Tagahoovis. Oskar Luts

kokku ja langetab pea.

      “Jah, see on kole; see on isegi koledam kui kole, ja täie õigusega te võite küsida: mispärast peab see just nii olema? Aga vaadake, kallis naabrinna, millest on tingitud mu võigas olevik ja hirmuäratav tulevik. – Vaene Aleksander Ivanovitš on kaotanud oma elusihi, elumõtte, iga püüdmise paremuse poole, ja paratamatult ta läheneb kuristikule, kui teda ei päästa – teie, Tatjana Nikolajevna.”

      “Mina?” kohkub leskproua.

      “Jah, ainult teie.”

      “Millega ja kuidas suudan mina teid päästa? Mina, nõrk naisterahvas, kes isegi on murdumas eluraskuste all!”

      “Oodake, palun, veidi; ma kohe lõpetan oma jutu. – Käies siin, ma alati viisin rohkesti kaasa küttematerjali niihästi oma hingele kui ihule, hõõgusin nagu raud ääsitules ja alatasa põlesin rahuldamatus kires, balansseerides terve mõistuse ja meelesegaduse kardetaval piiril. Ühes sellises hullustustuhinas – see oli eile õhtul – ma nägin siinsamas koridoris seda tüdrukut, Truudet… Ta viipas mulle ja… ma läksin… sosistades teie nime, Tatjana Nikolajevna.”

      “Küllalt, küllalt, härra Belski!” tõuseb lesk ja läheneb aknale. “Mistarvis mulle neid peensusi!”

      “Ei, mu armas naabrinna,” samuti tõuseb Aleksander Ivanovitš, “kui pihtida – siis pihtida lõpuni. Selleks mul piisab julgust ja ma ei taha, et meie vahele jääks mingi tume punkt. Üks Belski ei salga midagi, olgu ta või tuhatkordne süüdlane! Oleks palju alatum, kui püüaksin teie eest midagi salata. Läksin… huulil teie kallis nimi… Truude, see uss, jootis mu purju ja… Aga ma võin teile vanduda kõige juures, mis mulle on püha: mitte teda ma ei suudelnud ega sülelnud ses metsikus ekstaasis, vaid teid, teid! Minu kauaohjendatud kirg, mis lõkendas ainuüksi teile, otsis mingit asendavat rahuldamist selle tüdruku kaudu. Imestelles ta küsis korduvalt, miks nimetan teda Tatjanaks? Tema nimi olevat Truude…”

      “Oo, see puudus veel!” katab Tatjana Nikolajevna kätega oma silmnäo.

      “Jah, ka see veel!” hüüab Belski värisevi hääli. “Seejärele võite otsustada, et kogu mu olemus neil minuteil siiski oli ainult teie juures.”

      “Milline keeruline matemaatika!” muigab leskproua põlglikult ja kehitab õlgu.

      “Ei, Tatjana Nikolajevna, te kas ei saa minust aru või ei taha aru saada!”

      “Ma ei saa ega tahagi teist aru saada.”

      “Hm…”

      Tekib umbne vaikus, mida häirib ainult tõeprohvet Pastelli läkastav aktsiisiköha naaberkorterist.

      “Kas teate, Tatjana Nikolajevna,” algab Belski uuesti, “te ju enam pole kooliplika ega süütu neitsi, kellega selliseist asjust peab kõnelema mõistu või läbi lille. Te tunnete elu paremini kui mina – miks piinate mind?”

      “Nüüd vist küll pole sugugi ülearune küsida: kumb meist piinab kumba?”

      “Niisama pole ülearune veel kord ütelda, et just teie piinate mind. Te kuulsite ja osalt nägite ise, kui kaugele mind viis teie halastamatus. Kas see tõesti on teie soov, et langeksin veelgi sügavamale, kust enam pole mingit väljapääsu? Kas tahate, et muuseas jälle roniksin selle lita Truude juurde? Ei ma usu, et oma sisimas olete nii jääkülm, nagu näite väliselt. Teil, Tatjana Nikolajevna, on sadistlikke kalduvusi, tunnete teatavat rahuldust ja mõnu üdini armunud meesolendi piinadest. Ma ei taha kiidelda oma inimesetundmisega, aga teid ma näen läbi.”

      “Jumal, millist juttu te küll ajate!”

      “Ei, ärge püüdke salata – see on nii. Olge niisama avalik, kui olin mina; heitke endast see väline koor, muutuge selleks, kes te tõelikult olete, siis…”

      Neelab Tatjanat ihara pilguga, närib huuli, vihane helk kirest hõõguvais silmis. “Sellise eeltöö järele,” mõtleb, “on mulle juba mõnigi palju priskem naine ise kaela langenud – mida õige tahab see baaba-jagaa?” Kas tema ei mänginud välja oma mõjukama trumbi? Kas ta ei tunginud enesepaljastuse viimse tipuni, mis tihti täidab naiste südameid härdusega ja halastusega? Mida veel ootab see, kes praegu seisab ta ees, kohevil nagu varblane vihmahoos?

