Ärata surnud. Ann Granger

„Ma olen alati kahtlustanud, et selle külma väliskihi all peitub romantiline süda.”

      „Ma ei ole külm!” Meredith oli sügavalt nördinud, tema pähkelpruunid silmad sädelesid. „Kuigi ma möönan, et tegelikult mitte ka eriti romantiline. Kuid mulle meeldib natuke kohalik ajalugu ja see peaks sullegi huvi pakkuma. See on julm mõrvalugu.”

      Alan naaldus toolileenile. „Lase siis kuulda.”

      „Noh, perekond, kes majas elas, oli parlamendi, tähendab ümarpeade poolt. Kuid nende kuueteistaastasel tütrel oli armsam ja too oli naabruses elavast perest, kes olid aga rojalistid. Kui siis kuninga pooldajad paistsid kaotavat, korraldas noormehe perekond poja põgenemise Prantsusmaale. Tema soovis aga veel korra oma armastatut näha. Ta saatis usaldusaluse teenriga sõna, et tüdruk kohtuks temaga hämariku ajal oma koduaias. Kuid teener reetis ta ja teel sinna varitsesid noormeest ümarpeade sõdurid ning tapsid ta. Nüüd aga nähakse tüdrukut alati, kui õnnetus ähvardab maja omanikke, videviku ajal oma kadunud armsamat oodates aias ringi uitamas.”

      „Kui õnnetus ähvardab, mis?” ütles uskmatu Alan laia irvega. „Loodame, et keegi pole teda viimasel ajal märganud, eks!” Tema irve venis veelgi laiemaks. „Kui ta just pole stiili muutnud, endale läbinisti moodsat seljakotti hankinud ja häälega siin käima hakanud!”

      kolm

      Teadmata, mida teha, oli Andrew üllatusega toimetulekuks otsinud abi tavalistest viisakusavaldustest. Ta oli valanud külalisele tassi teed ja pakkunud talle tüki puuviljakooki. See ei andnud talle küll rohkemat kui natuke mõtlemisaega. Ta polnud veel sugugi oma kitsikusest väljapääsu leidnud.

      Tüdruk oli tee vastu võtnud, kuid kooki mitte, ja istus nüüd oodates laua ääres Windsori toolil. Tema käed puhkasid lõdvalt tooli kaarjatel puust käetugedel. Tüdruku jalgade juures lebas närune khakivärvi kott, sedasorti väike seljakott, mida müüakse militaarkaupade poes. Tema sile, rahulik nägu, suurepäraste juuste raamistuses täiesti ilmetu, tuletas Andrew’le meelde Botticelli Veenust. Ta oli täiesti tüdruku võimuses. See polnud selline olukord, mida Andrew oleks nautinud või millel ta lubanuks kestma jääda. Alati leidus väljapääs. Ta oli ju hariduselt advokaat ning kõrvalteede leidmine pidanuks olema tal veres. Ebameeldiv ja uudne oli avastada end ajutiselt kaitsetuna.

      Andrew, murendades närviliselt higist niigi juba kleepuvaks muutunud sõrmede vahel kooki, ütles: „Sa poleks pidanud siia tulema, Kate.”

      „Kas sul polegi hea meel mind näha?” Lõpuks ometi ta liigutas end – Andrew’ suureks kergenduseks –, kuid ainult selleks, et tõsta tass ja rüübata imepisike kogus teed. Andrew mõtles, kas ta oligi üldse joonud või oli teeseldes need liigutused lihtsalt läbi teinud.

      Kas polnud mitte „Krahv Monte Cristos” üks selline episood? Maskeeritud kangelane, püüdes kõigest väest jälile saada neile, kes on talle ülekohut teinud, külastab ühe sellise maja, ning reedab oma tõelise isiku, keeldudes söömast ja joomast. Vaenlastega koos leiba võtta tähendaks keelata enesele kättemaksunaudingut.

      Kas see oli see, mida soovis Kate? Mingisugune kättemaks? Andrew tahtis küsida, kuid ei söandanud. Samal ajal ütles ta endale, et see on tobedus. Kate oli soovinud teda lihtsalt näha.

      „Muidugi on mul hea meel sind näha, kallis,” ütles Andrew. „Aga mitte siin… Ma pean silmas, mu n–” Ta ei suutnud seda sõna tema ees öelda. „Carla on üleval.”

      „Oi!” Pilkav tuluke tantsiskles ta hallides silmades. „Kas ta võib alla tulla ja meile peale sattuda? Paljastada sinu süüdlasliku saladuse?”

      „Ta on haige!” ütles Andrew valjusti. „Ta kannatab migreeni käes. Ta ei tule alla ja tõesti, Kate, ma ei hooli sellest, kuidas sa seda väljendasid. Asi ei ole mingis süüdlaslikus saladuses.”

      „Ta teab?”

      Andrew sattus segadusse ja – ühes sellega – sai pahaseks. „Ei! Ma pole kunagi– Polnud mingit vajadust.”

      „Niisiis on see saladus.”

