Ärata surnud. Ann Granger

Tudor Lodge’i garaažiteele või sealt välja, pühivad esituled tema akendest üle, nii et nõnda ta sellest teabki. Ma mõtlesin, et lähen ja ajan temaga varsti paar sõna juttu.”

      Markby noogutas. „Jah, aga olge pressiga ettevaatlik. Minge majade tagant ringi, kui saate – ahjaa, ning keelake proua Jossil veel kellegagi „lobiseda”!”

      Prescott astus pika sportliku sammuga üle muru. Tegevusetus oli tema jaoks needus.

      Markby omakorda läks aeglaselt maja tagaukse poole.

      Rutuga krundi läbi otsimiseks kokku pandud operatiivgrupp oli nüüd juba saabunud ning oli parasjagu Pearce’i instrueerida. Markby tõstis käe, et köögiuksele koputada, muutis aga meelt ja läks kõrval oleva akna juurde. Ta piilus sisse.

      Köök paistis tühi olevat. See oli suur, raskete puust kummutite ja riiulitega vanamoeline ruum, kuid seal oli ultramoodne, vanaaegse kujundusega pliit, lisaks mikrolaineahi, samuti nõudepesumasin. Ümberringi rippus tavaline kribu-krabu: kuivatatud taimede ja lillede kimbud, seinte külge kinnitatud antiiksed serveerimisvaagnad. Kõiges selles oli tunda Homes & Gardens’i hõngu. Selline stiil maksab raha. Kuid ega keegi kahelnudki, et inimestel, kes siin elasid, oli raha. Murdvarga jaoks oleks see maja loomulik sihtmärk.

      Markby oli just akna juurest lahkumas, kui tema pilk jäi pidama värvitriibule seina najal metsikult vohaval puismailase põõsal. Ta kummardus ja vaatas lähemalt. Üks kollane villast koelõng oli oksarao külge kinni jäänud.

      Ta jalutas tagasi Pearce’i juurde ja küsis: „Seda nägite?”

      Pearce vaatas lõnga. „Ei paista, nagu oleks see seal kaua olnud, eks? Lasen selle kotti panna. Aknalauda ja klaasi on sõrmejälgede leidmiseks juba tolmutatud.”

      Samal ajal, kui Pearce kõneles, liikus miski klaasruutude taga, ja mõlemad vaatasid süüdlaslikult üles. Köögis seisis nüüd keskealine naine ja vaatas neid aknast. Ta kergitas kulme.

      „Koristaja,” pomises Pearce.

      „Jätan teid oma tööd tegema,” kostis Markby ja liikus tagaukse poole.

      Enne kui ta jõudis koputada, avanes uks, et teda sisse lasta. Ta naeratas naisele ja küsis: „Proua Flack?”

      „Jah,” vastas too kiiresti ja asjalikult. „Ja teie olete peainspektor Markby, kes ennemalt Bamfordis vägesid juhatas. Kas te tulite jälle tagasi?”

      Markby tõlgendas seda küsimusena, kas ta oli pöördunud tagasi oma vana töö juurde, mitte kas ta oli pöördunud tagasi sellesse majja siin. Ta selgitas häbelikult, et on nüüd auastmelt politseiülem ning töötab piirkondlikus politseivalitsuses.

      „Hm,” kostis proua Flack, mõõtes meest edutamisuudist seedides asjatundliku pilguga. „Noh, igatahes on mul hea meel, et see olete teie, sest ta on kohutavas seisundis ja vajab ettevaatlikku kohtlemist. Vähemalt olete te viisakas, ma loodan.”

      Proua Flack ei paista politseijõudude asjaajamisviisist just väga heal arvamusel olevat, mõtiskles Markby.

      Ta nihutas end tasahilju kööki, pomisedes: „Kuidas tal läheb?”

      „Käisin just üleval teda vaatamas. Ta on pikali. Ta lõpetas selle jubeda halisemise. Kuid ta pole tema ise – noh, ega ei saaks ollagi, eks ole?” Proua Flacki väljakutsuv pilk kohtus Markby omaga.

      „Ega te pahaks pane, kui ma istun?” Markby võttis istet, enne kui proua Flack sellest võimalusest keelduda jõudis. „Võib-olla leiaksite – enne kui ma Car – proua Penhallow’ga mõne sõna juttu ajan – hetke või paar minu jaoks?”

      „Mina ei tea sellest midagi!” Ta vahtis šokeerituna Markbyle otsa. „Ta oli surnud kui puunott, kui ma täna hommikul siia jõudsin, lamas õues muru peal, üleni kastega kaetud. Ta oli olnud seal vist küll öö läbi, vaene hing. Ja naine istus öösärgis tema kõrval – oleks võinud ju kopsupõletiku saada – ning käitus üsna kohutavalt. See hirmutas mind. Arvasin, et ta on peast päris segi läinud, niisiis jooksin sisse ja helistasin doktor Pringle’ile. Seejärel helistasin politseisse,” lisas ta.

