Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

taevast.

      Sammud! Sammud! Sammud! Kaugelt kostab valge mehe jalaastumine. See raputab maad. Maa väriseb oma isanda ees.

      Veri on hea, punane veri on särav. Pole paremat lõhna kui äsja valatud verel. Lõvid lakuvad seda ja möirgavad, raisakullid loputavad selles oma tiibu ja kisendavad rõõmu pärast.

      Ma olen vana! Ma olen vana! Ma olen näinud palju verd. Hahaa! Aga ma näen veel rohkem, enne kui suren, ja olen õnnelik. Mis te mõtlete, kui vana ma olen? Teie isad tundsid mind ja nende isad tundsid mind ja nende isade isade isad. Ma olen näinud valget meest ja tean, mida ta ihaldab. Ma olen vana, ainult mäed on vanemad kui mina. Öelge mulle, kes ehitas suure tee? Öelge mulle, kes raius märgid kaljudele? Öelge mulle, kes püstitas kolm Vaikijat, kes vaatavad üle kuristiku?” Ja ta osutas käega kolme järsu mäetipu poole, mida me olime märganud juba eelmisel õhtul.

      “Teie ei tea, aga mina tean. Need olid valged inimesed, kes asusid siin enne teid ja kes on siin, kui teid enam pole, kes õgivad teid ära ja hävitavad teid. Jaa! Jaa! Jaa!

      Ja milleks nad tulid, need valged mehed, need hirmsad mehed, osavad nõiduses ja suured tarkuses, tugevad ja vankumatud? Mis särav kivi on su laubal, oh kuningas? Kelle käed on teinud raudse rüü, mis katab su rinda, oh kuningas? Sina ei tea, aga mina tean. Mina, kõige vanem, kõige targem, isanusi, mina, nõid!”

      Siis pööras ta oma palja raisakullipea meie poole.

      “Mida te otsite, valged mehed tähtedelt – ah jaa, tähtedelt! Kas otsite üht, kes on kadunud? Te ei leia teda siit. Teda pole siin. Mõõtmatute aegade jooksul pole valge jalg sellele maale astunud, välja arvatud üksainus kord, ja ma mäletan, et ta lahkus siit, et peagi surra. Te tulete otsima säravaid kive. Ma tean seda! Ma tean seda! Te leiate neid, kui veri on kuivanud. Aga kas te kunagi pöördute tagasi sinna, kust tulite, või jääte siia minu juurde? Ha-ha-haa!

      Ja sina, sa tumeda naha ja uhke näoga” – ta näitas oma kondise sõrmega Umbopa poole –, “kes oled sina ja mida sina otsid? Mitte säravaid kive, mitte kollast hiilgavat rauda – need jätad sa “valgetele meestele, kes tulid tähtedelt”. Mulle paistab, et ma tunnen sind, mulle näib, et ma tunnen sinu südame vere lõhna. Päästa valla oma vöö …”

      Siin hakkas selle ebatavalise olendi nägu kramplikult tõmblema ja ta vajus maha, vahutades langetõvehoos, ning ta kanti onni.

      Kuningas ajas end värisedes püsti ja viipas käega. Otsekohe hakkasid rügemendid minema marssima ja kümne minuti pärast polnud avaral väljakul enam kedagi peale meie, kuninga ja mõnede teenrite.

      “Valged mehed,” ütles ta, “mul on mõttes teid tappa. Gaguul kõneles kummalisi sõnu. Mis ütlete teie?”

      Ma naersin. “Ole ettevaatlik, oh kuningas, meid pole nii lihtne tappa. Sa nägid, milline oli härja saatus. Kas tahad minna sama teed, mida läks härg?”

      Kuningas kortsutas kulmu. “Pole hea ähvardada kuningat.”

      “Me ei ähvarda. Me räägime vaid seda, mis on õige. Proovi meid tappa, oh kuningas, ja sa näed, mis sünnib.”

      Hiiglakasvuga metslane tõstis käe laubale ja mõtles järele.

      “Minge rahus,” ütles ta viimaks. “Täna õhtul on suur tants. Te peate seda nägema. Ärge kartke, et ma teile lõksu sean. Homme ma mõtlen järele.”

      “Olgu nii, oh kuningas,” vastasin mina ükskõikselt, seejärel tõusime ning läksime Infaduusi saatel oma kraali.

      X PEATÜKK

      NÕIAJAHT

      Oma onni juurde jõudes palusin Infaduusi koos meiega sisse astuda.

      “Infaduus,” ütlesin mina, “me tahaksime sinuga rääkida.”

      “Mu isandad rääkigu.”

      “Meile näib, Infaduus, et kuningas Tvala on julm mees.”

