Mansfield Park. Jane Austen

hoolitses juba varakult selle eest, et Sir Thomas, nii nagu leedi Bertramgi, mõistaks, et kõik, mis tal on, on mõeldud nende perekonnale, siis leppis ta juba varsti Mrs Norrise erilise olukorraga, mis oli nendele isegi kasulik ja meelitav ning võimaldas tal endal Fanny eest paremini hoolt kanda.

      Fanny sai juba varsti teada, kui asjatu oli olnud tema hirm ärakolimise ees, ja tema lapselik rõõm selle üle lohutas Edmundit pisut tema pettumuses, sest ta oli arvanud tõemeeli, et Fanny äraminek tuleb talle kasuks. Mrs Norris kolis Valgesse Majja, Grantid siirdusid pastoraati ja pärast neid sündmusi läks elu Mansfieldis mõnda aega mööda vana rada edasi.

      Grantid olid sõbralikud ja seltsivad inimesed ning võitsid kiiresti peaaegu kõigi oma uute tuttavate sümpaatia. Neil oli ka vigu ja Mrs Norris leidis need peagi üles. Doktor hindas väga head toitu ja nautis iga päev rikkalikku lõunasööki. Mrs Grant, selle asemel, et pead murda ja oma mehe vajadusi väiksemate kulutustega rahuldada, pidas kokka, kellele maksti niisama suurt palka nagu Mansfield Parkis! Majaprouat ennast ei nähtud peaaegu kunagi majapidamisruumides. Niisugustest kurvastavatest nähtustest ei suutnud Mrs Norris lihtsalt rahulikult rääkida, samuti mitte sellest, kui suurtes kogustes söödi selles majas iga päev võid ja mune. Kellele võis veel rohkem meeldida külluslik külalilahkus kui temale, keegi ei vihanud väiklast kokkuhoidu rohkem kui tema ning ta oli kindel, et tema ajal ei olnud pastoraadis puudut mingist mugavu-sest, selle maine oli alati hea, aga niisugusest suurustamisest ta juba aru ei saanud. Suure daami mängimine maakiriklas oli lihtsalt kohatu. Tema enda toidukamber oleks Mrs Grantile küllalt hea olnud. Seejuures polnud Mrs Grant saanud päranduseks rohkem kui viis tuhat naela – ükskõik kui palju Mrs Norris ka järelepärimisi tegi, ei kuulnud ta kuskilt midagi muud.

      Leedi Bertram kuulas neid hurjutamisi ilma erilise huvita. Ta ei suutnud kaasa minna oma kokkuhoidlikkuses solvatud majaperenaise pahameelega, tundis aga ennast solvatuna tunnustatud iludusena, et Mrs Grant, keda ei saanud isegi kenaks pidada, oli ennast nii hästi sisse seadnud. Leedi Bertram avaldas oma imestust selle üle niisama sagedasti, ainult lühemalt, kui Mrs Norris oma pahameelt Mrs Granti pillava eluviisi üle.

      Need seisukohad andsid kõneainet peaaegu terve aasta, aga siis omandas üks sündmus perekonnas nii suure tähtsuse, et see hõivas ka mõlema daami mõtetes ja vestlustes kindla koha. Sir Thomas pidas vajalikuks sõita ise Antiguale, et sealseid asju paremini korraldada, ning ta võttis kaasa oma vanema poja, soovides kiskuda ta eemale halbadest sidemetest kodumaal. Nad lahkusid Inglismaalt kavatsusega olla sealt ära umbes aasta.

      Reisi vajalikkus rahalistel põhjustel ja lootus, et see võib pojale kasu tuua, kergendasid Sir Thomase lahkumist teistest pereliikmetest ja tütarde jätmist teiste inimeste juhtimise alla nende praegusel väga huvitaval eluperioodil. Ta ei uskunud, et leedi Bertram suudab teda selles suhtes täiesti asendada või isegi omaenda ülesandeid küllaldaselt täita; aga ta usaldas küllaltki Mrs Norrise valvsat silma ja Edmundi otsustusvõimet, nii et ta võis tütarde käitumise pärast muretsemata reisile minna.

      Leedi Bertramile ei meeldinud üldse, et abikaasa tema juurest ära läheb. Aga tema meelerahu ei rikkunud mingi mure mehe ohutuse ega tema käekäigu pärast, sest ta oli inimene, kelle arvates miski ei saanud olla ohtlik või raske või pingutav kellelegi teisele peale tema enda.

      Selle sündmusega seoses oli põhjust kaasa tunda mõlemale miss Bertramile, mitte küll nende kurbuse, vaid kurbuse puudumise pärast. Nad ei armastanud isa, kes ei pooldanud kunagi nende lõbustusi, ning tema äraolek oli nendele kahjuks väga teretulnud. Nad olid nüüd vabad igasugustest kitsendustest; ja kuigi nad otseselt ei mõelnud mingile kindlale lõbustusele, mida Sir Thomas oleks nendele arvatavasti ära keelanud, tundsid nad ennast iseeneste peremeestena ja võisid endale kõike lubada. Fanny tundis samasugust kergendust nagu tema täditütred ning andis endale sellest ka aru. Aga tema õrnem loomus pidas seda tunnet tänamatuseks ning ta muretses tõesti sellepärast, et oli võimetu kurvastama. Sir Thomas, kes oli teinud nii palju tema ja ta vendade heaks, sõitis ära – võib-olla alatiseks – ja tema ei valanud onu ärasõidu puhul ühtegi pisarat! See oli häbiväärne tundetus! Viimasel hommikul oli onu enne ärasõitu Fannyle öelnud, et loodab järgmisel talvel Williamit näha, ning ta pani Fannyle südamele, et ta vennale kirjutaks ja ta Mansfieldi külla kutsuks, niipea kui on teada, et eskaader, kuhu ta kuulus, jälle Inglismaale tuleb. See oli nii hoolitsev ja lahke! Ja kui ta oleks veel Fannyle naeratanud ja teda kalliks Fannyks nimetanud, siis oleks iga varasem kulmukortsutus ja külmus otsemaid unustatud. Aga ta oli lõpetanud oma kõne talle omasel viisil lausega, mis Fannyt väga solvas, öeldes: „Ma loodan, et kui William Mansfieldi tuleb, siis sa suudad teda veenda, et need mitu aastat, mis teie lahkumisest möödas on, ei ole möödunud sulle täiesti kasutult, kuigi ma kardan, et ta leiab oma kuueteistkümneaastase õe eest mitmes mõttes niisugusena, nagu ta oli kümneaastaselt.” Fanny nuttis sellele mõeldes kibedaid pisaraid, kui onu oli ära sõitnud, ja kui täditütred teda punaste silmadega nägid, kuulutasid nad Fanny kohe teesklejaks.

      4. peatükk

      Tom Bertram oli viimasel ajal nii vähe kodus olnud, et tema järele tunti puudust ainult sõnades, ja leedi Bertram avastas peagi üllatunult, kui hästi nad saavad hakkama ka ilma tema isata ja kui hästi asendab Edmund teda lauas praadi lahti lõigates, valitsejaga asju ajades, advokaadile kirju kirjutades ja teenritele palka makstes; ta säästis leedi Bertramit igast väsitavast tööst ja pingutusest peale oma kirjade kirjutamise.

      Saabus esimene teade reisijate õnnelikust jõudmisest Antigule pärast hästi kulgenud reisi, kuigi Mrs Norris oli jõudnud enne seda juba väga hirmuäratavaid kartusi esile tuua, mis nendega võiks juhtuda; ta püüdis hirmutada ka Edmundit, niipea kui tal õnnestus noormehega kahekesi jääda. Ja kuna ta tahtis tingimata olla esimene inimene, kes saab teate mingist fataalsest katastroofist, siis oli ta mõelnud juba ette, kuidas ta selle uudise teistele teatab, kuni saabus Sir Thomase kinnitus, et tema ja ta poeg on mõlemad elus ja terved, ning Mrs Norris pidi oma ärevuse ja peenetundeliselt valmismõeldud kõned mõneks ajaks kõrvale jätma.

      Tuli talv ja läks mööda, ilma et neid kõnesid vaja oleks olnud; saabuvad teated olid ka edaspidi väga head. Mrs Norrisel oli peale oma majapidamise eest hoolitsemise nii palju tegemist õetütarde lõbustuste organiseerimise, nende tualettide valimise, nende annete väljanäitamise ja tulevaste abikaasade otsimisega, peale selle veel Mrs Granti pillaval eluviisil silma peal hoidmisega, et tal jäi vähe aega veel ka äraolijate pärast muretsemiseks.

      Noored Bertrami daamid võtsid nüüd sisse oma koha kohalike iluduste seas ja kuna nende olemuses olid ühendatud ilu, hiilgavalt välja arendatud anded, loomulik sundimatus ja hoolega omandatud armastusväärsus ja seltskondlikkus, siis saavutasid nad peagi kõigi poolehoiu ja imetluse. Nende edevus oli nii hästi rahuldatud, et näis, nagu oleksid nad sellest täiesti vabad ega tee ennast üldse tähtsaks; komplimendid nende peene käitumise kohta, mida nende tädi kokku kogus ja nendele edasi rääkis, kinnitasid veelgi nende veendumust, et nad on täiesti veatud.

      Leedi Bertram ei käinud koos tütardega seltskonnas. Ta oli nii laisk, et isegi ema heameel oma laste edusammude ja meelelahutuste üle ei kaalunud üles mingit isiklikku ebamugavust. Selle kohustuse andis ta üle oma õele, kes ei osanud soovida midagi paremat kui seda auväärset esindamist ning nautis põhjalikult talle avanenud võimalust liikuda seltskonnas, ilma et ta oleks pidanud omal kulul hobuseid üürima.

      Fanny ei võtnud nendest talvistest meelelahutustest üldse osa, aga teda rõõmustas, et sai nüüd tädile kasulik olla tema seltsilisena, kui teised pereliikmed olid külla läinud. Ja kuna miss Lee oli Mansfieldist lahkunud, siis oli Fanny ballide või pidude õhtutel leedi Bertramile asendamatu kaaslane. Ta vestles tädiga, kuulas teda ja luges talle ette, ning need vaiksed õhtud, tema täielik turvalisus tädiga kahekesi olles, kui kuskilt ei olnud oodata ühtegi ebasõbralikku sõna, tegid ütlemata palju head tema hingele, mis polnud peaaegu kunagi vaba hirmust ega piinlikest üllatustest. Mis aga tema tädilaste meelelahutustesse puutus, siis talle meeldis kuulata, kui nad nendest rääkisid, eriti ballidest ja sellest, kellega Edmund oli tantsinud; aga kuna ta pidas oma seisundit liiga madalaks, siis ei hakanud ta ette kujutama, et võiks ka ise nendest kunagi osa võtta, ning ta kuulas seda juttu rahulikult, mõtlemata, et see võiks kunagi ka tema kohta käia. Üldiselt oli see