Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

tungis jalapikkuselt sõduri seljast välja. Ta heitis käed üle pea ja vajus surnult maha. Inimhulgast meie ümber tõusis mingi ümin, lainetas ja kustus. Tragöödia oli lõppenud. Seal lamas laip ja me polnud veel jõudnud õieti arugi saada, mis toimub. Sir Henry kargas püsti ja vandus rängalt, siis aga, kohutatuna ümberringi valitsevast vaikusest, istus uuesti.

      “Löök oli hea,” ütles kuningas. “Koristage ta ära!”

      Rivist astusid välja neli meest, tõstsid tapetu keha üles ja kandsid minema.

      ”Katke vereplekid kinni, katke kinni,” piiksatas ahvitaoline kuju peenikese häälega. “Kuninga sõna on öeldud, kuninga otsus on täide viidud!”

      Seepeale ilmus onni tagant tütarlaps, kes kandis anumat peene lubjakivipuruga, mille ta puistas punasele loigule, varjates selle meie silme eest.

      Vahepeal kees Sir Henry raevust juhtunu üle. Suutsime teda suure vaevaga vaos hoida.

      “Taeva pärast, istuge!” sosistasin talle. “Sellest oleneb meie elu.”

      Ta andis järele ja rahunes.

      Tvala istus vaikselt, kuni kõik tragöödia jäljed olid kustutatud, ja pöördus siis meie poole.

      “Valged inimesed,” sõnas ta, “kes te tulete paigast, mida ma ei tunne, ja eesmärgil, mida ma ei tea, olge tervitatud!”

      “Ole tervitatud, Tvala, kukuaanade kuningas!”

      “Kust te tulete, valged inimesed, ja mida te otsite?”

      “Me tuleme tähtedelt, aga ära küsi meilt, mil viisil. Tulime vaatama seda maad.”

      “Võtsite ette pika tee väikese asja pärast. Ja kas see mees, kes teid saadab, tuleb samuti tähtedelt?” küsis ta, osutades Umbopale.

      “Ka tema. Üleval taevas on ka sinu nahavärviga inimesi. Aga ära uuri asju, mis on sinu jaoks liiga kõrged, kuningas Tvala.”

      “Tähtede rahvas, te räägite väga valju häälega,” vastas Tvala toonil, mis mulle sugugi ei meeldinud. “Pidage meeles, et tähed on kaugel, teie aga olete siin. Mis siis, kui ma teen teiega samuti nagu tollega, kes ära kanti?”

      Puhkesin valjusti naerma, kuigi ma südamepõhjas naerust kaugel olin.

      “Oh kuningas,” ütlesin, “ole ettevaatlik, kui sa üle tuliste kivide astud, või muidu põletad oma jalad; hoia oda varrest, muidu lõikad sa endale kätte. Puuduta vaid ühtainsat karva meie peas, ja sind tabab hukatus. Kas need inimesed,” jätkasin, osutades Infaduusile ja Skragale – see noor lurjus puhastas parajasti oma oda sõduri verest – “kas nad ei jutustanud sulle, mis sorti mehed me oleme? Oled sa kunagi näinud meietaolisi?” ja ma viipasin Goodi poole, olles veendunud, et kuningas pole iial varem näinud kedagi, kes oleks vähegi sarnanenud temaga, nagu ta sel ajal välja nägi.

      “See on õigus, sääraseid mehi ei ole ma näinud,” vastas kuningas, silmitsedes Goodi suure huviga.

      “Kas nad ei ole sulle kõnelnud, kuidas surm meie käest kaugele lendab ja tapab?” jätkasin mina.

      ”Nad jutustasid mulle, aga ma ei usu neid. Näidake mulle, kuidas te tapate. Tapke mõni neist meestest, kes seal seisavad,” ja ta osutas üle kraali õue teisele poole, “siis ma usun.”

      “Ei,” vastasin mina, “me ei vala inimese verd muidu kui vaid õiglaseks karistuseks. Aga kui sa tahad oma silmaga näha, lase oma teenritel ajada üks härg läbi värava ja enne, kui ta on jooksnud kakskümmend sammu, löön ma ta surnuks.”

      “Ei,” naeris kuningas, “tapa inimene ja ma usun sind.”

      “Hästi, oh kuningas, olgu nii,” vastasin ma külmalt. “Kõnni üle lageda platsi ja enne, kui sa jõuad värava juurde, tabab sind surm. Või kui sa ei taha ise minna, saada oma poeg Skraga,” (kelle ma sel hetkel suurima rõõmuga oleksin maha lasknud).

      Seda ettepanekut kuuldes kostis Skraga suust mingi ulgumine ja ta kadus kiiruga onni.

      Tvala kortsutas majesteetlikult kulmu. Minu ettepanek ei meeldinud talle.

