata kohe duši alla. Ta liikus nii vaikselt ja kiiresti, et kodused märkasid tema saabumist alles siis, kui vannitoa uks kolksatas.

      Kui ta duši alt väljus, oli poiss juba oma toas ja magas. Igatahes oli uks seestpoolt riivis ja Anita ei hakanud ennast talle peale suruma. Ta läks suurde tuppa ja istus diivanile. Isa vaatas kiiktoolis kõikudes telekat, tüdruk lasi raamatul sülle langeda.

      „Kuidas sul läks?“ küsis ta vaikse häälega. Ema vaatas talle otsa ja sundis end naeratama.

      „Ei olnud hullu midagi.“

      „Sul on nii kurb nägu.“

      „Ahh, sai ülemusega pisut nagistatud. Aga see on tühiasi.“

      Ema pööras oma pilgu kiiresti telekale. Ta ei suutnud vaadata tütre ehmunud hirvesilmadesse. Plika oli alati veidi arake olnud ja pelgas kõike võõrast. Anita oli tahtnud teda enda kõrvale kutsuda, kuid tundis end järsku tütre seltsis ebamugavalt. Nagu alati, kui jutt tema töö peale läks. Ta rääkis, et töötab õmblusvabrikus 12-tunnises vahetuses, kord öösel, kord päeval. Aeg-ajalt vahetab kellegagi, kui vaja on. Naine sai siiski oma ebamugavustundest üle ja sirutas käe tütre poole.

      „Tule istu siia minu kõrvale,“ kutsus ta. „Ma tahan sind natuke kallistada.“ Tüdruk tuli ja puges talle kaenlasse. Ta oli alles üheteistkümne aastane.

      „Kuidas sul koolis läheb?“ sundis ema end huvi tundma. Tegelikult oleks ta tahtnud lihtsalt istuda ja vaikida, kuid seda oli ta teinud juba liiga palju õhtuid järjest.

      „Hästi,“ vastas tüdruk.

      „Mida sa loed?“

      Tüdruk kõhkles. Siis näitas ta oma käes olevat trükist. See ei olnudki raamat, nagu Anita arvanud oli. See oli Vahitorn, Jehoova tunnistajate brošüür. Naine jahmatas.

      „Kustkohast sa selle said?“

      „Käisid täna ukse taga. Just veidi enne seda, kui sa tulid.“

      „Mõttetu pahn.“

      „Võib-olla,“ vastas tüdruk vaikselt ja peitis Vahitorni ema silme alt kaugemale selja taha. „Ma lähen magama,“ pomises ta siis mõne hetke pärast. „Homme on koolipäev.“ Tüdruk võttis Vahitorni ja läks oma tuppa. Tube jätkus siin kõigile. Ainult taat magas siinsamas diivani peal. Ema vaatas kahetsusega tüdrukule järgi. Ta oleks tahtnud veel veidi temaga koos olla. Kuulata, mida ta räägib, kas või koos vaikida. Tunda, et oled kodus ja pere juures.

      Siis ajas ta ennastki püsti, et magama minna.

      „Poiss on hulkuma hakanud,“ ütles isa järsku, silmi teleriekraanilt pööramata.

      „Tõesti? Kui mina tulen, siis on ta küll enamasti kodus.“

      „Enamasti,“ norsatas taat. „Aga mitte alati. Ja enamasti tuled sina meil ikka lausa vastu hommikut. Mis sinu arvates praegu kell on? On see normaalne aeg lastel magama minna? Ja poiss tuli ehk pool tundi enne sind.“

      Anita vaatas kella. See näitas pool kolm. Ta polnud arugi saanud, et aeg juba nii hiline on.

      „Nojah, eks ma pean siis poisiga rääkima.“

      „Räägi-räägi. Püüa siis varakult ärgata. Muidu ööd läbi jõõrad ringi, päevad magad maha. Pole sinust juba ammu lastega tegelejat.

