Džentelmenid. Paavo Kivine

Kuigi see oli ainus moment, kus sinulgi oli poes midagi vaadata.

      MAX: Noh! Ja kui kangas on elu hinnaga lõpuks all, ütleb naine: Ei, mitte see – ma tahtsin sealt kõrvalt.

      ALEX: Müüjal muidugi nägu peas, et laseks va eide maha. Ja oleks mina kohtunik, mõistaks ta õigeks ka.

      MAX: Aga kui õudne on kõrval olla! Nagu oleksid kah afääris osaline… Minu meelest nad käivadki poes oma üleolekut näitamas. Et on üks koht, kus saavad oma sookaaslasi kamandada. Mis saab vaene müüja teha muud kui ainult hambaid kiristada?

      ALEX: Ja sina oled neil kaasas sellepärast, et mõnitamine oleks täielik. Esiteks sinu mõnitamine ja siis otsa pauk müüjaplikadele: Mina teen siin, mis tahan, aga teie vaadake, misuke väärt meesterahvas mul veel järelhaagiseks on!

      MAX: Kuule, tundub küll. Näiteks riidepoes ei jäta nad ühelegi hilbule sõrmejälgi külge tegemata. Müüjad maksku pärast kõik kinni.

      ALEX: Kingapoes topivad kolm numbrit väiksemad jalga ja siis vahivad vingus näoga ringi, nagu oleks müüja nende isiklik vaenlane.

      MAX: Nende jalg on loomulikult õige, ainult et kingavabrik on praaki teinud ja nüüd müüjad üritavad seda maha parseldada.

      ALEX: Kõige hullem, kui lähed kulinaariasse. Su ees on rivis vähemalt kümme vana krõbi, kes ükshaaval oma soove letti laovad. Ikka: Mulle viiskümmend grammi rosoljet ja seitsekümmend grammi salatit ja sada kümme grammi vinegretti… Kas see sink on ikka küllalt küps?.. Ega see vorst teil viimati ei haise?.. Ja nii tund aega jutti! Mina küsin: armuline proua, kas võib loota, et saate ikka selle sajandi jooksul omadega valmis? Katsud peene naljaga asjast üle olla. Aga no kus! Susistab sulle: Noormees, mina elan teid veel mitu korda üle! No miks ta ei ela, kui mina ta selja taga nälga suren!

      (Paus.)

      MAX: Nojah. Panime ühtevalu edasi. Üks vaateaken teise otsa, lõppu ei tule. Ole nagu akvaariumis! Nahk sama ligunud kah.

      ALEX: Mnhüh… Mis sa arvad, mistarvis vaateaknad üldse olemas on?

      MAX: Kurat seda teab… Informatsiooniks. Näed ära ja polegi tarvis sisse minna.

      ALEX: Mõtle, nimi ütleb ju kõik selgelt ära. Ei jaga? No kuula siis. VAATEAKNAD on olemas ainult selleks, et naised saaksid tänaval kõndides iga hetk end sealt vaadata. Imetleda. Soengut kohendada, seelikut sättida. Kontrollida lahingulist valmisolekut.

      MAX: No aga –

      ALEX: Pole üldse tähtis, mis on klaasi taga, olgu või merikapsakonserv. Ei, neil on alati kõigepealt pilk klaasile – ja siis mürinal sisse!

      MAX: Ah sa!.. Siis sellepärast ta ei tulegi minuga botaanikaaeda jalutama? Isegi püssitiku ähvardusel mitte, aga kutsu sa kesklinna…

      ALEX: Loomulikult, õige mul narr! Botaanikaaed! Arvad, et ta pole enne jorjenit näinud või?.. Max, mida otsib mees, kui ta kõnnib looduses?

      MAX: Kas kuskil äkki jalgpalli ei mängita.

      ALEX: Ei, seda muidugi, aga ma mõtlesin praegu esteetilises plaanis. Noh?

      MAX: No siis pakuks… Ilu! Ilu otsib.

      ALEX: Õige! Edasi: mida vaatab mees, kui kõnnib mööda linnatänavat?

      MAX: Naisi.

      ALEX: No näed! Aga naised vaateaknaid. Miks tehakse nüüd viimane kui üks maja ainult klaasist? Kõik naiste pärast. Et saada neid liikvele. Aga miks on vaja neid liikvele saada?

      MAX: Et oleks, keda vahtida.

      ALEX: Sest et nemad annavad põhikäibe! Mida ostab mees? Ainult spordilehte.

      MAX: Sest tal pole rohkemaks raha.

      ALEX: Kui ka oleks, ikkagi ei tuleks pähe muud osta. Aga naised, nemad oskavad rahaga nõnda ringi käia, nagu tõmbaks tuul tengelpungast läbi. Vhüüit – ja tühi koht! Max, kui poleks naist, kukuks maailma majandus kokku.

      MAX: Aga kui sul on naine, siis kukub jälle sinu majandus kokku!

