Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

kukutada, või ei taha sa mitte? Vali!”

      Vanamees tõstis käe laubale ja mõtles. Siis tõusis ta, astus Umbopa või õigemini Ignosi juurde, põlvitas tema ette ja haaras ta käe.

      “Ignosi, kukuaanade seaduslik kuningas, ma panen oma käe sinu kätesse ja seisan surmani sinu kõrval. Kui sa olid lapsuke, kiigutasin sind oma põlvel, nüüd aga võitleb minu vana käsi sinu ja vabaduse eest.”

      “See on hea, Infaduus. Kui ma võidan, saab sinust kuninga järel suurim mees riigis. Kui ma hukkun, ei oota sind miski halvem kui surm, ja surm pole sinust niikuinii enam kaugel. Tõuse, mu onu.

      Ja teie, valged mehed, kas te aitate mind? Mis on mul teile pakkuda? Valgeid kive! Kui ma võidan ja neid leian, saate neid nii palju, kui jõuate kanda. Kas sellest piisab teile?”

      Tõlkisin tema sõnad.

      “Öelge talle,” vastas Sir Henry, “et ta hindab inglast valesti. Rikkus on hea asi, ja kui me seda oma teel leiame, ei jäta me seda võtmata, kuid džentelmen end varanduste eest ei müü. Kõneldes aga enda nimel, tahan öelda järgmist: Umbopa on mulle alati meeldinud, ja niipalju, kui suudan, tahan ma selles asjas tema kõrval seista. Mulle oleks väga meele järele selle julma kuradi Tvalaga arveid õiendada. Mida ütlete teie, Good, ja teie, Quatermain?”

      “Kui just tarvitada seda liialdustega keelt, mida kõik need inimesed siin näivad tarvitavat, siis võite talle öelda, et lööming on teretulnud ja soojendab südant, ning et mis minusse puutub, siis olen tema poiss. Mu ainus tingimus seejuures on, et ta lubab mul pükse kanda.”

      Andsin nende vastuste sisu edasi.

      “See on hea, mu sõbrad,” sõnas Ignosi, endine Umbopa. “Ja mis ütled sina, Makumazahn, kas oled sinagi minu poolt, vana kütt, kes sa oled targem kui haavatud pühvel?”

      Mõtlesin pisut ja kratsisin kukalt.

      “Vaata, Umbopa või Ignosi,” sõnasin ma, “mulle kodusõjad ei meeldi. Ma olen rahuarmastaja mees ja pisut pelglik,” – siinkohal Umbopa naeratas – “aga teisest küljest, Ignosi, olen ma kiindunud oma sõpradesse. Sina hoiad meie poole ja oled käitunud nagu mees ja mina hoian sinu poole. Aga pea meeles, et ma olen kaupmees ja pean endale ülalpidamist hankima ning seepärast võtan vastu sinu pakkumise nonde teemantide suhtes, muidugi juhul, kui meil üldse kunagi võimalus avaneb neid endale saada. Ja veel midagi: nagu sa tead, tulime otsima Inkubu (Sir Henry) kadunud venda. Sa pead aitama meil teda leida.”

      “Seda ma teen,” vastas Ignosi. “Kuule, Infaduus, mao märgi nimel, mis mul ümber keha on, kõnele mulle tõtt. Kas on ükski valge mees sinu teada kunagi oma jalga siia maale tõstnud?”

      “Ei ükski, oo Ignosi.”

      “Kui mõnda valget meest oleks siin nähtud või temast kuuldud, kas sa oleksid siis sellest teada saanud?”

      “Ma oleksin sellest kindlasti teada saanud.”

      “Sa kuuled, Inkubu,” ütles Ignosi Sir Henryle, “ta pole siin olnud.”

      “Ega siis midagi,” vastas Sir Henry ohates. “Nii see vist on. Arvatavasti ei jõudnud ta üldse nii kaugele. Vaene poiss, vaene poiss! Niisiis oli kõik asjata. Jumala tahtmine sündigu.”

      ”Nüüd aga asja juurde,” ütlesin mina, soovides juttu kiiremini sellelt kurvalt ainelt kõrvale juhtida. “On ju väga kena pärimisõiguse alusel kuningas olla, Ignosi, aga kuidas kavatsed sa tegelikult kuningaks saada?”

      “Ma ei tea. Infaduus, on sul mõni plaan?”

      “Ignosi, Välgu Poeg,” vastas onu, “täna õhtul on suur tantsupidu ja nõiajaht. Paljud valitakse välja ja hukatakse ning paljude teiste südames on kurbus ja ahastus ning süttib raev kuningas Tvala vastu. Kui tantsud lõppevad, kõnelen ma mõne tähtsama pealikuga, ja kui ma suudan nad enda poole võita, kõnelevad nemad omakorda oma rügementidele. Algul räägin ma pealikega ääri-veeri ja toon nad vaatama, et sa oled tõesti kuningas, ja ma usun, et homse päeva koidikuks on kakskümmend tuhat oda sinu käsutuses. Nüüd aga pean ma minema ja mõtlema, järele kuulama ning ette valmistuma. Kui tantsud on läbi ja ma veel elus olen ning meie kõik elus oleme, kohtan sind siin ja me võime läbi rääkida. Parim, mis me oodata võime, on sõda.”

