Džentelmenid. Paavo Kivine

… kaotavad vedelikega ära loomuliku ihulõhna…

      MAX: … no täielik kurjategijate repertuaar!

      ALEX: Mees pandaks üheainsa sellise võtte eest trellide taha.

      (Näitsik lahkub.)

      MAX: Aga naine tuleb kõigest puhtana välja. Nagu sitasitikas hobusepabulast.

      ALEX: Sellepärast nad muudavadki abielludes perekonnanime.

      MAX: Loomulikult! Et jälgi kaotada. Allilma võte.

      ALEX: Mõned on koguni nii nahaalsed, et ei muudagi.

      MAX: Nii kuradi ülbed!

      ALEX: Elizabeth Taylor. Kuninganna Kleopatra.

      MAX: Kui palju mehi läbi laristasid – kõik ühe ja sellesama nime all.

      ALEX: Karistamatuse sündroom!

      MAX: Mehed… mehed ei saa iial niimoodi valetada!

      ALEX: Mehed lähevad tõe eest tuleriidale. Võta Giordano Bruno.

      MAX: Mõnikord naised ka, ainult et vale eest. Võta Jeanne d’Arc. Endal lööb juba taguotsa alt leek välja, aga ikka valetab, et on mees.

      (Paus.)

      ALEX: On üks asi, mida mehed iial ei tee: see, et nad valetaksid midagi oma naise kohta.

      MAX: Mehed on nii peenetundelised, et ei võta oma naist jutukski.

      ALEX: Või kui juhtuvadki võtma, siis kiidavad teist pigem üle.

      MAX: Kõvasti rohkem, kui asi väärt. Ho-hoo! Aga kui jälle situatsioon nõuab, ütlevad nii, et silm ka ei pilgu: mul ei olegi naist!

      ALEX: Aga naised? Näiteks seltskonnas? Minu mees on seal üks peateemasid!

      MAX: Minu mees on niisugune ja minu mees on naasugune. Üks ütleb, et tema mees ei oska absoluutselt mitte midagi, aga teine peab kohe üle trumpama, et tema mees oskab veel palju vähem.

      ALEX: Lausa võistlus käib, kellel on kodus suurem idioot.

      MAX: Või siis jälle vastupidi: üks hoopleb, kui palju tema mees teenib. Aga teisel teenib muidugi kohe kümme korda rohkem. Kurat, kui maksuamet seda kuuleks!

      ALEX: Ja kuidas see sinu huve kahjustab! Kord jooksevad kõik sinult laenama ja teinekord ära loodagi, et keegi sulle laenab.

      ALEX: Vahel mõtled, et neil ei ole moraali olemaski. Et nad ei teagi, mis asi see on.

      MAX: Paistab küll. Seda paadumust on võimatu muuga seletada.

      ALEX: Ütled talle, et sukasilm jookseb – missugune paanika!

      MAX: Aga ütled talle, et nüüd sa küll valetad – ja vaata, ei tee teine teist nägugi.

      ALEX: Ma ükskord küsisin, kas ta üldse teab, mis tähendab sõna M-O-R-A-A-L.

      MAX: No ja…?

      ALEX: Jaa, just nii ta küsiski, et mis see veel on? Uut sorti pesupulber või? Ütles, et kui mul on pere, lapsed, mees, töö, sõbrannad ja nii edasi – mis ma selle moraaliga veel teen?.. Sa kujuta ette!

      MAX: Või mis ta selle moraaliga veel teeb? No on… Sa ikka ütlesid talle, et moraal on see, kui ei valeta? Või kui valetad, siis vähemasti tuled omadega puhtalt välja.

      ALEX: Loomulikult! Moraal on puhas nimi maailma silmis, kuidas ka asjalood muidu ei oleks. Aga eks räägi, siis alles kuuled Ütleb sulle täiesti külmalt: Moraal on see, et mu lastel on kõht täis ja riie seljas. Ja punkt!

      MAX: No näed! Pere, lapsed… Kas mul ei ole pere ja lapsed? Aga ei, kõik raskemad asjad ikka meeste kaela! Kõik need asjad, mis ainult paljast moraalist koosnevadki – poliitika, sport, äri… Kus sa karvavõrdki ei või valetada…

      ALEX: … ilma et kohe vahele ei lendaks.

      MAX: Vaat seal toogu ainuüksi mehed end ohvriks.

      ALEX: Ja sellepärast me suremegi varem ära.

      KOOS: Naised…

      V pilt

      POES

      MAX: Eile sain siis selle paugu kätte.