      ALEX: Noormees, selle peale pead hoopis varem mõtlema. Juba siis, kui seda sorti investeeringu peale lähed. Kui altari ees oma jah-sõna ütled.

      (Paus.)

      MAX: No hea küll, kui hakkasime city’le juba kolmandat ringi peale ajama, tegin avalduse. Ütlesin: kui see maraton kohe ei lõpe, tuleb lahutus.

      ALEX: Jälle! Kas sa tõesti midagi muud välja mõelda ei oska?

      MAX: Kurat, eks sa katsu mõelda, kui sind on tümaks talutatud!.. Tundus, et see ähvardus peaks nagu mõjuma. Nad ju omavahel muust ei räägigi, kui et see lahutas ja teine lahutas, ise teevad nägusid… Vaatad, et lahutus peaks olema neile niisama hirmus asi nagu… nagu ütleme Inglismaa kaotus Iirimaale. Ütlesin: olgu, annan sulle viimase poe peale veel viisteist minutit. Sa ju tead, et üle selle ei pea ükski mees vastu.

      ALEX: Mina pidasin.

      MAX: Mis!?.. No kuipalju?

      ALEX: Tund viiskümmend.

      MAX: Mis sa lorad!? See oleks ülelinnaline rekord. Olid võtnud?

      ALEX: (Raputab pead, muigab.)

      MAX: Kuule, võimatu! Minu mark on kakskümmend kolm minutit ja ainult tänu ühele kenale müüjale… Minestasid ära? Hiilisid vahepeal minema?

      ALEX: Absoluutselt fair play… Hea küll, kuula. Noh, algus nagu algus ikka. Kaubamaja uks läheb lahti, naine kihutab täies purjes sisse. Mina litsun taga piduritele, oigan, katsun longata ja mis kõik veel, aga liikumissuunda see muidugi ei muuda, sest ükski naisterahvas ei hooli sellest, mis juba käes, vaid tahab ikka seda, mis alles kätte saamata.

      MAX: Tapjainstinkt! Sa anna neile valida, kas oma mees või kaubamaja, ja sa näed, kumma nad võtavad.

      ALEX: Nojah, kannab see vääramatu loodusjõud mind sisse, kõiksugu Diorid ja Chanelid löövad vastu… Tuju vajus absoluutsesse nulli. Lausa apaatia tuli peale. Naine märkas mu alavormi ja kamandas: Ära vingu! Seisa siin, ma olen kohe tagasi! Tõmbas spinnakeri üles ja kadus. Noh, võtsin end ühe kokkerspanjeli kõrvale. Nägime üsna ühtmoodi välja ka, ainult minul olid kõrvad veel rohkem lontis.

      MAX: Kui tuttav, kui tuttav…

      ALEX: Seisan, mis ma seal seisan, kui äkki kihutab naine nordostist kohale, surub mingid kompsud mulle pihku, teatab: Veel viis minutit! ja kaob süüdvesti. Mul juba täielik letargia. Ei jaksa enam sedagi otsustada, kas lasta end tuhastada või kirstus matta. Kui äkki…

      MAX: Kurat, mis nad küll meiega teevad…

      ALEX: … kui äkki purjetab naine uuest ilmakaarest välja, ise täislastis, hindab pilguga mu kandejõudu ja ütleb siis ohkega: Eks lähme pealegi. Ja siis… Ja siis ütlen mina: kallis naine, kas meil on tuli takus? Mis me tormame! Kui juba kord tuldud, siis vaatame kõik korralikult järele. Parfümeerias ikka jõudsid käia? Ei jõudnud? No kuidas siis nii! Mine, mina seisan siin, ole mureta.

      MAX: Läksid lõplikult omadega segi?

      ALEX: Oota. Tuleb teine mõne aja pärast tagasi, lõhnab nagu… no ikka lõhnab, vaatab mulle küsivalt otsa. Aga mina kostan ülima rahuga: mine, naine, ja täida oma kohus selle kultuuritempli ees lõpuni. Seda ütleb sulle sinu mees… Noh, naine satub muidugi täielikku segadusse, lähebki automaatselt veel ühele ringile. Kui lõpuks jälle tuli, siis oligi õige aeg minna.

      MAX: Tund kolmkümmend kolm, ütled? Jäädes täie mõistuse juurde?

      ALEX: Jah. Sest vaata, asi läks lisaajani, enne kui Liverpool võitis. Seal, kus ma seisin, rippus laes telekas ja käis liigamäng. Jõudsin seda märgata hetk enne mõistuse hämardumist, ja see mu päästiski.

      MAX: Mnjaa… Uskumatu lugu.

      ALEX: Jah. Seepärast tulekski parlamendi tasemel otsustada: televiisor igasse poodi vutti näitama. Kui paljud abielud see päästaks!

      MAX: Abielud… See päästaks meessoo!

      ALEX: