Ärata surnud. Ann Granger

võid sa seda hankida väga mõistliku hinnaga, suurtesse kottidesse pakituna,” ütles proua Flack. „Võiksime teha kõige populaarsemaid esemeid: jakikesi, väikesi mütsikesi.”

      „Kas nendes soojades maades,” küsis eakas kuduja, „on beebidel villased mütsikesed peas? Mina oleksin küll arvanud, et see on nende vaese väikese pea jaoks väga paha.”

      Proua Warburton ütles, et on näinud pilte Aafrika beebidest, kõigil mütsikesed peas. Võib-olla läheb öösel jahedaks.

      „Päevaajal,” arvas keegi teine, „võivad mütsikesed kaitsta päikese eest. Väga tähtis on kaitsta beebide pead päikese eest.”

      Asja ühte- ja teistpidi arutades otsustati, et kui Kudumisring kiiresti tööle ei hakka, jäävad Kolmanda Maailma beebid kannatama kas külma või kuuma kätte, ning et mõlemat olukorda saab lahendada, varustades neid villaste mütside ja jakikestega. Kaalutleti ka rätikute kudumist, kuid see heideti kõrvale kui liiga töömahukas ja liiga palju lõnga kulutav.

      See otsustatud, jõudis koosolek lõpule. Tekkis üldine koristussagin. Keegi ladus tassid hotelli jaoks äraviimiseks valmis. Proua Flack otsis oma küpsisevaagnat ja nägi, et nüüd oli see tühi. Ta vaatas karmil pilgul proua Warburtonile otsa, kuid tolle daami ilme oli erakordselt süütu – ja küpsisepuru oli takerdunud tema kreemikasvalge kreppriidest pluusi lehvile.

      Irene pakkus, et sõidutab koju kuduja, kel puudub transport, kuid proua Warburton võttis juba tolle eaka kuduja peale, ja kõigil teistel oli keegi järele tulemas.

      Nad läksid lahku. Kell oli veerand kümme.

      Irene’i väike auto oli vana ning oli hiljuti pahaendeliselt kõlksuma hakanud. Ta lootis, et auto päriselt üles ei ütle. Ta sõltus sellest. Ta oli lesk ja elas üksi linnapiiril ühes ridaelamus, Tudor Lodge’i taga ja täpselt autotöökoja ees. Oli väga mugav elada nii lähedal majale, kus ta töötas Penhallow’de koduabilisena. „Koduabiline” kõlas paremini kui „koristaja”, mis tõi silme ette pildi küürimisharjadest ja puhastusvahenditest. Ta võis tööle jalutada. Kuid linna jalutamine oli kaunikesti suur ettevõtmine ja halva ilmaga äärmiselt ebameeldiv, mistõttu ta vajaski seda vana autot. Bussi ju ei käinud.

      Auto uras oma tavalisel moel, kui ta tegi pöörde turuplatsilt ja hakkas sõitma mööda peateed linnast välja. Tänavavalgustus polnud sugugi see, mis võinuks olla. Õnneks polnud liiklus Bamfordis sel õhtusel tunnil kuigi tihe. Talle ei meeldinud sõita tihedas liikluses. Ka jalakäijaid oli vähe, sest tänapäeval inimesed ei käinud pimeda saabudes eriti ringi, isegi mitte selles väikelinnas. Nojah, mõtles proua Flack, noored siiski käisid. Kuid mitte vanemad inimesed, mitte tema põlvkond. Mitte keegi Kudumisringi liikmetest ei oleks uneski näinud, et asub teele mööda pimedaid tänavaid. See mõte kurvastas teda, sest ta oli bamfordlanna, siin sündinud ja kasvanud. Aga mis teha, see oli ajamärk.

      Auto logises nüüd päris kenasti edasi, täites ta optimistliku lootusega, et kõlksumine ei tähendanudki midagi tõsist. Ta oli juba peaaegu Tudor Lodge’ini jõudnud. Proua Flack kibrutas kulmu ja vaatas pinevalt läbi esiklaasi. Just siis, kui ta oli mõtelnud, et mitte keegi ei ole jalgsi väljas, leidus siiski keegi, kes oli, kõndides proua Flacki ees samas suunas mis temagi, enesekindlal sammul pimeduses. Tüdruk, nagu ta nüüd nägi, ja ihuüksi sellisel kellaajal. Proua Flack naksutas omaette taunivalt keelt. Kui ta poleks juba peaaegu kodus, oleks ta võinud isegi peatuda ja tüdrukule küüti pakkuda, kuigi reeglina ta hääletajaid peale ei võtnud. Ei või ju iial teada.

      Ta jõudis tüdrukule järele ja heitis talle uudishimuliku pilgu. Raske aru saada, kuid kindlasti noor, astub kerge vetruva sammuga. Tüdrukul olid väga pikad juuksed, pikad püksid või teksased, mingisugune jakk. Proua Flack möödus temast Tudor Lodge’i värava juures.

      Ta vuhises mööda ja jõudis ridaelamu juurde. Tema elas maja kaugemas otsas ja parkis autot marjaks ära kuluval lagedal maatükil oma valduse ja autotöökoja vahel. Ta teadis küll, et maatükk kuulub töökojale, kuid Harry Sawyer polnud kunagi keelanud tal oma autot sinna jätta. Ta oli Harryle selle eest tänulik, ja ka selle eest, et ta tema auto ikka sõidukorras hoidis, alati heal meelel valmis selle kallal nokitsema, küsides proualt väga väikest tasu, mõnikord üldse mitte midagi.

