Ärata surnud. Ann Granger

okassea okkad.

      Andrew kähvas: „Ma tahan tuba kinni panna! Kas kedagi tööl polegi? Kuulge, teie kõlbate ka.”

      „Vabandust, söör, mina olen baarmen.” Sellega kaasnes kelmikas pilk, just nagu oleks noormees Andrew’ arvamuse ära tabanud ning maksaks nüüd väikest viisi kätte. „Administraator on hetke pärast teie juures!”

      Baarimees noogutas kärmelt Andrew’le ja heitis Kate’ile pikema, hindavama pilgu, enne kui pöördus tagasi oma töö juurde baaririistade ja klaaside keskel.

      „Nõme noor molkus…” pomises Andrew.

      Lõpuks oli saabunud noor tütarlaps, et mingist kontorist välja jalutades neid jõllitades leti taha seisma jääda.

      Andrew selitas kurku ja hakkas otsast pihta: „Kas teil on vaba tuba?”

      „Kas kahest?” siristas tüdruk, libistades pilgu Andrew’lt Kate’ile ja jälle tagasi.

      „Ei, ühest!”

      „Ah nii.” Tüdruk näis kergelt üllatunud olevat. Ta pööras ringi ja silmitses võtmerivi. „Meil on jäänud ainult kahesed.”

      „Siis kahene!” Andrew päris karjus ta peale. „Armas jumal, mis siin kõigil viga on? Miks te küsisite, kui teadsite, et teil on ainult kaheinimesetube?”

      Tüdruk lükkas nende poole väikese trükitud blanketi. „Kirjutage end sisse, palun!” kähvas ta.

      „Las mina,” pomises Andrew Kate’ile. „Ma kirjutan end sinu eest sisse. Parem on sinu nime ja aadressi mitte märkida.”

      Kate kehitas halvakspanevalt õlgu. Taas tundis Andrew end alandatuna. See tunne oli nobe ebameeldivaks harjumuseks kujunema. Nüüd tahtis ta oma külalisest nii kiiresti, kui viisakus vähegi lubab, lahti saada.

      Kärsitute sõrmedega võttis ta rahakoti ning tõmbas välja krediitkaardi. „Pange tuba sellele kaardile. Ja ka teised asjad, söögid ja kõik muu.”

      Administraator kirjutas kaardi numbri usinasti maha. Siis ta pöördus ja võttis konksu otsast suure vanamoelise võtme.

      „Number kuus, trepist üles, teine korrus, koridori lõpus.”

      „Kroonis” polnud uksehoidjat. Tassid oma pagasit ise ja otsid oma toa ise üles. Või tegi administraator lihtsalt turtsakalt tagasi.

      Andrew ja Kate läksid valgustamata trepist üles ja piki kitsast koridori. Jõudnud number kuue ukseni, andis see pärast lühiajalist maadlemist antiikse luku kallal võtmele järele.

      „Armetu!” tunnistas Kate sisse astudes ja kotti voodile visates toa kõlbmatuks.

      „Pole sel häda midagi!” kaitses Andrew.

      Tõele au andes, tuba oleks võinud olla ka palju hullem. See oli suur, kaheinimesevoodiga tuba. Tõenäoliselt neil polnudki üheinimesetube, mõtles Andrew riiakalt. Tüdruk oli küsinud lihtsalt vormi täiteks.

      Toas oli suur vanamoeline riidekapp, tohutu telerimonstrum, kardinaga eraldatud kraanikausinišš. Laua peal kandikul olid tee- ja kohvipakikesed, topsid kõrgpastöriseeritud piimaga ning elektriline veekeetja. Seinal oli kaks Victoria-aegsete karikatuuride reproduktsiooni, mõlemad rebasejahiteemalised. Ühe pealkiri oli „Väljasõit” ning pilt kujutas hobust ja meest teele asumas, loom särtsu täis, ratsanik punases mantlis keigar. Teise nimi oli „Kojutulek” ning pilt kujutas sama paari, hobune porine ja rusutud, mees sagrine ja jalgsi, aeglaselt tagasi tulemas. Pildi sõnum pilkas Andrew’d.

      „Vannituba on vist koridoris,” ütles Andrew rutakalt. Möödudes oli ta seda riivamisi märganud. „Aga sul on siin küllalt mugav. Söö täna siin õhtust.” Ta heitis pilgu oma kellale. „Küllap nad toitlustavad kella üheksani. Homme kohtun ma sinuga umbes pool üksteist alumise korruse salongis, eks? Saame ilusti pikalt lobiseda.”

      „Muidugi.” Kate istus voodiäärele ja proovis selle vetruvust.

