Tagahoovis. Oskar Luts

krõhvitseb kingsepp oma pruunikat, otsekui kõrbenud põskhabet. “Eks ma ikka tea kah.”

      Talle on ükskõik, kellega lobiseda, seepärast uurib edasi. “Kas tahtsite endale lasta kuulutada tulevikku?”

      “Jah, oli natuke asja.”

      “Vist küll mõni pahandusasi või nii?”

      “Jah, ega head pole nüüdsel ajal midagi.”

      “See on õigus!” kinnitab meister. “Head võib praegu tulega otsida, ega leia siiski. Asi on mäda, asi on seiss.”

      “Aga vahest juhatate siis, kus ta siin elab?”

      “Kes?”

      “Noh, ikka see irumant, see tõeprohvet, nagu ta lehes kuulutab.”

      “Ah see? Nojaa… Küllap on preiliga juhtunud mingi äpardus?”

      “Olgu’nd mis on, mis me sellest siin hakkame arutama.”

      “Miks mitte. – Tunnen minagi natuke neid tõeasju ja seda värki.”

      Äkki särtsatab ta peas imelik mõte ning järsku muutuvad elavaks ta punsunud joomarisilmad. “Minule ikkagi võiksite ütelda, sest… Nojaa, mina ju olengi see hiromant Pastelli, kelle juurde tahate minna.”

      “Kas tõesti?” hüüab vanem naisterahvas. “Oi, sa armas aeg – meie ei teadnudki, et teie olete!”

      “Mina, mina jah,” naeratab kingsepp üleolevalt. “Ärge häbenege midagi. Laduge aga julgesti välja, mis teil pakitseb südame peal!” Ning mõttes: “Kurat, kui ma nüüd ei teeni vähemalt nelja topka raha, siis pole õigustki maa ja taeva vahel!”

      “No aga,” vaatab vanem naine kaheldes ringi, “kas me siinsamas hakkamegi arutama seda asja? Siin on nii lage ja…”

      “Oo, pole midagi lage. Ma üsna tihti võtan oma kliente vastu siinsamas kaevu juures. Kas te siis ei tea, et Jeesus Kristuski kuulutas minevikku ja tulevikku ainult kaevu juures? Mina ka teen nii. Võiks ju minna sissegi, aga priimuse-näru läks ümber ja tegi niipalju suitsu ja vingu, et raske on hingata.”

      “Meil ükskõik, kus; kui siin aga pole kedagi kuulamas.”

      “Ärge kartke, prouad! Pole siin kedagi kuulamas. Eks te näe ise: ainult lapsed on hoovis. Mitte ühtki inimhinge pole lähedal.”

      “Hea küll, aga kuidas me siis teeme? Kas vaatate enne kätt või panete kaardid?”

      “Ma vaatan enne kätt. Ega see kaardipanek olegi suurem asi – see on nii rohkem mustlaste tembutus ja prügipuhumine silma. Üks mõistlik hiromant ja õpetatud astrolook nüüd uuemal ajal enam ei tarvitagi kaarte. Mis on kaart? – Tükike paberit ja muud ei midagi. Iga inimese elusaatus on kirjutatud tema peopesale. Ainult see, kes mõistab lugeda seda kirja, võib ütelda midagi tõsist: kõik muu on tühi jutt ja koerasitt. Noh, preili, andke siis pealegi siia oma käekene – vaatame, mis teie elukirjad pajatavad.”

      “Jah, näe, juhtus vaesekesega niisugune õnnetus,” kaebleb tüdruku saatja, “et juba on teine kuu, kui… Ja kes teab, kas poiss enam näitabki nägu…”

      “Laske nüüd teie olla,” manitseb kingsepp pahaselt. “Ärge segage vahele! Kui te ise kõik ära räägite, mis jääb siis veel mulle ütelda. Nojaa…”

      Nojaa, aga nägijaid-kuuljaid on siiski. Enne piilus ülemise koridori aknast alla hoovi ainult kaks silma, nüüd aga on neid seal juba kaks paari.

      Hiromant Pastelli ja tema sõbranna Berta vahivad teine teisel aknanurgal ja kuulatavad hinge pidades.

      “Nojaa,” jätkab valeprohvet kaevu juures, “siin see poiss ongi. Naksti käes! Ei, mul on ainult vaja visata üks pilk, siis ma juba tean kõik.”

      “Oi, sa kurjavaimu tõbras!” sülgab tõeprohvet Pastelli. “Küll valetab, saadan!”

      “Mis sa’s veel ootad?” sosistab Berta. “Mine alla ja tõmba talle vastu vahtimist. Kaua sa lased tal praalida?”

      “Ei ootame veel natuke. Saab ometi kuulda, mis ta edasi plätrab.”

      “Poisiga on lugu niisugune,” pöörab kingsepp oma karvase kärsa vanema naise poole, “et poiss on valelik ja kelm. Suli! Jah, ma näen siit üsna selgesti, et sel tõmmuverelisel nolgil…”

      “Ta on küll nii veidi valgevõitu,” parandab naine alandlikult.

      “Einoh, valge, valge!” kähvab meister Kapral ruttu. “Ma ju näen seda siit käelt nagu peeglist, ma ainult eksisin ütlemisega. Noojah – kuhu ma’nd jäingi? –, noojah, et sellele valgeverelisele kraadepoisile oleks hädapärast vaja anda hea keretäis tappa.”

      “Just niisama kui sulle endalegi,” tõmbuvad Pastelli käed rusikasse. “Oi, sa seatani!”

      Aga meister Kapral näib all ainult hoogu võtvat. “Seda kabajantsikut ja libeda keelega närukukalt,” müristab, “peab õpetama nagu noort kassi või koerakutsikat: nina sinna tema lombi või hunniku sisse ja taguotsale tublisti säru! Küll ta siis teab, mis tal teha on.”

      “Noo-jah,” pöörab vanem naine pea viltu, “õigus küll, aga kes on see särutaja? Meid on ainult kahekesi…”

      “Ma tean, ma tean!” tõrjub kingsepp vinguva häälega. “Te olete lesk, ja pole kedagi, kes astuks välja teie tütre eest. Ma ju näen! Aga kas teate, mis? Tooge siia see poiss, küll mina ise teen talle koosa peale.”

      “Oi, suur tänu, härrakene, kui te oleksite nii lahke! Nüüd aga on küsimus, kuidas me ta siia saame? Ta ei tule.”

      “Küll ta kuramus tuleb, kui ta tulema pannakse.”

      “Aga kui ei tule? Mis sa talle ikka teed. Kas ei oleks parem, kui annaksite mõnda pulbrit või trakti, mis talle salaja sisse sööta, et hakkaks teine siis tüdrukut nagu rohkem hoidma või nii?”

      “Pulbrit? Trakti? Hm… Võib ka neid saada, kui soovite. Ütleb ju vanasõna: kes proovi teeb, ei kahjatse.” Aga mõttes: “Ei noh, pulber on pulber, aga mis asi see trakt on, seda kuraskit ma küll ei tea. Eks näe… Annan neile kas või kanasitta, aga kroon peab venima.” Ning jälle valjusti ja iseteadvalt: “Jah, võite ka saada pulbrit ja seda teist… Kuidas te ütlesitegi?”

      “Noh, et trakti või nii.”

      “Nojah, trakti, trakti. Ma tean.”

      Vaatab veidi kohmetult ringi ja peab aru. “Hm, jaa…”

      “Ei, nüüd mu kops juba läheb üle maksa,” ajab tõeprohvet Pastelli enda sirgu. “Vaja minna alla ja teha lõpp seokesele jandile.”

      “Kõigepealt tõmba talle üks tuline!” soovitab Berta.

      “Mistarvis kakelda!” heidab mees käega. “Selliste isandate karistamiseks on mul teisigi abinõusid.”

      Jookseb praginal trepist alla ega peatu enne kui pumpkaevu juures. “Tere!” ütleb naistele. “Kas teie soovite kõnelda hiromant Pastelliga? Palun, tulge üles minu korterisse – mina olen hiromant Pastelli.”

      “Teie?” kohkub vanem naisterahvas. “Aga…” näitab meister Kaprali peale, “aga kes siis see on?”

      “See on kingsepp siit alt. Kas te ei näe, et ta põll ja käpadki on pigiga koos?”

      “Aga miks ta siis ütles, et tema ongi irumant?”

      “Temal on siin,” koputab Pastelli oma lauba pihta, “natuke segi.”

      “Oi, sa armas Jumal! Ja meie arvasime kõik aeg, et… Jah, nüüd ma enam ei tea, kas teiegi, härra, olete see õige?”

      “Võite üsna julge olla – mina olen see õige. Tulge üles, ma näitan teile oma dokumente, oma tunnistusi, diplomeid.”

      “Noh, hea siis küll,” nõustub naine, “kedagi ometi peab uskuma.”

      “Jah, muidugi. Ega siis kõik inimesed pole petised või nõdrameelsed