Kapten Granti lapsed. Jules Verne

vehkis kätega kahe eest. Kahekõne kestis mõne minuti, siis pani patagoonlane käed rinnale ristamisi.

      «Mis ta ütles?» küsis Glenarvan. «Minu arusaamist mööda soovitas ta meil lahku minna.»

      «Jah, jaguneda kaheks rühmaks,» vastas Paganel. «Need meist, kelle hobused väsimusest ja janust vaevalt suudavad jalga jala ette tõsta, jätkaksid kuidagi teekonda mööda 37. laiuskraadi. Need, kelle hobused on paremas seisukorras, püüaksid neist ette jõuda ja minna Guamini jõeni, mis suubub 31 miili kaugusel San Luca järve. Kui seal on küllaldaselt vett, ootaksid nad kaaslasi Guamini kaldal. Kui seal vett ei ole, tuleksid nad tagasi, et teistel ei tarvitseks ilmaaegu käia.»

      «Ja siis?» küsis Tom Austin.

      «Siis tuleb paratamatult minna 75 miili lõuna poole, Sierra Ventana esimeste harudeni, kus leidub arvukalt jõgesid.»

      «Nõuanne on hea,» vastas Glenarvan, «ja selle järgi tulebki toimida. Minu hobune pole veel janust liiga väsinud ja mina pakun ennast Thalcave’ile kaaslaseks.»

      «Oo, milord, võtke ka mind kaasa!» ütles Robert, nagu oleks kõne all mingi lõbusõit.

      «Aga kas sa jaksad meiega sammu pidada, laps?»

      «Jah! Mul on hea hobune, kes aina edasi kipub. Kas võtate mind, milord..? Palun teid!»

      «Tule siis, mu poiss,» ütles Glenarvan, rõõmustades, et ta ei pea Robertist lahkuma. «Oleksime kolmekesi küll väga saamatud, kui me ei suudaks leida mõnd värske ja puhta veega veekogu.»

      «Noh, ja mina?» küsis Paganel.

      «Oo, teie, armas Paganel,» vastas major, «teie jääte järelväe juurde. Tunnete nii hästi 37. laiuskraadi ja Guamini jõge ning kogu pampat – te ei tohi meist lahkuda. Ei Wilson, Mulrady ega mina suudaks Thalcave’iga kohtumise paika leida, vapra Jacques Paganeli lipu all aga marsiksime kartmatult.»

      «Alistun,» ütles Paganel, üsna meelitatud sellest, et sai ülemjuhatajaks.

      «Kuid ei mingit hajameelsust!» ütles major. «Ärge viige meid kuhugi, kuhu meil mingit asja pole. Ärge juhtige meid näiteks tagasi Vaikse ookeani kaldale.»

      «Te vääriksite seda, väljakannatamatu major,» vastas Paganel naerdes. «Kuid öelge mulle, armas Glenarvan, kuidas te Thalcave’i keelest aru saate?»

      «Oletan, et patagoonlasel ja minul ei ole vaja teineteisega vestelda,» vastas Glenarvan. «Pealegi võin nende väheste hispaaniakeelsete sõnadega, mida ma oskan, hädakorral väga hästi talle oma mõtteid teatada ja tema omi mõista.»

      «Siis minge, mu auväärt sõber,» vastas Paganel.

      «Nüüd sööme kõigepealt,» ütles Glenarvan, «ja katsume siis enne teeleminekut pisut magada.»

      Söödi õhtust, mis ilma joogita kuigi kosutavana ei tundunud, ja heideti siis magama. Paganel nägi unes veekeeriseid, koski, ojasid, jõgesid, nirekesi, isegi vett täis karahvine, ühesõnaga – kõike, mis tavaliselt sisaldab joodavat vett. See oli tõesti painav unenägu.

      Hommikul kell kuus saduldati Thalcave’i, Glenarvani ja Robert Granti hobused ning lasti neil viimane veetagavara ära juua. Nad jõid küll himukalt, kuid jook, mis seismisest vastik, ei karastanud neid. Siis istusid kolm ratsanikku sadulasse.

      «Nägemiseni,» ütlesid major, Austin, Wilson ja Mulrady.

      «Ja mis kõige tähtsam: leidke vesi ja ärge pöörduge tagasi!» lisas Paganel.

      Varsti kadus geograafi arukuse hoolde jäetud salgake patagoonlase, Glenarvani ja Roberti silmist ja nad tundsid südames valusat ängistust.

      Desertio de las Salinas, mida nad nüüd läbisid, oli savipõhjaga tasandik, mida katavad kümne jala kõrgused kääbuspõõsad, väikesed mimoosid, indiaanlaste keeles «kurra-mammel», ja «humid» – rohke soolasisaldusega madalad põõsad. Siin-seal peegeldasid suured soolalaigud hämmastava tugevusega päikesekiiri. Silm oleks hõlpsasti neid «barreerosid» tugeva pakase mõjul külmunud veeks pidanud, kui päikese kuumus end nii tugevasti tunda poleks andnud. Kuid kuiva ja kõrbenud maapinna ja sätendavate laikude vastuolu andis sellele kõrbele väga omapärase, pilkuköitva ilme.

