Tagahoovis. Oskar Luts

on vaheajal püüdnud oma naabri, nurgaadvokaat Vindi, ning hoiab teda nüüd hõlmapidi kinni, otsekui peljates, et seegi paneb punuma, enne kui teeb õiglase otsuse.

      “Ei, nojaa – noh,” ägiseb Vint nagu vajutise all, “seaduses on ette nähtud ja öeldud selge sõnaga, et vargus ja omavoli tarvitamine on keelatud. Ükski kodanik ei tohi teiselt ei salaja ega vägivalla teel omandada mingit liikuvat ega liikumata varandust, olgugi et see tihti on pealtnäha hoopis tühine esemeke, sest: mis ühele näib olevat väärtusetu, võib teise silmis evida asendamatut väärtust. Viimaste hulka näiteks kuuluvad kõik mälestusesemed ja nii edasi.”

      “Ahah, ahah!” tõstab kingsepp oma mähises nimetissõrme. “Mis te nüüd seepeale ütlete, prouad?”

      “Mis ma ütlen… Ega’s sitikas pole mingi mälestusese? Ja üldse jätke mind rahule – mul pole aega. Minu lapsed juba on toas luku taga, ja sellest peaks aitama.”

      “Nojaa, hea küll,” irvitab onu Kapral, “ütleme, et sitikas pole mälestusese. Tubli! Aga kui me ta arvame liikuva varanduse hulka – mis siis?”

      Tatjana Nikolajevna silme ees hakkavad keerlema punased ringid. Kaevul seisvad inimesed muutuvad üheksainsaks mustaks tombuks, millest erineb ainult kingsepa karvane lõust. Nüüd ta tahaks karjuda kõigest kõrist ja kratsida veriseks selle tigedusest moonutatud larvi.

      Isand Vint arvatavasti märkab muutust õmbleja näol. “Ei, proua,” sõnab armulikult, “ärge sellepärast ärrituge. See, mis ma praegu ütlesin, on seaduse põhimõte ehk põhipunkt. Ega’s sinna alla käi laste nääklemised.” Ning kingsepale: “Jäta järele, Kapral!”

      Aga Tatjana Nikolajevna ei märka siis ega tea pärastki, kuidas ta seekord sai uulitsale. “Piinajad!” hüüab nutuselt ja sügavasti tõmbab hinge.

      Juba on pumpkaevu juurest lahkunud kõik teised tagahoovi elanikud, ainult meister Kaprali sõna- ja teguvõimas vaim ei leia rahu. Veidi aega ta kõneleb iseendaga, siis kärsitult vahib sinna ja tänna, kas ei leiduks kedagi, kellele võiks selgitada maksva riigikorra õiglusetust ja vaesema rahvakihi viletsust. Oi, täna ta tunneb end olevat eriti hoos ning võiks sel teemal kõnelda kaua ja veenvalt. Juba ta riivaski seda küsimust, kuid seda oli vähe; see ainult tegi hamba verele. Just nüüd ta alles algaks ja meeleldi tahaks näha seda meest või naist, kes suudaks vastu vaielda tema väiteile!

      Ent justkui tema kiuste pole hoovis praegu kedagi peale laste ja kanade. Võtaks küll see ja teine neid hirmsaid kanu! Kuidas nad lükivad täis kogu tagahoovi oma hunnikuid. Ei saa astuda sammugi, ilma et reostaks jalanõusid. Vaatleb oma saapakottasid ja arutleb, kas ei saaks kanugi ja nende sõnnikut kuidagi põimida oma jutluste hulka, mida peab sotsiaalsest viletsusest. Aga kuidas sa põimid, kui ses parves pasandab mõni tema enda kana ja kukk.

      Neetud igavus! Kui oleks raha, siis läheks üles Silk-Leiva juurde, viskaks oma käraka, ajaks paar sõna juttu ja mängiks partiikese kaarte; aga mitte üht issanda sentigi pole taskus – kõik sai eile läbi laristatud –, ja võlgu see näss juba ei anna, see on kindel; teab, va hingepunu, kui hädaohtlik on pärast nõuda seda raha.

      Aga kui võtaks ja viiks homseni või ülehomseni panti selle vana tõhu kätte Säinase-noorhärra nöörsaapad, millele peab lööma uued pooltallad ja kontsaplekid? – Sel mõttel juba on jumet. Kuid peab talitama äärmise ettevaatusega, nii et Paula ei näe.

      Sügab kukalt, silitab vurrusid ja kõheldes läheb oma töökoja poole – vahest ehk õnnestub kuidagi. Aga just samaaegselt tuleb Paula majast ja peatub künnisel. “Noh, Kapralihärra,” nõjatub uksepiidale, “kas me täna tööd ei teegi?”

      “Kuidas nii? Ma ju tõusin üles enne kella viit.”

      “Ja noh, enne kella viit! Mis sellest kasu on? Võid tõusta enne kella neljagi, aga kui sa niisama ilma tööta ümber kolad, siis ikkagi ei saa midagi tehtud.”