      „See oli teist väga arukas.”

      Kompliment muutis ta leebemaks, kuid ta oli aus naine. „Doktor Pringle käskis mul seda teha.”

      „Küllap oleksite igal juhul samamoodi toiminud. Kas köögis põles elektrivalgus, kui te saabusite?”

      Ta noogutas. „Jah. Hommikuti on see köök väga pime. Isegi kesksuvel jääb see hämarasse külge. Kõik nende puude pärast seal aias. Nad võtavad valguse ära.”

      Niisiis pidi ta Carla käest küsima, kas hommikul, kui ta alla tuli, köögituled põlesid või süütas tema need. Ta ei nautinud sugugi mõtet, et peab Carlalt midagi küsima, kui too on säärases seisus, nagu kirjeldas proua Flack. Tõenäoliselt ei mäleta ta üksikasju.

      „Proua Flack, vahest saaksite rääkida mulle midagi selle maja igapäevaelust,” ütles Markby. „Mis on näiteks teie töö täpne iseloom?”

      Proua Flack võttis istet puust Windsori toolil ja pani käed süles kokku. Tal oli seljas roosaruuduline kittel ning jalas jalasõbralikud kingad. Tema juuksed olid keemiliselt lokitud ja korras ning neid oli – arvas Markby – töödeldud tooniva loputusvahendiga. Juuksed olid rebasekarva punakaspruunid.

      „Ma olen koduabiline,” ütles ta kindlalt. „Mitte koristaja, see on hoopis teine asi.”

      „Saan aru,” lausus Markby tagasihoidlikult.

      Proua Flack noogutas. „Tulen iga päev kell pool kaheksa ja teen hommikusöögi. Mitte et proua Penhallow hommikul suurt sööks, aga kui härra–” Ta takerdus pisut väljavaate juures kõnelda oma hiljuti surnud tööandjast, kuid võttis end kokku. „Kui härra Penhallow või noorhärra – nende poeg – siin oleksid, valmistaksin natuke peekonit. Proua Penhallow sööb puuvilja ja jogurtit. Siis pesen hommikusöögi asjad puhtaks–”

      Markby pilk rändas nõudepesumasinale. Proua Flack ütles valjusti: „Selle masinavärgiga mina ei jända. Mis on häda kausil kuumal veel ja heal nõudepesuvahendil?”

      „Mitte midagi!” Markbyle meenus tema vana lapsehoidja. Ka temaga ei olnud mingit vaidlemist.

      „Siis laen pesumasina täis, teen voodid üles, pühin tolmu, võtan tolmuimejaga põrandad üle…” Proua Flack luges need majapidamistööd kiiresti üles.

      „Valmistate lõunat?” küsis Markby.

      Naine raputas pead. „Mitte sellist, mida mina korralikuks lõunasöögiks nimetaksin. Tihti pole siin nagunii kedagi seda söömas. Proua Penhallow käib palju Londonis. Härra Penhallow on – oli – mandril ja poiss on üliõpilane. Aga kui proua Penhallow on siin, valmistan ma lihtsa lõuna, salati või koduse supi. Ma teen head suppi.” Ta pidas pausi, et öeldu heaks kiidetaks, ja Markby noogutas. „Siis ma koristan laua. Võib-olla triigin natuke. Kui proua Penhallow on kodus, küpsetan vast ahjutäie väikesi kooke ja siis, kell neli, viin talle tassi teed ja pärast seda lähen koju.” Ta osutas üle õla ruumi teise seina ja selgitas ühes selle mõistatusliku žestiga: „Ma elan seal ridamajas. Ainult paar sammu siit.”

      „Õhtul ei ole te kunagi siin?”

      „Kui on külalisi, siis tulen ekstra kohale.”

      „Ja teete süüa?”

      Ta raputas natuke kahetsevalt pead. „Rohkem küll selleks, et asjadel silma peal hoida. Neile meeldib see peen, pidulik söögikraam ja nad lasevad toitlustusfirmadel selle kohale tuua. Ma ei taha mitte mõeldagi, mis see maksab, ja sul on köögis võõrad inimesed, kes kõike kisuvad ja näpivad. Ma olen küll lihtne kokk, aga sugugi mitte vilets, kuid proua Penhallow pole kunagi palunud minul süüa teha, mitte korralikke toite. Argipäevadeks ostab ta hulga külmutatud kraami, mis lihtsalt mikrolaineahju torgatakse. Minu arvates on see väga kallis moodus, peaaegu sama hull kui nood toitlustusfirmad, ja ma kahtlen tihti, kas see ikka tõepoolest tervislik on.” Ta näis mõtisklevat, et öeldu kõlas küll just nagu kriitika tema tööandja aadressil, ning surus huuled