Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

valmis kummardama uut tõusvat päikest, plaksutasid kõik käsi ja hüüdsid: “Tvala on kuningas! Nüüd me teame, et Tvala on kuningas!” ”

      “Ja mis sai Imotu naisest ja tema pojast Ignosist? Kas Tvala tappis ka nemad?”

      “Ei, mu isand. Kui kuninganna nägi, et ta isand on surnud, karjatas ta, haaras lapse ja põgenes. Kaks päeva hiljem tuli ta väga näljaselt ühe kraali juurde, aga keegi ei andnud talle piima ega toitu, sest kuningas, tema isand, oli surnud, ja kõik inimesed vihkavad õnnetuid. Aga kui saabus öö, hiilis üks väike tütarlaps välja ja tõi talle süüa. Naine õnnistas last, ja enne kui päike tõusis, läks ta oma pojaga teele mägede poole. Seal pidi ta arvatavasti hukka saama, sest keegi pole sellest ajast peale näinud ei teda ega tema last Ignosit.”

      “Nii et kui too laps Ignosi oleks elus, oleks tema kukuaana rahva tõeline kuningas?”

      “Nii see on, mu isand. Püha madu on tema keha ümber. Kui ta elab, on ta kuningas. Aga paraku on ta ammugi surnud.”

      “Vaata, mu isand,” jätkas Infaduus, osutades meist allpool nähtavale ilmunud arvukatele hüttidele, mida ümbritses tara ja lisaks tarale veel sügav kraav, “see ongi kraal, kus Imotu naist ja last Ignosit viimati nähti. Me magame seal täna öösel,” jätkas ta, ent lisas kahtlevalt: “Muidugi kui mu isandad üldse selles maailmas magavad.”

      “Kui me oleme kukuaanade hulgas, mu armas sõber Infaduus, siis talitame nii, nagu teevad kukuaanad,” vastasin majesteetlikult ja pöördusin kiiresti ümber, et kõnetada Goodi, kes kõmpis süngelt tagapool ja tegi, unustades kõik enda ümber, asjatuid katseid kinni hoida oma flanellsärki, mis õhtutuules hoogsalt lipendas. Oma üllatuseks põrkasin aga kokku Umbopaga, kes sammus otse minu taga ja oli ilmselt suure huviga kuulanud minu jutuajamist Infaduusiga. Tema näol oli üpris kummaline ilme ja ta sarnanes minu arvates inimesega, kes vaevaliselt püüab meenutada midagi ammu unustatut.

      Vahepeal olime tubli tempoga edasi rühkinud allpool laiuva lainja tasandiku poole. Mäeahelik, mille olime ületanud, kerkis nüüd kõrgele taevasse ja Seeba Kuninganna mäed olid tagasihoidlikult peidetud poolläbipaistvasse uduloori. Mida kaugemale me jõudsime, seda kaunimaks muutus maastik. Taimkate oli lopsakas, ent siiski mitte troopiline. Päike oli särav ja soe, ent mitte põletav, ja üle lõhnavate mäenõlvade lehvis kergelt mahe tuuleõhk. See uus, tundmatu maa oli tõesti peaaegu maapealne paradiis. Ma pole kuskil leidnud sellist ilu, nii rikkalikku loodust ja nii head kliimat. Transvaal on tore maa, aga Kukuaanamaaga ei saa teda võrreldagi.

      Kohe, kui me teele asusime, oli Infaduus ette saatnud kulleri, kes pidi teatama meie saabumisest kraalis, mis muide oli tema sõjaväelise juhatuse all. Mees oli sedamaid ebatavalise kiirusega teele asunud ja, nagu Infaduus meile seletas, pidi katma kogu maa sellises tempos, kuna jooksmine on selle rahva hulgas laialt harrastatav sport.

      Kiirsõnum oli nähtavasti avaldanud suurt mõju. Kui meil jäi kraalini veel kaks miili käia, nägime, kuidas üks meestesalk teise järel väravaist välja valgus ja meile vastu marssima hakkas.

      Sir Henry asetas käe minu käsivarrele ja märkis, et nähtavasti ootab meid palav vastuvõtt. Miski tema hääletoonis köitis Infaduusi tähelepanu.

      “Mu isandail ei pruugi midagi karta,” sõnas ta kärmesti, “sest minu südames ei ole salakavalust. See väeosa on minu juhatuse all ja tuleb minu käsul teid tervitama.”

      Noogutasin muretult, kuigi ma südamepõhjas sugugi nii muretu ei olnud.

      Umbes poole miili kaugusel selle kraali väravatest laskub tee äärde lai laugjas nõlvak ja siia rivistusid sõjasalgad üles. Nad pakkusid suurepärast pilti, kui nad, igas kompaniis umbes kolmsada meest, odaotste välkudes ja suletuttide lehvides tõttasid kiiresti mööda nõlva ülespoole ning asusid määratud kohtadele. Kui me nõlva jalamini jõudsime, oli juba kaksteistkümmend sellist kompaniid, kokku kolm tuhat kuussada meest, välja tulnud ja tee äärde üles rivistunud.

