Ärata surnud. Ann Granger

Читать онлайн.
Название Ärata surnud
Автор произведения Ann Granger
Жанр Современные детективы
Серия
Издательство Современные детективы
Год выпуска 2013
isbn 9789985329610



Скачать книгу

rõhutamisele, et õhtu sai süütult veedetud, tajus Markby, et proua Flack oli äkitselt rahutuks muutunud. Just nagu oleks miski talle korraga meenunud. Niisiis, mõtles Markby, missugune uus element nüüd vestlusse tuuakse?

      „Siis on hästi,” ütles Markby. „Ahjaa, mis kell te oma kudumisringist tagasi jõudsite?”

      Nüüd tundis naine end silmanähtavalt ebamugavalt. „Vist kella poole kümne paiku. Me koguneme „Kroonis”.” Et Markby ei arvaks, justkui viitaks see mingile öisele pummelungile, lisas ta kähku: „Ühes ülemise korruse toas. Nad valmistavad meile teed. See on ka kõik. Küpsised võtame ise kaasa.”

      „Ja te tulite jalgsi tagasi? See on pikk tee.”

      „Ei, sõitsin oma pisikese autoga.” Ta jäi vait. Ta hakkas parema käega närvlikult vasaku käe kolmandas sõrmes olevat laulatussõrmust näppima.

      Markby küsis leebelt: „Ja te nägite midagi imelikku, kui möödusite Tudor Lodge’ist?” See oli suunav küsimus ja vandeadvokaadil ei lubataks seda kohtus esitada, kuid siin oli midagi, mida see naine tahtis talle rääkida. Ta ei teadnud, kuidas alustada, ja vajas õhutamist.

      Nüüd kallutas ta end ettepoole ja alustas tormakalt: „Noh, nüüd kus te seda mainite, ma olin unustanud – kogu selle tänahommikuse jama ja politsei tuleku ja kõige pärast. Võib-olla polegi see midagi. See kõlab kindlasti rumalalt, aga ma pole rumal naine–”

      „Ei, te olete väga arukas inimene ja sellepärast ma tahaksingi kuulda kõike, mida te mulle rääkida oskate,” sekkus Markby.

      „No hea küll siis…” Ta silus oma põlle. „On kaks asja. Ma tahan öelda, et ühte ma nägin ja teist kuulsin, aga mitte samal ajal. See, mida ma nägin, oli üks tüdruk. Ta kõndis mööda kõnniteed, nii hilja õhtul ja täiesti üksi! Sõitsin tast autoga mööda just enne seda, kui jõudsin Tudor Lodge’ini. Kui koju sain, vaatasin tagasi, kuid ei näinud teda. Ta oli haihtunud. Ma tõesti imestasin, noh, et kas ta pööras siia sisse.”

      Markby varjas oma huvisööstu. Vaata nüüd ette, ära teda heiduta. „Kas te oskate seda tüdrukut kirjeldada?”

      Kuid proua Flack oli ebalev. „Ma nägin ainult vilksamisi. Pikad juuksed ning jalas pikad püksid või teksased. Ta kõndis väga sihikindlalt, veendunult. Aga miks? Miks pidi ta nii hilja külla tulema? Ta ei peatunud siin, ma oleksin seda ju teadnud. Kuigi–”

      Ta näis segaduses olevat. „Proua Penhallow ei palunud mul voodit valmis seada. Kuid keegi oli noore Luke’i tuppa voodi teinud. Vaatasin sinna täna hommikul sisse, uks oli lahti, ja keegi oli pannud linad… aga ma mõtlesin, et vahest härra Penhallow. Kui ta tuli hilja koju või kui proual oli jälle peavalu, siis ta magas mõnikord teises toas. Ja proual oligi eile õhtul peavalu. Nii ta meile täna hommikul ütles. Ta võttis oma unerohutablette ega kuulnud–” Proua Flack jäi vait ning tõmbas kitlitaskust taskuräti.

      „Ja mis oli see teine asi?” küsis Markby osavõtlikult, kui naine rätiga silmi pühkis.

      „Mis asi?” Ta pilgutas silmi ja pani taskuräti ära. „Ahjaa, olin juba voodisse läinud, kui kuulsin kummalist kisendust. Mitte lausa päris karjatust, aga mingisugust kisa küll. Mõtlesin, et see võib olla kõrvalmaja telekas või rebased või lihtsalt linna peal janditavad poisid. See oli natuke pärast kümmet. Ma vaatasin äratuskella.”

      Markby pidas aru. Prescott peaks küsima ridamajast järele, kas keegi teine oli ka midagi kuulnud. Tüdruku juurde tagasi pöördudes küsis ta: „Kas ülemisel korrusel pole mingit märki külalise reisipakkidest? Või veel kellegi majas viibimisest?”

      Proua Flack pidas jälle pausi, siis aga raputas kindlalt pead. „Ei mingeid reisipakke. Aga – noh, täna hommikul oli siin laual kaks tassi. Kuid ma arvasin, et härra Penhallow oli endale ja proua Penhallow’le teed teinud.”

      Südamevärinal küsis Markby: „Kus need tassid praegu on?”