      ALEX: ?

      MAX: Naine viis poodi…

      ALEX: See veel puudus! No ja –

      MAX: Ülikonda vaja. Kujutad ette!

      ALEX: Kuule, kaheksakümne üheksandal sa ju alles –

      MAX: Heh!.. Mine küsi, siis kuuled. Mood! Trend! Ei kõlbavat minuga enam välja minna.

      ALEX: Välja! Kuhu välja? Buckinghami paleesse või? Tahab, et hakkad laupäeviti tädi Amaliele Bondi mängima? On ikka naisterahval aru!

      MAX: Nojah, ma küsin ka, et mis kuradi ülikond. Mis mood? Praegu, kallis naine, ütlen talle, on Euroopa trend hoopis see, kui ma sinu maha jätan, rõnga kõrva panen ja Robertiga kudrutama hakkan. Seda tahad või?

      ALEX: Mis see kõik aitab… Nemad näevad ainult riideid, välist koort. Mis seal all, huvitab neid vähe. Nii et tuli minna?

      MAX: Tead, oleks vaid olnud valida.

      (Paus.)

      MAX: Esialgu katsusin head nägu teha. Mõtlesin: no kurat, kas ma siis ükski kord ei pea sellele valule vastu? Näitan õige, mis mees ma olen! Vaatame, kumb enne ära väsib, kas minusugune jalgpallur või nõrk naisterahvas.

      ALEX: (Naerab.)

      MAX: Noh, alguses naersin mina ka, olin asjast täiesti üle. Lubasin endale koguni niisuguseid märkusi, et: kallis naine, vaata, meil jäi kogemata üks pood vahele, lähme ikka sinna ka sisse. Sees uurisin igast kandist kaupa, tegin asjalikke märkusi, viskasin müüjatega nalja, küsisin naiselt: kallis, kas meil seda vaja ei ole, äkki peaks toda ka ostma? Ja muudkui nii edasi. No täielik Benny Hill!

      ALEX (naerdes): No-noh, ma kuulan…

      MAX: Kiskusin igal pool uljalt rahakoti rauad laiali, ütlesin: naine, ära sa raha peale mõtle! Kui ikka miski tõsiselt meeldib, kui sul ikka vaja on – võtame ära! Mille pärast me siin elus rabanud oleme, kui nüüd ei või endile näiteks seda imeilusat luikedega sohvapatja lubada!

      ALEX: Kuule, minu meelest läksite te sulle ülikonda ostma.

      MAX: Seda küll. Aga mul olid juba mõlemad käed igasugu padajanni täis ja mõtlesin, et las võtab selle kuradi padja veel, siis ehk pääseb lõpuks elusana koju.

      ALEX: Mulle meenub analoogiline juhtum… Meil olid tikud otsas, läksime neid kõrvalpoest ostma. Asi lõppes sellega, et lasime pool päeva mööda linna ringi nagu marutaudis rebased, ning tulime igavese laadungi sellise kraamiga koju, millest enamikku nägin esimest korda elus ja ma poleks ilma peal uskunud, et niisuguseid asju üldse olemas võib olla. Aga kui siis naine tahtis süüa teha, tuli välja, et tikke pole.

      MAX: Nojah. Mis meil võis seal läinud olla, oma tundpoolteist kindlasti, kui juhtusin naise poole vaatama. Ja vaat see pilt, mis ma nägin, vapustas mind hingepõhjani.

      ALEX: Eks kirjelda.

      MAX: Alex, võimatu on kirjeldada kirjeldamatut… Olin lootnud, et see maraton on naisele ehk natukenegi mõju avaldanud. Aga kui nägin, et on teine värske nagu põllulill ja võimeline põrutama veel kolm samasugust distantsi otsa, siis langesin ise ära. Tundsin, kuidas võitlusvaim kadus ja jalad valgusid kusihapet täis.

      ALEX: Piimhapet. Tulid rajalt ära?

      MAX: Jah, tuled sa küll! Haakisin end naisele sappa ja muudkui laapisime edasi. Ikka ühest poest sisse, teisest välja, ühest sisse, teisest välja…

      ALEX: Nagu hullulehmatõbi, mis? Vänts siiapoole, vänts sinnapoole…

      MAX: Ja sa ainult vaata, mis nad poes teevad! Hüppavad mingi riidehunniku kallale, loobivad selle vasakule-paremale mööda põrandat laiali, endal nägu peas, et no mis rämpsu siin küll müüakse.

      ALEX: