Tagahoovis. Oskar Luts

ja mõrtsukas. Näe, enam sugugi ei tohi väiksemaid lapsi hoovi lasta – kohe on see kuigard neil kallal. Ise suur nagu hobune!”

      “Mis ta siis tegi?”

      “Jah, mis ta tegi! Küsige ta enda käest. – Kallale tuli minu Nikituškale – asja ees ega teist taga. Huligaan niisugune! Vaata kui toon toast piitsa ja tõmban talle paar särakat – vaata siis!”

      “Petja, mis sa tegid Nikitale?” küsib Tatjana Nikolajevna karmilt.

      “Mitte midagi ei teinud halba,” seletab poeg lihtsameelselt ja laiutab käsi.

      “Miks ta siis karjub?”

      “Ta karjub sellepärast, et on loll. Ta leidis vaat siitsamast hobusesõnnikust sitasitika ja hakkas seda sööma. Mina küsin, et: “Mis sa teed, Nikituška?” Tema, et: “Söön ähki.” Noh, siis ma võtsin ta käest ära selle sitika ja viskasin üle aia. See on kõik, mis ma tegin, ja sellepärast ta nüüd karjubki.”

      “Noh, see pole kuigi suur süütegu,” kehitab Tatjana õlgu ja naeratab lepitavalt.

      “Ah nii arvate teie, madam? Tähendab siis, et annate oma poisile õiguse? – Tubli! Aga kas mina palusin teda hoidjaks oma lastele? Söögu minu lapsed kas või sõnnikut – see ometi ei peaks olema tema asi. Minule on kõigepealt tähtis, et mu lapsed oleksid vait ega lõugaks hommikust õhtuni. Ärgu teie Oldenburgi prints toppigu oma nina sinna, kuhu pole vaja, või muidu ma teinekord lükkan ise tema nina sinna kuhugi… nii et ta mäletab. Pange tähele!”

      “Jah, prouad,” vangutab kingsepp Kapral oma paljast ja elutarka pead, “ega meie, lihtinimesed, ei saa oma lapsi kasvatada nii nagu mõni härrasrahvas. Seal on ikka suur vaks vahet.”

      “Ja kes siis on siin see härrasrahvas?” küsib Tatjana Nikolajevna uudishimulikult.

      “Noh, kas või teiegi, prouad.”

      “Mina – härrasrahvas! Kuidas te seepeale tulete? Kas ei teeni minagi leiba ainult oma kümne küünega just niisama nagu teiegi?”

      “Noh, meie ja teie vahel ikkagi on suur vahe.”

      “Missugune?”

      “Noh, teie juba olete nii peenemat sorti inimene ja… Eks see ole juba sellestki näha, kuidas käivad riides need ja teie lapsed!”

      “Aga mis siis sellest, et minu lapsed on puhtamad? Kaevus jätkub vett kõigile ja need hilbud olen ma neile ise õmmelnud.”

      “Küllap õmbleks meiegi,” sügab kingsepp kukalt, vahetades voorimehe-Fenjaga paljuütleva pilgu, “aga meil ei ole, millest õmmelda. Oleme vaesed nagu rotid; tihti pole tükki musta leibagi lauale panna. Kuid ega me sellepärast pole teiste peale kadedad, kel kõike on külluses. Me ainult räägime niisama. Muuseas olgu öeldud ka niipalju, et ärgu siis see jõukam kiht segagu end meie ellu ega püüdku meilt võtta neidki rõõmukesi, mis meile vahel langeb osaks. Näe, nüüd tahtis seesama poisikegi süüa vähki, nagu on näinud tegevat suuri saksu. Noh, heakene küll. Aga voorimehe-Fenkal pole talle anda vähki. Kust ta võtab vähki? Noh, leiab siis poisike selle sitika… Aga näe, seegi kistakse tal käest ja visatakse aia taha: et kui sul, täinahal, pole muud, siis ärgu olgu ka sitikat! Vaadake, prouad, kuidas on asjad. Jätnud lapsele vähemalt seegi loomake – las sööb ja rõõmusteleb, et temagi kord saab vähki.”

      “Ptüi!” sülgab Tatjana Nikolajevna ja väristab õlgu.

      “Ei, prouad,” tõmbab kingsepp irevile oma kollased hambakontsud, “ärge tatistage ühti ega võdistage õlgu. Kes teab, millised päevad veel ootavad teidki ja teie lapsi. Olgu’nd pealegi, et praegu ujute võis ja rasvas, aga väga kiiresti võib tulla aeg, mil meie osad on ümber pöördud. Eks näe, mida te siis sööte? Küll jõuab praasnik kord meiegi uulitsale, pole viga!”