      „Pestud,” teatas naine, nagu ta oligi arvanud. „Mina juba musti kruuse oma kööki vedelema ei jäta, ükskõik mis ka lahti poleks!”

      Sellest on küll kahju, mõtles Markby, kuid ei öelnud seda. Siiski näis naine olevat ikka veel rahutu, just nagu tahtnuks ta midagi südamelt ära rääkida, kuid kõhkles hirmust millegi ees seda sõnadesse panna. Hirmust umbusu ees? Hirmust naeruväärseks jääda?

      Markby kallutas end taas ettepoole. „Kas teile teeb veel miski muret, proua Flack?”

      Naine heitis talle osalt süüdlasliku, osalt kergendatud pilgu.

      „Alles äsja te ütlesite, et ma olen arukas,” lausus ta. „Ei tahaks rikkuda teie head arvamust minust.” Ta kihistas närviliselt, plikalikult naerda.

      „Mitte miski, mida te ütlete, ei tee seda,” kostis Markby.

      Ta punastas. „Noh, asi on selles, et – mul tekkis lihtsalt hetkeks selline tobe mõte. See, kuidas too tüdruk lausa – lausa haihtus. Teate, on üks vana jutt selle maja kohta…”

      „Aa!” hüüatas Markby. „Kummitus! Õigupoolest keegi rääkis mulle sellest üsna hiljuti.”

      „Te olete sellest kuulnud?” Ta oli ilmselgelt rahul. „Siis ei pea ma seletama. Muidugi ei pööra ma tavaolukorras vanadele heietustele ja ebausule mingit tähelepanu. Ma ise olen selline praktilisepoolne inimene. Kuid mõnikord pole midagi parata. Oli üks õhtu, mil ma jäin siia kauemaks appi, sest Penhallow’del oli palju külalisi. Läksin siit kella üheksa paiku välja prügikasti juurde ja ma oleksin võinud vanduda, et keegi seisis otse minu selja taga. Aga kui ma ümber pöörasin, ei olnud seal midagi. Kummatigi oli see nii reaalne.” Ta raputas pead. „Härra Penhallow lihtsalt naeris mu üle, kui ma talle rääkisin.”

      Markby nõjatus tagasi toolile ja mõtles järele. „Kui kaua aega tagasi see juhtus?”

      „Kindlasti vähemalt kuus kuud tagasi. Vaatame, see oli läinud oktoobris, kui ma õigesti mäletan. Jah, sest halloween oli tulemas ja härra Penhallow ütles, et kui väljas oligi keegi, siis olid need tembutavad lapsed. Kuid ükski laps ei tule siia. Miilide kaugusele kõikidest majadest või nendest, mida te elamurajoonideks nimetate. Igal juhul hüppavad nad välja ja hüüavad: „Komm või pomm!” Neil pole kombeks olematuks haihtuda.”

      Nad istusid hetke vaikides. Siis küsis proua Penhallow: „Kas te soovite, et ma läheksin üles ja vaataksin, kuidas proua Penhallow’l praegu on? Ehk on ta võimeline teiega rääkima.”

      Markby liigutas end. „Jah, tänan teid. Öelge talle, et ma olen Alan Markby. Ta on minuga varem kohtunud.”

      Proua Flack tõusis püsti ja kiirustas välja. Markby kuulis, kuidas ta trepist üles ronis ja hüüdis: „Proua Penhallow, kullake? Kas te olete valmis külalist vastu võtma? See on üks härrasmees, keda te tunnete…”

      Markby surus kõvera muige maha. Proua Flack oli tahtmatult looritanud oma sõnad vihjega ning andnud tema külastusele armetu varjundi. Markby vaatas köögis ringi, huvist seda lähemalt silmitseda. Proua Flack õhtusööki ei valmistanud ja paistis, et seda ei teinud ka Carla, või kui, siis väga vähe. Aga kui Andrew oli nii palju EL-i asjus eemal viibinud, ajasid Carla ja poiss, Luke, ilmselt suurema osa ajast lihtsate karbitoitudega läbi.

      Proua Flacki jutu järgi oli majapidaja aeg-ajalt suurema peo tarvis ekstra appi kutsutud, kuid ainult selleks, nagu paistis, et professionaalsete toitlustajate järele vaadata. Muidu kasutas Carla usinasti mikrolaineahju ja seks puhuks oli saadaval rohkesti valmistoite. Ometigi rippus seintel konksude otsas terve mets köögiriistu, kõiksugu miksereid, purustajaid, kraabitsaid, koorijaid, korgitsaid ja viilulõikureid. Ühel tööpinnal seisis suur, kallis ja ajakohane köögikombain. Läikivakaanelised kokaraamatud olid korralikult sinnasamma virna laotud ja kõik see oli, nagu paistis, näitamiseks. Kokaraamatud nägid välja sedamoodi, nagu poleks pikka aega nende rahu häiritud või neid avatud. Köögikombaini näis olevat vaevu kasutatud. Sel oli ikka veel küljes poe-värske läige. Siinsed söögid olid varieerunud ilmselt millegi sellise vahel nagu röstsai ja veiseliha Wellingtoni moodi – olenevalt olukorrast. Markbyle turgatas pähe