      Ta väljus autost, lukustas hoolikalt ukse ja hakkas mööda kõnniteed oma eesukse poole minema. Selja tagant paistvas autotöökoja valguses nägi ta päris hästi Bamfordi, mis asus nüüd tema ees. Talle tõesti meeldis, et autotöökoda siin oli. Selle tuled, mis põlesid öö läbi, olid nii mõnusad. Ta otsis silmadega tüdrukut, kellest ta Tudor Lodge’i lähedal mööda oli sõitnud. Nüüd oleks kõndija pidanud juba ridaelamuni jõudma ja proua Flacki huvitas, millisesse – kui üldse – ta siseneb. Kuid kõnnitee oli tühi.

      „Väga imelik…” pomises ta.

      Kuhu küll tüdruk minna võis? Tal ei õnnestunud ometi nii kiiresti siia jõuda ja majja siseneda? Proua Flack silmitses umbusklikult ülejäänud kolme ridaelamuboksi. Need paistsid kõik ööseks kenasti kinni ja lukus olevat. Proua Flack rakendas välistamismeetodit.

      Eakas proua Joss ridamaja teises, Tudor Lodge’ile lähimas otsas läks varakult magama ega avanud kunagi pärast pimeduse saabumist ust. Sinna ei saanud tüdruk minna. Päris kindlasti ei olnud ta näinud seda tüdrukut külastamas tema lähimaid naabreid, kellega proua Flack „läbi ei saanud”. Mis puutus majasse proua Jossi ja inimeste vahel, kellega Irene läbi ei käinud, siis see kuulus nädalalõpurahvale, linlastele, kes ilmusid aeg-ajalt välja ega olnud – maja ilme järgi otsustades – hetkel kodus. Paik oli pime ning pealegi oli nende kohalolu alati teada, sest neil oli suur, väga kallis punane auto, mille nad parkisid välja. Autot kaitses alarm, mis hakkas alati keset ööd tööle. Seega polnud võimalik nende kohalviibimise suhtes eksida! Nii et üle jäi ainult Tudor Lodge ise, kuid proua Flack teadis, et ükski noor tütarlaps ei peatunud seal. Proua Penhallow oleks palunud temal, proua Flackil, voodi üles teha ja kõik valmis seada. Justkui tüdruk oleks lihtsalt õhku haihtunud.

      Jahe tuulehoog puudutas proua Flacki kaela. Ta väristas end, pistis võtme lukuauku ja kiirustas tuppa. Talle ei meeldinud mõte ringiuitavatest võõrastest.Veelgi vähem meeldis talle seletamatu viis, millega kõndiv tüdruk oli ilmselt dematerialiseerunud. See tekitas temas kaunis kummalise tunde, üsna samasuguse nagu see väga veider kogemus, mille osaliseks ta tol õhtul Penhallow’de tagaukse juures sai. Härra Penhallow oli olnud selle suhtes väga jäme ja kippunud solvaval moel pilkama, vihjates, et proua Flack oli joonud klaasi veini (mida ta muide tegigi, kuid ainult ühe). Keegi oli tol õhtul aias, ta oli selles kindel.

      „On asju,” tsiteeris proua Flack ebakindlalt, „maal ja taevas rohkem6 kui… kui midagi.” Ta ei teadnud, kuidas see lõppes. Rohkem, kui sa arvad – midagi selles tähenduses.

      Ta pani ukse ketti ja kontrollis üle kõik aknad ja tagaukse, enne kui läks voodisse.

      Ta polnud veel kuigi kaua voodis olnud ja luges alles patjadele nõjatudes raamatut, kui kuulis karjatust. Irene, kes oli raamatusse süvenenud – lugu oli jõudnud põnevasse punkti –, ajas end äkilise ärevustundega istuli.

      Ta heitis pilgu äratuskellale öökapil. Osutid näitasid kümnele. Kas ta oli seda ette kujutanud? Ta ei uskunud seda. See oli olnud kindlasti hüüe või karjatus, mitte küll siinsamas käeulatuses, kuid mitte ka väga kaugel. Ta pingutas kõrvu, kuid see ei kordunud. Ta mõtles tüdrukule, keda ta oli näinud, kuid see polnud kõlanud naisekisa moodi. Kui see oli olnud naisterahva karje, oleks ta voodist üles tõusnud ja politseisse helistanud. See oli olnud üks sootuks väga veidrat sorti karje ning ta mõtles korraks, kas seda võis teha rebane. Nemad tegid küll kummalisi hääli, katkendlikke klähvatusi ja kiljatusi, eriti paaritumise ajal, mida nad mõnikord toimetasid öösiti tagaaias terve maja silme ees.

      Ta tundis pahameelt. Kojujõudmisel oli teda ärevile ajanud selle tüdruku haihtumine, ja nüüd siis see. Rõõm raamatust oli rikutud. Ta sulges selle, hoolikalt järjehoidjat vahele pannes, ning asetas raamatu öökapile. Varvastega susside järele kobades libistas ta end voodist välja. Ta tõmbas selga oma vana hommikumantli ning astus toas

6

Tsitaat Shakespeare’i „Hamletist”, I vaatus, 5. stseen. Georg Meri tõlge.