.
Читать онлайн.
Pearce taipas, et teda manitsetakse surmajärgsest läbivaatusest mitte ette ruttama. Ta noogutas kahetsevalt nõusoleku märgiks.
Markbyl polnud ennist see õnnetu „vedas” kõrvust mööda läinud, kuid polnud mingit mõtet Dave’ile selle pärast kõrri karata. Dave ei olnud loomu poolest kalk. Ta lihtsalt rääkis hooletult.
„Kes laiba identifitseeris?” küsis Markby. Selliste vaatepiltidega harjunud, nagu ta oli, pidas ta siiski seda siin iseäranis eemaletõukavaks, nagu ta oligi peljanud. Ta hoidis oma hääle meelega neutraalse.
„Tema arst, Pringle. Ta kutsuti proua Penhallow’ juurde ja ta jäi siia, et surm meie jaoks kindlaks teha.”
„Kes kutsus ta proua Penhallow’ juurde? Kas teie?”
Pearce raputas pead. „Koristaja. Ta jõudis kohale pärast seda, kui proua P oma abikaasa laiba leidis. Kell oli poole kaheksa ja kolmveerand kaheksa vahel täna hommikul, kui koristaja saabus. Ta nimi on proua Flack ja ta ütleb, et proua Penhallow oli kohutavas seisundis ja istus lihtsalt, kriisates ja südantlõhestavalt nuttes, laiba kõrval murul. Ta üritas teda majja saada, kuid asjatult, nii ta siis jooksiski arstile helistama. Pärast seda helistas ta politseisse. Ta paistab mõistlik naisterahvas olevat, ei kaotanud pead. Ka tema kinnitab, et see on Penhallow.”
„Hea küll. Nad võivad ta ära viia.” Seekord Markby hääl väratas kergelt, reetes, kuivõrd vapustatud ta seesmiselt oli. Ta oli näinud piisavalt surnukehi, paljud veel hullemas olukorras kui see siin. Kuid Penhallow oli olnud koolipäevil palju aastaid tagasi tema kaasõpilane ja tema surm äratas kaugeid, liigutavaid mälestusi. Ma tundsin teda, Horatio…9
Oma põlvkonna inimeste kaotus – nende sulle lähedaste inimeste, keda oled näinud üles kasvamas – kutsub esile rohkemat kui tavaline kurbus. See äratab sügavalt juurdunud surmateadlikkuse. Markby polnud selle suhtes immuunne. Ta mõtles: Pagana pihta, kes oleks võinud iial arvata, et Penhallow niimoodi lõpetab? Ta oli lapsena säärane süütu vennike.
Pearce oli pea telgist välja pistnud, et anda korraldus edasi konstaablile, kes asus tähtsalt teele eemal tänaval seisva erakiirabiauto poole.
„Me vaatasime maja aknad ja uksed üle, et leida märke sissemurdmiskatsetest,” ütles Pearce. „Ei leidnud aga midagi. Majal on valvesüsteem, kuid see polnud sisse lülitatud. Arvatavasti kavatses ta selle magama minnes sisse lülitada. Mis mind aga hämmastab, on see, et teda löödi selja tagant. Kui ta tuli välja uurima midagi, mida ta kuulis või isegi vilksamisi aknast nägi, ja siis hüpoteetilise külalisega vastamisi sattus, arvaksin ma, et teda rünnatakse eestpoolt. Põgenev sissetungija tõenäoliselt ei oleks ligi tulnud ega teda selja tagant löönud. Ta oleks jooksnud, nagu jalad võtavad, et aiast enne välja saada, kui majaomanik teda näeb. Või ta oleks löönud mehe pikali ja siis putku pannud. Ta poleks jäänud paigale, et tema pead korduvalt klohmida.”
Väljas oli kuulda liikumist. Otsekui kokkuräägitult nihkusid telgis viibinud mehed eest ja lasid surnukandjatel Andrew Penhallow’ laiba tema isiklikust aiast nii väärikalt kui selles olukorras võimalik ära viia.
Nad jälgisid surnukeha äraviimist vaikuses, mille katkestas lõpuks Markby, kes ütles: „Ma tundsin teda põgusalt. See tähendab, ma käisin koos temaga koolis.”
Pearce’i nägu väljendas jahmatust. „Oi, vabandust, söör. Ma ei teadnud, et ta oli teie sõber. Täbar lugu teie jaoks.”
„Ei saa just öelda, et ta oli sõber.” Markby austus sõnade vastu laienes ka mõistele „sõber”. Talle ei meeldinud kuulda seda edasi-tagasi pillutavat ja kasutatavat, kui selle tähenduseks oli pelgalt „kolleeg” või „tuttav”. See viitas läheduse astmele, mida siin polnud ning mis oleks võinud juhtida ekslikele oletustele, nagu oli teinud Pearce’i väljend „jooksis verest tühjaks” lahangutulemuste eel.