      “Heitke endalt,” jätkab, “see näilik raudrüü ja mask, saage jälle südamlikuks inimeseks ja naiseks, nagu teid õppisin tundma meie tutvuse algupäevil! Sõlmime eneste vahel igavese sõpruslepingu, sulatame ühte oma ihud ja hinged, siis… päästate ühe hukkuva inimese, kes siis sellest päevast ja tunnist alustab uut, õilsamat elu. Tatjana, mu kallim…!”

      Sirutab välja oma värisevad käed, valmis sülelema hirmunud leskprouat.

      “Minge!” sosistab viimane. “Jätke mind rahule!”

      Aga just see paindumatus kihutab viimasele pingele metsistunud mehe kire. “Tatjana!” hoolimatult haarab naise oma embusse ja suudleb teda vägisi.

      “Mis te teete, Belski!” karjatab Tatjana Nikolajevna. “Laske mind lahti või ma kutsun lapsed, hüüan appi! Jätke mind, kas kuulete! Olete hull!”

      “Ei tule teile keegi appi!” surub Belski käe rabeleva naise suule ja tassib oma saagi vanale diivanile. “Ärge tõstke kisa ega tehke mingit lärmi – seega ainult naeruvääristate end. Jutud pääsevad valla… Olge mõistlik!”

      “Metsloom! Häbitundetu elajas!” kähistab väsiv naine. Valus tusk ja meeleheit surub teda otsekui varjude riiki.

      “Nii,” hingeldab hiilgav kaardiväelane lõpuks, “nii see oleks pidanud ammugi sündima.”

      “Kas nüüd olete pääsenud hukatuse teelt?”

      “Jah, mu armsam. Nüüd, nüüd algame uut, helgemat elu.”

      “Vägistaja! Rüvetaja! Nüüd ma palun Jumalat, et ta teid tõesti laseks kõngeda ses saras, haisval pahnahunnikul, sest paremat lõppu te ei pälvigi.” Ning äkilises hüsteeriahoos: “Kaduge mu silmist, lurjus! Ärge näidake siia enam iialgi oma vastikut larvi!”

      “Tatjana, mu kallim…!”

      Lamav naine näiliselt vaevu tõuseb istuli, kuid siis kassi osavusega hüppab diivanilt ja jookseb akna juurde. “Peeter! Niina!” hüüab.

      “Mistarvis…?” kogeleb Belski. “Mistarvis kutsusite neid?”

      “Et vähemalt häbeneksite mu lapsigi ja kaoksite siit kord.”

      “Ah nii… nii… Hea küll, ma lähen siis. Nojaa, ma lähen juba.”

      Lahtistab ukse ja, heitmata pilkugi tagasi, kaob koridori.

      “Jumal, Jumal!” langeb Tatjana Nikolajevna voodisse. “Nüüd oled mind hoopis maha jätnud!”

      Aga ta ei tohi kuigi kauaks jääda sellesse asendisse: juba kostavad trepilt laste lähenevad sammud. Tõuseb kähku, silub juukseid peegli ees, joob vett.

      “Miks sa kutsusid meid, mamma?” küsib Peeter. “Mis on juhtunud?”

      “Pole midagi juhtunud,” vastab ema rahulikult. “Peske end nüüd, siis jälle võite minna hoovi mängima. Täna ju on selline ilus, päikeseküllane hommik.”

      Tatjana Nikolajevna ainiti silmitseb oma lapsi, otsekui näeks neid esimest korda pika vaheaja järel; ükski nende samm ega liigutus ei jää temast tähele panemata. Millised peenikesed ja kahvatud kaelad on tema lastel, otsekui varjus kasvavail taimekestel! Millised sinakad vöödid nende silmaaluseil! Neid võiks nüüd veel päästa ainult küllaldane toit, puhas õhk ja täielik öörahu. Aga kust võtta seda?

      “Miks oled nii mõttes, mamma?” küsib Peeter, kuivatades nägu peegli ees.

      “Mõtlen, mis keeta lõunasöögiks.”

      Noh, kas mõtles välja midagi maitsvat?

      Veel mitte; vaatab turul, mis on odavam.

      Nojaa, muidugi. Muuseas söövad nemad Niinaga kõik – andku aga kätte. Muidugi oleks väga hea, kui vahel sekka saaks midagi magusat.

      Hea