      Andrew võttis uuesti rahakoti välja. „Kõik arved, mis sul siin tekivad, lähevad minu krediitkaardilt maha – kuid siin on natuke sularaha, juhuks kui sul vaja peaks minema.” Ta tõmbas välja kolmkümmend naela – kõik, mis tal kaasas oli.

      Kate pani need tänamata taskusse.

      „Aga sul ei tohiks seda vaja minna. Ma tahan, et sa püsiksid hotellis,” jätkas Andrew. „Ma ei taha, et sa Bamfordis ringi uitad. See on sinu jaoks võõras linn ja sa võid – ära eksida või midagi sellist.”

      „Sa tahad öelda, et ma võin pubis mõne mehega tuttavaks saada ja hakata talle jutustama kõiki neid väikesi räpaseid üksikasju!” Kate oli taas solvanguid pilduvas tujus.

      „Ma ei taha seda öelda. Jumala pärast, Kate! Sa tead ju küll, et ma räägin ainult sinu enda huvides.” Ta tahtis öelda „Ma armastan sind”, kuid teadis, et Kate naeraks need sõnad põlglikult välja. Ta ütles: „Sa oled mulle väga, väga kallis.”

      Kate lausus hästi vaikselt: „Kunagi ma armastasin sind. Pidasin sind kõige imelisemaks meheks maailmas.”

      Andrew küsis: „Kunagi?”

      Kuid Kate ei vastanud.

      Andrew pomises: „Head ööd. Homme näeme!” ja kiirustas toast välja.

      All haigutas administraator mööda tormavat Andrew’d vaadates. Kell hakkas just kaheksa saama. Kell kaheksa läks administraator töölt ära ja öine portjee tuli asemele. Tüdruk pidas imelikuks, et see paks taat ei jäänud oma armukesega. Ilmselt oli tal naine ning ta kiirustas koju tema juurde. „Kroonis” oldi kõike seda juba nähtud.

      Mis puutub Andrew’sse, siis süütevõtit keerates ei märganud ta – ametis, nagu ta oli – oma koduabilist, proua Flacki, küpsisekarp käes, „Krooni” sisenemas. Proua Flack, mõtted koosolekul, millel ta kohe osalema pidi, ei näinud teda. Kui emb-kumb oleks märganud teist, oleks see võinud viia selgitusteni ja muutnud kogu lugu. Kuid samas jälle – poleks ka pruukinud.

      „Kampsunid Bosniale võeti väga hästi vastu,” ütles Irene Flack. „Nüüd on meil vaja ühte suveprojekti.”

      Kudumisringi daamid liikusid jalgu lohistades ringi ja lõgistasid tühjade tassidega. Taldrikule oli jäänud kaks dessertküpsist, aga keegi ei olnud piisavalt jultunud, et neid võtta. Nad käisid koos ühes „Krooni” privaatruumidest, mida renditi välja mis tahes kohtumispaika vajavale organisatsioonile. See, kõige väiksem tuba, oli idapoolne, külm ja üsna tolmune. Hotell kasutas seda laoruumina ning lisatoolid olid seatud seinte äärde üksteise otsa ebakindlatesse tornidesse. Kuid tuba oli odav, kesklinnas ja „Kroon” pakkus teed – kõik üüriraha sees. Daamid tõid kordamööda küpsiseid. Täna õhtul oli proua Flack toonud dessertküpsiseid ja kreemiküpsiseid. Kreemiküpsised olid esimesena läinud.

      Keegi pakkus: „Võiksime veel tekke teha. Heategevus küsib alati tekke ja nii saab kõik lõngajäägid ära kasutada.”

      „Ma ei või mõeldagi, et peaksin uuesti kõiki neid ruute kuduma,” vaidles proua Warburton vastu. „Nagunii kasutasime me kõik eelmist partiid kududes oma üksikud lõngajupid ära.”

      „Teekannusoojendajad ei paista nüüdsel ajal kuigi teretulnud olevat,” ütles üks eakas kuduja kurvalt. „Sellest on kahju. Mul on väga ilus lõige, nagu krinoliiniga daam. Teate küll, soojendaja on seelik ja selle peale käib väike portselanist naisekeha.”

      „Kui sa oled mõnes Bangladeshi üleujutuses kogu oma vara kaotanud,” ütles proua Warburton, „on teesoojendaja küll viimane asi, mida sa vajad.”

      Alaline rahusobitaja proua Flack märkis: „Rõivad ja tekid paistavad tõesti heategevusringkondades kõige populaarsemad olevat. Mul oli üks väike idee.”

      Kõik vahtisid talle otsa, proua Warburton võitlusvalmilt.

      Irene punastas ja tõi kuuldavale sõna: „Imikupesu.”

      Valitses vaikus. Proua Warburton ütles aeglaselt: „Beebiriided. Kas tead, Irene, see on väga hea mõte. Kõigil