      “Nii see on, mu isandad. Oh õnnetust! Maa ägab tema julmuste pärast. Te näete täna õhtul. Tuleb suur nõiajaht: paljud nuhitakse nõidadena välja ning surmatakse. Ühegi inimese elu pole kindel. Kui kuningas ihaldab mõne mehe karja või naist või kui ta kellestki arvab, et see võiks tema vastu mässu õhutada, siis leiab Gaguul, keda te täna nägite, või mõni teine teadjamoor, kelle ta on välja õpetanud, et too mees on kardetav võlur, ja ta tapetakse. Täna öösel, enne kui kuu kahvatab, peavad paljud elu jätma. Nii on see alati. Võib-olla tapetakse mindki. Seni on mind säästetud, sest ma olen osav sõjakunstis ja sõdurid armastavad mind. Aga ma ei tea, kui kaua mul veel elada on jäänud. Maa halab kuningas Tvala julmuste pärast, ta on temast ja ta veristest tegudest ära vaevatud.”

      “Aga kui see nii on, Infaduus, miks siis rahvas teda troonilt ei tõuka?”

      “Oh, mu isandad, ta on ju kuningas, ja kui ta surmataksegi, hakkab tema asemel valitsema ta poeg Skraga ja Skraga süda on veel mustem kui ta isa Tvala süda. Kui Skraga saab kuningaks, on tema iket veel raskem kanda kui Tvala iket. Kui Imotut poleks tapetud või kui tema poeg Ignosi elaks, oleks kõik ehk olnud teisiti. Aga nad mõlemad on surnud.”

      “Kust sa tead, et Ignosi on surnud?” ütles üks hääl meie selja taga. Pöördusime üllatunult ümber, et näha, kes nii räägib. See oli Umbopa.

      “Mis sulle pähe tuleb, poiss?” küsis Infaduus. “Kes palus sind rääkida?”

      “Kuula, Infaduus,” kõlas vastus, “ma jutustan sulle ühe loo.

      Aastate eest tapeti selle maa kuningas Imotu ja tema naine põgenes koos oma poja Ignosiga. On see nii?”

      “Nii see on.”

      “Kõneldakse, et see naine ja tema poeg hukkusid mägedes. Kas pole nii?”

      “Nii see tõesti on.”

      “Sündis aga nõnda, et ema ja tema lapsuke Ignosi ei surnud mitte. Nad läksid üle mägede ja ringirändavate kõrbeelanike suguharu juhtis nad üle liivalagendiku mägede taga, kuni nad lõpuks jälle vett ja rohtu ja puid nägid.”

      “Kust sa seda tead?”

      “Kuula. Nad rändasid ikka edasi ja edasi, kuni jõudsid maale, kus elab sõjakas amasuulu rahvas, kes on kukuaanadega ühest tõust, ja nende juures viibisid nad palju aastaid, kuni ema lõpuks suri. Siis sai Ignosist jälle rändur ja ta reisis imedemaale, kus elavad valged mehed, ja ta õppis seal palju aastaid valge rahva tarkust.”

      “See on väga kena lugu küll,” ütles Infaduus kahtlevalt.

      “Aastaid elas ta seal, oli teenriks ja sõduriks, aga hoidis oma südames tallel kõike, mis ta ema oli talle jutustanud ta päris kodumaast. Ja temas elas mõte leida tee, kuidas rännata tagasi, et enne surma veel kord näha oma rahvast ja isamaja. Palju aastaid elas ta nõnda ja ootas, kuni lõpuks tuli õige aeg, nagu alati tuleb sellele, kes oodata jõuab. Ta kohtas valgeid mehi, kes tahtsid minna otsima seda tundmatut maad, ja ta ühines nendega. Valged mehed asusid teele ja rändasid ikka edasi ja edasi, otsides ühte, kes on kaduma läinud. Nad läksid läbi hõõguva kõrbe, nad ületasid lumega kaetud mäed ja jõudsid lõpuks kukuaanade maale. Seal leidsid nad sinu, oo Infaduus.”

      “Sa oled kindlasti hull, et niimoodi kõneled,” ütles vana sõdur jahmunult.

      “Arvad sa nii? Vaata, ma näitan sulle, oh onu! Mina olen Ignosi, kukuaanade seaduslik kuningas!”

      Seepeale heitis Umbopa üheainsa liigutusega oma muutša ehk niudepõlle eest ja jäi alasti meie ette seisma.

      “Vaata,” ütles ta, “mis see on?” Ja ta osutas suure mao kujutisele, mis talle ümber keha oli tätoveeritud; mao saba kadus looma avatud suhu just puusa kohal.

      Infaduus vaatas, silmad pealuust peaaegu välja tungimas. Siis langes ta põlvili.

      “Koom! Koom!” hüüdis ta. “See on mu venna poeg, see on kuningas!”

      “Kas ma ei öelnud sulle, onu? Tõuse. Ma pole veel kuningas, aga sinu abiga ja nende vaprate valgete meeste abiga, kes on mu sõbrad, saan