      Kaheksakümmend miili lõuna pool seevastu pakkus Sierra Ventana, kuhu rändajail tuleks siirduda, juhul kui nad Rio Guamini kuivana leiavad, teistsugust pilti. Suurepärase viljakusega on see paik, mille 1835. aastal avastas kapten Fitzroy, kes tol ajal juhatas «Beagle’i» ekspeditsiooni. Võrratus lopsakuses haljendavad seal indiaanlaste parimad karjamaad. Tore rohi katab mägede loodepoolset kallakut; allpool laiub igasugustest puudeliikidest rikas mets. Seal kasvab algarrobo, erilist liiki karuubapuu, mille vili kuivatatuna ja pulbriks hõõrutuna annab indiaanlastele leiba, millest nad väga lugu peavad; valge kebratšopuu pikkade ja painduvate okstega, mis Euroopa paju kombel leinavad; punane kebratšopuu hävimatu puiduga; naudubai, mis äärmiselt kergesti tuld võtab ja sageli kohutavaid tulekahjusid tekitab; viraaro, mille lillad õied püramiidikujuliselt asetsevad, ja lõpuks timbo, mis tõstab oma tohutu päevavarjukujulise ladva, mille all terved karjad võivad päikesekiirte eest varju leida, kuni kaheksakümne jala kõrgusele. Argentiinlased on sageli katsunud seda rikast maad asustada, kuid pole suutnud indiaanlaste vaenulikkusest jagu saada.

      Jõed, mis mäekülgedelt voolasid, pidid olema veeküllased, et nii rohket taimestikku vajalikul määral niisutada, ja tõepoolest ei ole kõige suuremadki põuad iialgi suutnud neid jõgesid auruks muuta. Aga et nendeni jõuda, oleks pidanud sada kolmkümmend miili lõuna poole põikama. Thalcave’il oli seega õigus, kui ta algul Guamini poole suundus; see suund ei viinud teelt kõrvale ja oli palju lähemal.

      Kolm hobust kihutasid reipalt edasi. Targad loomad tundsid kahtlemata vaistlikult, kuhu nende käskijad neid juhtisid. Eriti Thauka tublidust ei suutnud väsimus ega janu vähendada; nagu lind lendas ta üle kuivanud nõgude ja kurra-mammeli põõsaste, hirnudes rõõmsatujuliselt. Glenarvani ja Roberti hobused, keda ergutas Thauka eeskuju, järgisid teda vapralt, kuigi pisut raskema sammuga. Thalcave istus liikumatult sadulas ja andis oma kaaslastele samasugust eeskuju nagu Thauka nende hobustele.

      Sageli pööras patagoonlane pead, et heita pilk Robert Grantile.

      Nähes, et poiss istub kindlalt ja korralikult, asend sundimatu, õlad tagasi tõmmatud, jalad vabalt rippumas, põlved sadula ligi surutud, väljendas ta oma rahulolu julgustava hüüdega. Robert Grant oli tõesti esmajärguliseks ratsutajaks kujunemas ning vääris indiaanlase kiitust.

      «Braavo, Robert,» ütles Glenarvan. «Thalcave näib sind õnnitlevat! Ta aplodeerib sulle, mu poiss!»

      «Mille puhul, milord?»

      «Sinu hea ratsutamise puhul.»

      «Oo! Istun kindlalt sadulas, see on kõik,» vastas Robert ja punastas heameelest, kuuldes, et teda kiideti.

      «See ongi peaasi, Robert,» vastas Glenarvan, «kuid sa oled liiga tagasihoidlik. Ennustan, et sinust saab kindlasti hea sportlane.»

      «Noh,» vastas Robert naerdes, «aga mis ütleb isa, kes tahab minust meremehe teha!»

      «Üks ei takista teist. Kui kõik ratsutajad pole head meremehed, siis võivad ometi kõik meremehed olla head ratsutajad. Raadel ratsutamine õpetab sadulas püsima. Mis aga puutub hobuse valitsemisse, oskusse juhtida teda mitmeti liikuma, siis tuleb see iseenesest, sest selles pole midagi keerulist.»

      «Vaene isa!» vastas Robert. «Ah, kui tänulik ta teile on, milord, kui te ta päästate!»

      «Sa armastad teda väga, Robert?»

      «Jah, milord. Ta oli nii hea minu õe ja minu vastu. Ta mõtles ainult meie peale. Igalt reisilt kõikidest maadest, kus ta käis, tõi ta meile mälestusesemeid. Ja kuidas ta meid kallistas ja meiega rääkis, kui ta tagasi tuli! Ah! Ka teie hakkate teda armastama. Mary sarnaneb temaga. Tal on samasugune mahe hääl nagu isal. Imelik, et meremehel on mahe hääl, eks?»

      «Jah, väga imelik, Robert,» vastas Glenarvan.

      «Ta