      Sel hetkel katkestasid meie nõupidamise hüüded, et kuninga juurest on tulnud kullerid. Onni uksele astudes andsime käsu nad sisse lasta ja kohe tulidki kolm meest – igaüks neist kandis kätel säravat soomussärki ja toredat sõjakirvest.

      “Kingitused mu isandalt kuningalt valgetele meestele, kes on tulnud tähtedelt,” sõnas saadik, kes tuli koos nendega.

      “Me täname kuningat,” vastasin. “Lahkuge.”

      Mehed läksid minema ja me uurisime suure huviga soomusrüüsid. Need olid suurepärased rõngasturvistikud, millest toredamaid meist keegi polnud näinud. Kogu särk oli nii peen, et kokkupandult võis selle kahe peoga peaaegu täiesti kinni katta.

      “Kas te teete neid asju ise, Infaduus?” küsisin mina. “Need on väga ilusad.”

      “Ei, mu isand, need on meile pärandanud meie esiisad. Me ei tea, kes on need teinud, ja meil on järel ainult mõned üksikud.35 Ainult kuningliku perekonna liikmed võivad neid kanda. Need on võlurüüd, millest ükski oda ei suuda läbi tungida, ja need, kes seda kannavad, on lahingus peaaegu haavamatud. Kuningal on kas väga hea meel või suur hirm, muidu poleks ta teile neid raudrüüsid saatnud. Pange need täna õhtul selga, mu isandad.”

      Ülejäänud osa päevast veetsime vaikselt puhates ja arutades olukorda, mis oli küllaltki ärevusttekitav. Lõpuks loojus päike ja tuhanded vahituled lõid lõkkele. Kuulsime pimeduses paljude jalgade samme ning sadade odade tärinat: rügemendid marssisid määratud kohtadele, et suure tantsu alguseks valmis olla. Siis tõusis täiskuu kogu oma hiilguses, ja kui me õues kuupaistet imetlesime, jõudis pärale sõjarüüs Infaduus, kaasas paarikümnemeheline eskort, kes pidi meid peoplatsile saatma. Tema soovitusel olime juba selga tõmmanud kuninga saadetud rõngassärgid, pannes need oma hariliku riietuse alla, ning me leidsime oma suureks imestuseks, et need polnud sugugi rasked ega ebamugavad. Need terassärgid, mis olid ilmselt valmistatud väga suure kasvuga meeste jaoks, rippusid kaunis lõdvalt Goodi ja minu seljas, aga Sir Henry oma sobis ta toredale kujule nagu valatud. Riputasime revolvrid puusale, võtsime kätte sõjakirved, mis kuningas meile koos rõngassärkidega oli kinkinud, ning asusime teele.

      Jõudes suurde kraali, kus kuningas meid hommikul vastu oli võtnud, leidsime, et seal seisid tihedalt üksteise kõrval, rügementide kaupa ülesrivistatult, umbes kakskümmend tuhat meest. Rügemendid olid omakorda jagatud kompaniideks ja iga kompanii vahele oli jäetud kitsas läbikäik, et nõiaküttidel oleks ruumi edasi-tagasi liikuda. On raske kujutleda midagi mõjuvamat kui see vaatepilt, mida pakkus tohutu hulk korrapäraselt ülesrivistunud relvastatud mehi. Nad seisid seal täielikus vaikuses ja kuu kallas valgust tõstetud odade metsale, meeste võimsatele kujudele, hõljuvatele suletuttidele ja harmooniliselt vahelduvate värvidega kilpide ridadele. Kuhu me ka ei vaadanud, kõikjal nägime viirg viiru järel hämaralt valgustatud nägusid ja nende kohal rida rea järel helkivaid odaotsi.

      “Siia on nüüd vist küll kogunenud terve armee,” ütlesin ma Infaduusile.

      “Ei, Makumazahn,” vastas ta, “ainult kolmandik sellest. Igal aastal võtab peost osa ainult üks kolmandik, teine kolmandik on paigutatud väljapoole tara – juhuks kui tapatalgutel peaks puhkema segadusi –, umbes kümme tuhat meest on vahipostidel ümber Loo ja ülejäänud peavad valveteenistust kõigis kraalides kogu maal. Nagu sa näed, on see suur rahvas.”

      “Nad on väga vaiksed,” ütles Good. Ja tõepoolest, selline täielik surmavaikus elavate inimeste nii suures hulgas oli peaaegu õudne.

      “Mida Bougvan ütleb?” küsis Infaduus.

      Ma tõlkisin.

      “Need, kelle kohal hõljub surma vari, ei tee kära,” vastas ta süngelt.

      “Kas paljud surmatakse?”

      “Väga

35

Sudaanis kannavad araablased veel praegugi mõõku ja soomusrüüsid, mis nende esivanemad nähtavasti langenud ristisõitjate kehadelt on röövinud. (Väljaandja.)