„Ta oli lihtsalt keegi, keda ma tundsin – ja tundsin pikka aega, kuigi mitte kunagi lähedalt. Huvitusin natuke tema karjäärist, nagu ikka siis, kui kuuled kellestki, keda sa mäletad kui vistrikulist teismelist. Väga terane laps, pange tähele.” Markby pingutas mälu ja manas esile ähmase kujutluspildi kahvatust prillidega noorukist. „Võimlemistunnis polnud temast eriti tolku.” Ta oli seda Meredithile öelnud. Naljakas, kuidas selliseid asju mäletatakse.
„Pisut nagu tuupur, mis? Mis rida ta ajas, ma pean silmas, et mis elukutse tal oli?”
„Ta oli tunnustatud autoriteet rahvusvahelise õiguse alal. Töötas Brüsselis, Euroopa Komisjoni juures. Ta reisis palju edasi-tagasi. Arvatavasti ei jätnud see talle siinmail eriti aega seltskondlikuks eluks.”
Ka need sõnad omandasid tuttavliku liigutava tooni. Markby meenutas: „Kuigi ta polnud spordis andekas, üritas ta siiski kogu aeg. Kahju tegelikult. Sport on alati teeks populaarsusele. Ma ei usu, et Penhallow’l isegi tollal palju lähedasi semusid oli. Kuid ta meeldis teistele küllaltki hästi – teda salliti, ma arvan. Keegi ei narrinud teda rohkem kui enamikku teisi ega teinud ta elu põrguks. Mind ei üllatanud, et ta hakkas juuraga tegelema. Ta oli selline pedantsevõitu nooruk. Temast ei pruukinud küll võimlemistunnis eriti kasu olla, kuid ta teadis kõiki reegleid, isegi kõige arusaamatumaid. Kuid toona – minu ajal – oligi see sedasorti kool, kust tuli palju advokaate ja pastoreid.”
Pearce kaalutles omaette, et mõnus elu Brüsselis on kindlasti ihaldusväärne vahetuskaup Bamfordi ööelu vastu. Ta mõtiskles, et kui tolles koolis, kus tema oli käinud, oleks kas või üks õpilastest teinud karjääri emmal-kummal nimetatud kutsealal, oleks see kohalikus ajalehes rohkelt artikleid sünnitanud.
Politseiülem lausus asjalikult: „Mõne viimase aasta jooksul meie teed eriti ei ristunud. Nagu ma ütlesin, oli ta palju kodunt ära. Kohtasin teda vahetevahel, kuna ma ikkagi elan Bamfordis ja see on väike linn. Meredith – preili Mitchell – tunneb Carla Penhallow’d, tema naist. Ta – Carla – on üsna tuntud. Olete teda võib-olla teleris näinud. Ta on hariduselt keemik, kuid teeb noid populaarteaduslikke saateid ning ta on kirjutanud samas valdkonnas mitu raamatut.”
Pearce küsis kohmetult: „Nii et arvatavasti on teada, et daam on varemgi migreenihoogude all kannatanud?”
See oli täiesti õigustatud küsimus ja veel selline, mida tuleb lähemalt uurida. Kuid Markby võis vaid öelda: „Olen kuulnud, et Carla kannatas migreeni all. Meredith mainis mulle, et ta luges mingist naisteajakirjast Carla Penhallow’ artiklit selle häda teemal. Te võiksite tema arsti käest üle kontrollida. Kas te olete proua Penhallow’d juba näinud?”
„Ainult nii palju, et end tutvustada,” tunnistas Pearce. „Ta oli veidi rahunenud, kuid polnud suuteline küsimustele vastama. Ma mõtlesingi, et ta näis tuttav, ja nüüd, kus te seda mainite, tuleb mulle meelde, et olen teda telekas näinud.” Pearce peatus, enne kui lisas viisakalt: „Muidugi võib ta nüüd olla juba võimeline mõnele küsimusele vastama, kui te tahate teda vaatama minna, söör.”
Markby mõtiskles mõru huumoriga, et Pearce’il näikse olevat täna hommikul saatusest määratud valesid sõnu valida. „Tahtma” näiteks polnud just päris see sõna, mille tema oleks selles olukorras valinud. Kuid kindlasti peaks ta ise Andrew’ naisega rääkima, kas või selleks, et väljendada oma isiklikku vapustust ja kaastunnet ning mitte jätta seda kellegi teise teha. Carla hindaks seda ning peaks kindlasti kummaliseks, kui ta seda ei teeks. Ta vaatas maja poole. „Kas keegi on veel kodus, keegi peale proua Penhallow?”
„Koristaja, proua Flack. Ongi kõik, teisi pereliikmeid pole. On ka veel poeg, kuid tema viibib hetkel kodust eemal. Talle on teatatud.”
Kauge diskreetne võrin tähistas kiirabiauto mootori käivitamist. Seersant Prescott, kes oli omaenda uurimisliini pooleli jätnud, lähenes neile.
„Üks surnukuuri töötajatest,” lausus ta häbelikult, „on seal majade juures oodates ühe vana naisega lobisenud.”
„Lobisenud?” kähvas inspektor Pearce kahtlustavalt.
„Naine
Tsitaat Shakespeare’i „Hamletist”, V vaatus, 1. stseen. Georg Meri tõlge.