      “Aetagu sisse noor härg,” käskis ta.

      Kohe lahkusid kaks meest, pistes nobedalt jooksu.

      “Sir Henry,” ütlesin ma, “seekord tulistage teie. Ma tahan sellele kaabakale näidata, et mina pole meie salgas ainus võlur.”

      Sir Henry võttis oma püssi ja seadis end valmis.

      “Loodan, et taban,” ägas ta.

      “Peate igal juhul tabama,” vastasin mina. “Kui te esimesest rauast mööda lasete, tulistage teisest. Võtke sihik 150 ja oodake, kuni ta küljega siiapoole pöördub.”

      Siis tuli lühike paus, kuni me silmasime härga, kes otse kraali värava poole tormas. Ta jooksis väravast sisse, siis aga, märgates tohutut inimhulka, jäi juhmilt seisma, pöördus ümber ja möirgas.

      “Nüüd on paras aeg,” sosistasin.

      Püss tõusis palge. Kärgatas lask ja härg siputas selili maas, saanud kuuli roietesse. Poolõõnes kuul oli oma töö hästi teinud ja läbi kaheksa tuhande pealise inimhulga lendas imestuskahin.

      Pöördusin külmavereliselt ümber.

      “Kas ma valetasin, oo kuningas?”

      “Ei, valge mees, sul oli õigus,” kõlas pisut nagu kartlik vastus.

      “Kuula, Tvala,” jätkasin mina. “Sa oled näinud. Tea nüüd, et me tuleme rahus. Vaata,” ja ma tõstsin Winchesteri, “siin on õõnes võlukepp, millega sa võid tappa niisamuti, nagu tapame meie, aga ma panen talle nõiduse peale, et sa ei tohi sellega tappa inimest. Kui sa tõstad selle inimese vastu, siis tapab see sinu. Vaata, ma näitan sulle. Mingu üks sõdur ja pistku oma oda vartpidi maasse, nii et teravik jääks laiema küljega meie poole.”

      See oli mõne hetkega tehtud.

      “Vaata nüüd, ma purustan selle oda.”

      Sihtisin hoolega ja tulistasin. Kuul tabas oda ja lõi teraviku kildudeks.

      Jälle ahhetas rahvas imestunult.

      “Me anname selle nõiatoru nüüd sulle ja varsti õpetan ma sind, kuidas seda kasutada. Aga hoia end, et sa tähtede võluriista selle maailma inimeste vastu ei pööra!” Ja ma ulatasin talle relva.

      Kuningas võttis selle äärmise ettevaatusega vastu ja asetas oma jalge ette maha. Sel ajal kui ta seda tegi, panin tähele, kuidas kiprunud ahvi sarnane inimkogu onni varjust välja ronis. Ta liikus neljakäpakil, aga jõudes sinna, kus istus kuningas, tõusis ta jalule ja heitis karvase katte peast, paljastades uskumatult veidra ja ennenägematu näo. See oli nähtavasti väga kõrges vanuses naine: ta silmnägu oli nii kokku kuivanud, et ei paistnud olevat suurem kui aastavanusel lapsel, ja koosnes lugematuist sügavaist kollastest kortsudest. Nende kortsude vahel peitus sissevajunud lõhe, mis kujutas suud, ja selle all kõverdus ettepoole teravaotsaline lõug. Nina tal õieti ei olnudki ja oleks võinud arvata, et nägu kuulub päikese käes kuivanud laibale, kui selles poleks välkunud paar musti silmi, mis olid veel täis tuld ja tarkust ning sätendasid ja mänglesid lumivalgete kulmude ja teravatipulise pärgamendivärvilise kolba all nagu kalliskivid surnukambris. Pealagi oli täiesti paljas ja kollane ning kibraline peanahk venis ja tõmbus kokku nagu kobramao kilp.

      Inimkogu, mille juurde kuulus see õudustäratav nägu – tõepoolest nii õudne nägu, et teda nähes läbis meid kõiki hirmuvärin –, see inimkogu püsis mõne hetke vaikselt. Siis sirutas ta äkki välja kondise käpa, mis oli varustatud ligi tollipikkuste küüntega, asetas selle kuningas Tvala õlale ja hakkas peenel kimedal häälel kõnelema:

      “Kuula, oh kuningas! Kuulake, oh sõdurid! Kuulake, mäed, lagendikud ja jõed, kukuaana rahva kodumaa! Kuulake, taevas ja päike, vihm, torm ja udu! Kuulake, oh mehed ja naised, oh noorukid ja neiud, ja oh kuulake, sündimata lapsedki! Kuulgu kõik elusad, kes te kord surema peate! Kuulake, surnud asjad, kes te uuesti ellu tõusete, et uuesti surra! Kuulake, minus on elu vaim ja ma kuulutan tulevikku! Ma kuulutan!