      „Hea küll, see on saladus, kui soovid. Kuid mitte– Asi pole süüs.”

      Andrew taipas otsekohe, et oli teinud vea. Mingi kuramuse freudistlik impulss oli selle sõna talle suhu pannud. Kui asi polnud süüs, miks siis seda üldse mainida? Miks kaitsta end sõnadega, kui polegi midagi õigustada? Kui ta olnuks praegu mingi armetu kurjategija süüpingis, kahmanuks vähegi korralik advokaat sellest keelevääratusest kinni ja teinuks ta tunnistuse pihuks ja põrmuks!

      Äkitselt tabas teda ebameeldiv pealtvaatajaks olemise tunne, just nagu oleks ta liitunud ühega vaimudest, keda ta ennist oli ette kujutanud, ja vaataks nüüd iseennast siin istumas, higistamas ja sõnadega komistamas. Kui naeruväärne pidi ta küll välja nägema ja kui naeruväärselt tema jutt kõlama. Ilus kujutluspilt, mille ta oli kõigest pisut aega tagasi endast loonud, andis teed ebameeldivalt otsekohesele pildile puterdavast, ülespuhutud tobust. Hirmust kange, mõtles ta, kas see ongi see, mida Kate teda vaadates näeb. Tal ei saanud see saatuslik sõna ju märkamata jääda. Andrew kartis kohutavalt, et Kate hakkab naerma.

      Kuid Kate ütles äkitselt elavnedes: „Sa ei võtnud ühendust.”

      Ah et selles oli siis asi. Andrew peaaegu karjatas kergendusest. Kate oli tulnud siia pahurusehoos. Sellega tegelemiseks olid tal sõnad kenasti käepärast.

      „Vaata, kallis, mul oli see plaanis küll. Aga mul on olnud pagana kiire. Ma olen väga hõivatud mees ja inimesed ootavad minult täit tähelepanu. Mul on palju asju südamel, palju tõsiseid kohustusi.”

      Oh kurat küll, ta tegi seda jälle! Valed sõnad kippusid vägisi keelele. Ta poleks tohtinud kohustusi mainida. Ta jätkas üsna ebakindlalt: „Sa tead ju küll, et veedan poole oma ajast, reisides mandrile ja tagasi, ning kui mul siis lõpuks jääbki mõni päev sinna vahele, olen ma ausalt öeldes täiesti läbi.”

      „Mõelgem nüüd,” ütles Kate. „Kui palju võtab aega postkaardi kirjutamine? Lennukis või Eurostaris istudes on sul selleks kindlasti rohkesti aega. Näiteks läbi La Manche’i tunneli sõites. Kui kaua sellega läheb? Kakskümmend minutit umbes? Jah, külluses aega, et kirjutada üks kaart.” Pilge tema hääles kasvas.

      Andrew tegi hilinenult katse asuda moraalijüngri kohale. „Nüüd aitab, Kate!” ütles ta teraval toonil. „Ei ole sugugi vaja ninakas olla. Ma möönan, et oleksin pidanud sulle kirjutama või helistama. Kuid sa oleksid pidanud mulle teatama, et kavatsed siia tulla, mitte lihtsalt niimoodi välja ilmuma.”

      „Oleksin võinud siia helistada,” lausus Kate. „Ja Carla oleks võinud telefonile vastata. Võinuksin talle öelda, et olen su sekretär.”

      Siiralt hämmeldunud, küsis Andrew: „Miks sa nii julm oled? Millal on sul millestki puudu olnud? Olen teinud sinu heaks kõik, mis teha annab.”

      Kate kallutas end ettepoole ja nüüd oli tema hallides silmades väljendusrikas pilk. Vihkamine. Andrew kohkus seda nähes.

      „Sa jätsid mu maha.”

      „Ei jätnud… Ma pole…” ahmis Andrew õhku. „Ma olen üritanud sulle rääkida, kui kiire mul on olnud. Muide, mul oli plaanis kirjutada või helistada, niipea kui Brüsselisse tagasi jõuan. Ja juhtumisi oled sa kaks korda oma Londoni aadressi vahetanud. Ma helistasin sulle – mitte kuigi ammu – ja sattusin täiesti võõra inimese otsa.” See juba läks. See polnud Andrew’ süü. Tema hääl muutus oma õigust tunnetades külmaks. Sel ei lastud kesta.

      „Ma olen elanud praeguses korteris neli kuud,” ütles Kate jahedalt. „Ma kirjutasin ning andsin sulle aadressi ja telefoninumbri.”

      „Ma ei saa aru, miks sa maja käest lasid,” pomises Andrew.

      „Sellepärast, et ma ei tahtnud seal elada, selge? Inimestest miilide kaugusele Cornwalli topitud. Aga sulle see meeldiks, eks ole? Kui ma oleksin maetud maale, kus mitte keegi ei saaks mulle peale sattuda. Niimoodi sa seda ju tahtsid, eks ole?”

      Andrew ütles külma, pingul häälega: „See on ebatäpne ja ebaõiglane.”