      “Eks sina teinud selle eest rohkem, kui olid viis aastat numbri all,” õriseb mees vihaselt.

      “Mii-iss? Mis sa ütlesid? Kus ma olin viis aastat?”

      “Kas mina tean. Veika-eit ütleb, et olevat olnud numbri all. Ega ta seda mulle üksi öelnud – seda kuulis kogu hoovitäis rahvast.”

      “Kus? Millal? Kus on Veika-eit?”

      “Kus ta mujal võib olla kui pesuköögis.”

      “Oi, sa kuradi hatt! Küll ma talle nüüd näitan! Või mind numbri alla panema!”

      Jookseb pesuköögi poole nagu fuuria, juuksed sassis, riided lohakil, tuhvlid lötaku-lataku. Mees vaatab talle järele, muigab kahjurõõmsalt ja teeb kentsakaid näovigureid. “Küll nüüd läheb tants lahti!” irvitab. Nüüd oleks päris lihtne minna töötuppa, rabada põlle alla need noorhärra saapad ning putkata üles Silk-Leiva juurde, aga ta ei raatsi lahkuda hoovist: saab nüüd ometi kuulda, mis tehakse pesukojas. Nihutab enda pumpkaevu juurde tagasi, tehes näo, otsekui oleks tal sinna asja; kuulatab.

      Jah, pole viga, pesukojast juba kostab üsna kõva kõne, mis varsti muutub heledaks säutsungiks. Seepeale kuulukse sealtsamast ägedat sõimu, marastamist ja paisatava vee pladinat. Üks veekapp lendab aknasse, killustab klaasi ja kolisedes veereb hoovikividel, kuni puruneb täiesti. Üks plekkämber täriseb tsementpõrandal, ning siis algab seal erilaadne vihtlemine, otsekui kasutataks vihtade asemel märgi pesuuntsakuid.

      “Küll aga annavad!” itsitab kingsepp, tõmmates pea õlgadesse. “Ei, see juba tõesti maksis siia ootama jääda. Väga huvitav oleks näha, kumb saab rohkem, kas pesunaine või tema Paula? Aga see pole tähtis – küllap saavad mõlemad, ja seda ongi vaja mõlemaile. Las uhavad. Võimlemine on tervisele kasulik.”

      “Appi!” karjutakse äkki. “Tapab! Appi, appi!”

      “Noh,” sügab meister Kapral kõrvatagust, “ega ta sellepärast veel tapa. Mõgleb niisama veidikese… Naised nüüd mõned tapjad – rohkem kisa kui kaklust. Las sudivad.”

      Aga kohe seepeale prahvatab pesukoja uks pärani lahti ning välja tormab… Jah, mine võta kinni, kumb? Esimese pilguga ei saa arugi, kas see on tema Paula või pesunaine. Igatahes pole sel naisterahval muud seljas kui ainult lõhkine särk, ja seegi langeb ta õlult sinnasamasse pesukoja ette maha.

      “Oi, õnnis!” kohkub kingsepp. “Kes on niisugust asja enne näinud!”

      Kuid pole tal aega kohkuda kuigi kaua, sest pesukojast lendab okslik vemmal ja tabab põgeniku kinnert. “Ai-ai!” karjatab alasti naine ning, peletades laiali kanakarja, lidub kõigest väest Kaprali töökoja juurde, kuhu ronib aknast sisse, tagumik kaua urvakil. (Ronijal pole kuhugi toetada käsi: kogu aknapealne ja töölaud on täis karpe, klaaspurke, teravaid naaskleid ja nuge, klaasitükke ja muid torkavaid asjakesi.)

      Ahaa – muheleb kingsepp –, tähendab siis, et oligi tema Paulakene, kes jäi alla ja kaotas partii. Nojaa, ega tugevad tissid ei aita kakluse juures midagi, tarvis on tugevaid käsi. Ja kellel on need veel tugevamad kui pesunaisel.

      Vaevalt on ta suutnud mõtelda niikaugele, kui pesukoja lävele ilmub võitja ise, punetav nagu tulekuri, räbalais. “Noh, kuhu jäi see mõrtsukas?” hõikab üle tagahoovi. Ja kingsepale: “No kas sina ikka veel konutad pumba juures, vana vammtoos?”

      “Noh, mis siis? Ega’s ma pea pumba otsa ronima?”

      “Kuule, Kapral, mis ma sulle ütlen…”

      “Noh, mis sa’s ütled? Aga pane enne matar käest, kui ütled.”

      “Kui sa nüüd oled mõistlik mees ega taha, et ma su lita kohtusse kaeban, siis mine ja tao tema pead vastu seina, kuni ta vakka jääb.”

      “Oi, kurat-veli! See veel puudub! Ega ma pole hull. Kas ta sinu enda käest veel vähe sai? Näe, keepas teine paljalt koju nagu porgand.”

      “Mine aga tõmba veel!”

      “Jäta järele! Mine ära pesukööki ja tõmba uks kinni, muidu hirmutad lapsi ja – ja näe, sealt tulevad võõrad inimesed. Huist,