      Poiss läheb pätiks, tüdruk mehkeldab usuhulludega ringi. Minul pole tervist, et neil kogu aeg silma peal hoida.“

      „Ja-jah,“ pomises naine, „ma tean küll“.

      „Või tema teab. Kus mul Einstein väljas. Teadmisest üksi on vähe. Tegutsema peab ka!“

      Anita-Einstein tõmbas silmad solvumisest pilukile ja läks oma tuppa. Tal ei olnud praegu jaksu kuulata isa järjekordset mõttetut nurinat. Pärast seda, kui too oli poolest kehast halvatuks jäänud, kiskus ta iseloom üha vinguvamaks ja kiuslikumaks.

      „Poe aga peitu jah,“ kostis talle isa urinat järele.„Sellest ajast, kui sa uue töö peale läksid, pole nagu peret enam olemaski.“

      Naisel kihvatas sees, ta lõi ukse enda järel pauguga kinni ja viskus riietega voodisse. See oli ära tehtud, kuigi naine ei mäletanud, et tema oleks seda kodust lahkudes teinud. Ju siis plika askeldas. Anita oleks tahtnud nutta ja vanameest põhjata, kuid uni tuli peaaegu samal hetkel, kui naise pea patja puudutas. Ta oleks nagu auku kukkunud ja vaid painajalikud unenäod sundisid ta tunde hiljem ärkama. Siis, kui lapsed olid juba ammu kooli läinud ja oleksid pidanud juba tagasi jõudma. Ta ärkas selle peale, et tundis – on aeg kodust lahkuda. Klient ootab teda. Väljas hämardus.

      Peagi lõpetas naine teiste klientide teenindamise. Selleks polnud enam jõudu ega ka majanduslikku vajadust. Tundmatu antud rahast jagus elamiseks küll. Ainult väikseid arme ilmus üle kere järjest juurde. Ja siis, ühel õhtul, umbes aasta hiljem, ei suutnud ta enam asemelt tõusta. Lapsed käisid kikivarvul mööda tuba ja hoolitsesid tema eest, nagu jaksasid. Naisel oli nende hoolitsusest hea meel. Ta oli oma elu pühendanud neile ning hea oli tunda, et tema armastus ja vaev ei olnud tühja läinud. Ainus, mis talle muret tegi, oli tundmatu. Kui ta enam välja ei ilmu, siis võib mees arvata, et naine on lahkunud, ja ka ise kuhugi mujale minna.

      Leida endale kellegi teise. Aga lastele on raha vaja.

      Kolm päeva hiljem naine suri. Ta lebas külma ja liikumatuna oma asemel. Lapsed ei saanud midagi aru. Nad arvasid, et ema magab, ja tõid talle endiselt toitu ja juua voodi kõrvale. Koristasid tuba ja kütsid ahju. Lugesid naabertoas hinge vaakuvale vanaisale raamatut ette. Neljandal päeval avas ema silmad. Mõne aja pärast ajas ta end raskelt püsti, riietus ja läks ainsatki sõna lausumata välja.

      Oma tundmatut ta enam ei kohanud. Niisiis pöördus naine vanade klientide juurde tagasi. Nood kirusid alguses tema külmust, kuid lõpetasid selle alati üsna kiiresti. Naisel oli viimaks ometi vedanud. Ükski klient ei suutnud enam temast loobuda, kui naine seda ei tahtnud. Ta teadis alati, kus nad olid. Tal tekkis kindel klientuur, kes maksid alati täpselt ja ilmusid kohale alati, kui naine seda soovis. Arme oma kehal nad ei märganud.

      Raha tõi naine alati koju ja asetas sõnatult lauanurgale. Tal oli vaja oma laste eest hoolitseda.

      Unistus

      Kinniköidetud inimest õlal kandes on pehmes ja mudases võsas väga raske liikuda. Toomas ei pidanud end just nõrgukeseks, ent ta oli teekonna vältel juba viis