      “Jah, muidugi!” noogutab Fenja vihast ja kadedusest sädelevi silmi. “Teil, naaber, on täiesti õigus: poidjot koza do voza!”

      “Aga, armsad inimesed,” hädaldab Tatjana, “kas te siis tõesti usute, et minu elujärg on parem kui teil? Ma näen, et kadestate mind, arvate, et ujun võis ja rasvas… Jumal tule appi! Kui ma teile seletan puhtast südamest, siis…”

      “Einoh, mis seal seletada!” heidab kingsepp käega. “Kõik ju on näha oma silmaga. Ja ega meie kadestagi teid, nagu ma juba enne ütlesin. Elage nii, nagu elate – see on teie oma asi. Me ei taha muud midagi kui ainult seda, et jätaksite rahule meie lapsed. Leppige sellega, et teie lastel pole siin hoovis sugugi rohkem õigust kui meie omadel; see on kõik.” Ja Veikale, vanale pesunaisele, kes parajasti väljub pesuköögist, kuivatades käsi aukliku, kotiriidest põlle külge: “Kuule, pesunaine, tule siia!”

      “Mis sul häda on?”

      “Tule, tule lähemale, küll siis ütlen, mis mul häda on.”

      “Noh, mis konverentsi te siin peate kaevu juures?” ühineb Veika-eit salgaga.

      “Ah mis konverentsi või?” lükkab kingsepp käeseljaga üle suhukippuva sarv-vurru. “Küll sa kuuled kohe. Sina, Maali, oled vana avalik naisterahvas, ütle õige, kas…”

      “Mis?” tõmbab pesunaine käed kiiresti põlle alt. “Mina – avalik naisterahvas? Keda sa, kurat, sõimad!”

      “Oota’nd, oota! Ega’s ma’s…”

      “Või mina olen avalik naisterahvas! Sa, kuradi pigilapp ja nahanärija, parem tuleta meelde, mis tegi su enda Paula? Kas ta polnud viis aastat numbri all, enne kui ta enda juurde vedasid? Sinu Paula lööb praegugi üleaisa, aga mina teenin ausasti oma igapäevast leiba. Sa, tõbras, vaata enne minu käsi ja siis Paula omi.”

      “Tasa, juudaline!” vaigistab kingsepp kahel käel äkki marrunud naist. “Ära pööra pahupidi maad ja maailma! Ega’s ma ei ütelnudki, et sa oled avalik naine. Ma ainult tahtsin tähendada, et oled niisugune avaliku olekuga inimene, kes kõik ütleb välja, mis ta mõtleb.”

      “Nooh, või veel! Hakka aga nüüd kruvima ja settima!”

      “Jumala õige! Ma tahtsin just seda ütelda, et oled niisugune avaliku meelega inimene, kes…”

      “Noh, noh,” nuuskab pesunaine tubli vesumi oma põllenurka, “mis siis, kui ma olen avaliku meelega? Mis sa’s tahad minust?”

      “Hea küll, ma seletan sulle, aga ära sa hakka vahele lõugama. Ütleme, et mina leidsin siit kuskilt sitika…”

      “Missuguse sitika? Mis sa mögad!”

      “Oota’nd, purask! Otleme, et mina leidsin sitika… Kas on sinul õigus seda mult vägisi ära võtta või ei?”

      “Hmh,” kehitab Veika-eit õlgu, “kas sa ammugi jäid totraks või alles nüüd? Ise on enda jälle täis imenud nagu sitikas, ja nüüd polegi enam muud kui sitikas ja sitikas!”

      “Oota’nd, Maali! Kuhu sa jooksed?”

      “Mul on parematki teha kui kuulata sinu sõimu ja plära.”

      “Pea’nd kinni! Tule tagasi! Kuule!”

      “Laku…!”

      “Vaata, kus saadana vanamoor!” tänitab kingsepp äraminejale järele ja näitab rusikat. “Muidu on tal lõugu kas või kelle põlveks, aga küsi talt tõsist asja, siis muudkui lakutab. Oot’, sa sänikael!”

      “Tulge tuppa, lapsed!” käsutab Tatjana Nikolajevna poega ja tütart. “On’s meil vaja kuulata nende siunamist.” Siin on võti, mingu tuppa, pööraku uks seestpoolt lukku ega ärgu lasku kedagi võõrast sisse. Ta ise läheb turule ja tuleb tagasi tunni aja pärast. Ja et nad milgi tingimusel enam ei tule hoovi.

      “Aga luba, mamma,” nurub Peeter, “tahan sult enne midagi küsida.”

      “Noh?”

      “Kas tädi Fenja ja onu Kapral tõesti pahandavad ainult sellepärast, et ma ei lasknud Nikituškal sitikat ära süüa?”

      “Kes neid teab,” kehitab ema õlgu. “Võib-olla,