      Peagi jõudsime esimese kompaniini ja võisime imestusega silmitseda sõjaväge, millest toredamat pole ma iial näinud. Kõik sõdurid olid küpses eas mehed, enamasti üle neljakümne aasta vanused veteranid, ja ükski neist polnud kasvult alla kuue jala, kusjuures paljude pikkus ulatus kuue jala kolme või koguni nelja tollini. Peas kandsid nad raskeid musti sakaboola sulgi, samasuguseid kui need, millega olid end ehtinud meie teejuhid. Ümber piha ning parema põlve kandsid nad valgetest härjasabadest võrusid ja vasakus käes olid neil umbes kahekümnetollise läbimõõduga ümmargused kilbid. Need kilbid on õige iseäralikud: all on õhukeseks taotud raudplaat ja selle peale on tõmmatud piimvalgest härjanahast kate.

      Relvad, mida iga mees kandis, olid lihtsad, kuid tõhusad. Kõigil oli käes puust varrega lühike ja väga raske kahelt poolt teritatud otsaga oda, kusjuures teraviku läbimõõt oli kõige laiemast kohast umbes kuus tolli. Neid odasid ei heideta, vaid nad on nagu suulude bangvanid ehk torke-assegaid, mis on määratud ainult lähivõitluseks, ja selle relvaga löödud haav on hirmus. Lisaks bangvanile kandis iga mees kolme suurt, rasket nuga, mis kaalusid igaüks umbes kaks naela. Üks nuga oli kinnitatud härjasabast vöö külge, kaks ülejäänut aga kilbi siseküljele. Need noad, mida kukuaanad ise nimetavad tolladeks, asendavad siin suulude viske-assegaisid. Kukuaana sõdurid viskavad tollasid suure täpsusega kuni viiekümne jardi kaugusele ja neil on kombeks rünnakul vaenlasele lähedale jõudes neid relvi pilvena vastaste pihta lendu saata.

      Iga kompanii ootas vaikselt nagu mingi pronkskujude rivi, kuni me otse nende kohale jõudsime. Siis aga – signaali peale, mille andis juhtiv ohvitser, kes eraldusmärgina kandis leopardinahast ürpi ja seisis paar sammu rivist eespool – tõusid äkki kõik odad ja võimsa mürinaga kõlas kolmesajast kõrist kuninglik tervitushüüd: “Koom!” Niipea kui olime möödunud, asusid kõik sõjasalgad järgemööda meie kannule ja saatsid meid kraali poole, kuni lõpuks kogu rügement – niinimetatud Hallid, nagu seda kukuaanade löögiüksust nende valgete kilpide järgi nimetati – järgnes meile raskel marsisammul, mis pani maa müdisema.

      Pöörasime Suurelt Saalomoni teelt kõrvale ja jõudsime lõpuks laia kraavi ette, mis ümbritseb kraali ja mille pikkus on vähemalt üks miil. Kraavi taga oli veel tugev palkidest püsttara. Värava kohal viis üle kraavi primitiivne tõstesild, mille valvur meie sisselaskmiseks langetas. Kraal on väga otstarbeka põhiplaaniga. Otse keskelt läheb läbi lai tänav, mida lõikavad täisnurga all põiktänavad, jaotades hütid ruudukujulistesse kvartalitesse. Igas kvartalis paikneb üks kompanii. Onnid on ehitatud kuplikujulistena ja nagu suuludelgi vitspunutisest sõrestikuga, mis on korralikult rohuga kaetud. Kuid erinevalt suulude hüttidest on neil kõrged ukseavad, kust inimene kummardumata läbi mahub. Need on ka hoopis avaramad ja iga onni ümbritseb kuue jala laiune veranda, kõvaks tambitud lubjakivikillustikust põrandaga.

      Mõlemale poole laia peatänava äärde olid kogunenud sajad naised, kes olid uudishimulikult tulnud meid silmitsema. Pärismaalaste kohta on siinsed naised väga ilusad. Nad on sihvakad ja graatsilised ning imetlusväärselt kauni kehakujuga. Nende lühike juus on pigem lokkis kui kräsus, neil on sageli uhked kotkanäod ja huuled pole ebameeldivalt paksud nagu enamikul Aafrika rahvastel. Aga mis kõige rohkem meie tähelepanu köitis, oli nende äärmiselt rahulik ja väärikas olek. Omal viisil olid nad niisama hästikasvatatud kui mõne peene salongi igapäevased külalised. Selles suhtes erinevad nad tunduvalt suulu naistest ja nende hõimurahvast masaidest, kes elutsevad Sansibari taga. Nad olid küll tulnud uudishimust aetuna meid vaatama, aga nad ei lubanud endale ühtki valju imestushüüdu ega jämedaid märkusi, kui me vaevaselt nende eest mööda kõmpisime. Isegi siis, kui vana Infaduus juhtis vargse käeliigutusega tähelepanu kõigi imede kroonile – vaese Goodi “ilusatele valgetele säärtele” –, ei lasknud nad välja paista ülimat imestust, mis neid kindlasti valdas. Nende tumedad silmad kiindusid küll neisse lumivalgeisse ja seninägematuisse kenadustesse, sest nagu ma juba olen märkinud, on Goodi nahk ebatavaliselt hele, aga see oli ka kõik. Ent Goodile jätkus sellestki, sest ta on loomu poolest häbelik.

      Kui me kraali keskusse jõudsime, jäi Infaduus seisma ühe suure hüti ette, mida ringina piirasid väiksemad.

      “Astuge sisse, tähtede pojad,” ütles ta suuresõnaliselt, “olge nii armulikud ja puhake