Külmunud muld. Ann Granger

tollist kuni sügavate aukudeni. Pühapäeva öösel oli kõvasti sadanud ja see muutis olukorra raskemaks. Vesi oli uhunud tee puhtaks, kustutanud või moonutanud jälgi ehitusplatsil.

      Markby oli rääkinud uuesti Sean Daleyga, kes oli laiba välja kaevanud, ja töödejuhataja Jerry Herseyga. Daley oli siiani šokiseisundis ja temalt selget vastust saada oli võimatu. Enne kaevamist polnud ta näinud midagi iseäralikku. Kraav nagu kraav ikka. Ta tegi seda, mida oli kästud. Talle näidati surnud mehe fotot, mille peale Sean hakkas värisema. Markby jättis ta rahule ja käskis olla vajadusel kättesaadav.

      Hersey küsitlus oli sama tulutu. Töödejuhataja polnud põrmugi abivalmis. Nähtavasti ei meeldinud talle politsei viibimine ehitusplatsil ja sellega kaasnev tööseisak. Ta küsis, kes selle aja kinni maksab ja võttis seda kõike just nagu isiklikku solvamist.

      „Me ei saa seda kohta siin kakskümmend neli tundi ööpäevas valvata! Me paneme töövahendid ööseks luku taha, et keegi ei saaks neid sisse vehkida. Mida te veel ootate? Elektritara ja verekoeri?”

      Markby oli teinud tiiru ümber mainitud maalapi, mida piiras kõrge traatvõrk, milles oli värav. „Kas te panete kõik sinna? Labidad, kirkad, muu taolise?”

      Hersey vastas tigedalt, et seda nad teevad. „Muidu kantaks öö jooksul kõik laiali!” See tähendas, et kes iganes haua kaevas, sel pidi olema kaasas oma labidas või mõni muu vastav tööriist, ja mõttetu oli seda siit otsida. Kuid Markby käskis seersant Pearce’il tööriistad igaks juhuks üle vaadata, ehkki teadis, et neid oli pärast nädalavahetust juba kasutatud, ja kui nendel oli olnudki verd või sõrmejälgi, on praeguseks kõik kadunud.

      Pearce’i kannul kõmpiv Hersey ei jätnud protesteerimist ja kinnitas, et reede õhtupoolikust kuni esmaspäeva hommikuni olid kõik töövahendid luku taga. „Te ei leia siit midagi. Meil on töö teha ja meil pole vaja, et võmmid siin jalus tolknevad! Pole minu süü, et see mees siia kraavi sattus. Mina pole teda sinna toppinud. Kaua te kavatsete siin veel sebida? Mida te arvate siit leidvat? Ma võin teile öelda: muda ja mulda! Ja kas me peame hakkama nüüd ilma tööriistadeta müüri laduma? Nii et kui te selle jampsi lõpetate, Sherlock…” võttis Hersey oma tiraadi sapise irooniaga kokku, „… oleksime väga tänulikud, kui te minekut teete ja lasete meil oma tööd jätkata.”

      Herseyst kujuneb probleem. Ta ei saa juurdlust takistada, kuid raskeks muuta küll. Selleks on mitu kaudset teed ja Hersey teab neid kõiki. Markby, kes istus nüüd oma laua taga, uuris fotot, mida hakatakse jagama kõikidele politseinikele – näitamiseks, kas keegi tunneb mehe ära.

      Foto oleks võinud olla parem. Sellelt oli kohe näha, et tegemist on laibaga. Seda oli töödeldud, kuid surnu jääb surnuks. Selle näol polnud jälgegi tunnetest ega elukübemest, see oli nagu suletud silmadega papjeemašeest mask. Põsed olid sisse vajunud. Ilmselt nägi mees fotol välja kõhnem kui elus. Markby oli kutsutud kunagi vaatama tuntud naistemehe surnukeha, mille kohta poleks keegi julgenud öelda, et ta on surnud. Markbyt üllatas kõige rohkem laiba väärikas välimus, kuidas surm oli silunud ta näolt kõik pahelise, varjanud tumedad rõngad silmade all ja peitnud suletud laugude alla pilgu, mis oli pikaajalisest sinasõprusest mõnuainetega omandanud tuhmi läike. Punased huuled olid kahvatud ja näol oli rahulik ilme.

      See nägu siin oli samuti surnud nägu. See ei öelnud midagi. Maailmas on kultuure, kus preester pöördub matusetalitusel küünlavalgel avatud kirstus lebava surnu poole. Preestri küsimused on alati retoorilised. Kui lahkunu hing isegi teaks vastust surma mõistatusele, siis jätab ta selle enda teada. Kuid ikkagi oli selles näos midagi, mida Markby ei osanud seletada. See oli uitmõte kusagil ajusopis. Markby oleks soovinud selle kinni püüda.

      Ta istus ja silmitses ohvri fotot umbes viis minutit. Siis pistis seersant Pearce pea ukse vahelt sisse ja köhatas kombekalt.

      „Härra Newman ehitusfirmast soovib teid näha, söör.” Ta lisas häält tasandades: „Tal on arendajad kukil. Lepingus on mingi punkt tööde katkestamisest tuleneva trahvi kohta. Ta käis hommikul ehitusplatsil ja sealne olukord ajas ta vihale. Seal toimub midagi streigitaolist või miskit säärast. Ka Hersey ei jäta hädaldamist.”

      „Jah?” ütles Markby ja pööras foto näoga allapoole. „Juhata härra Newman sisse, eks?”

      Newmanile kuulus väga edukas kohalik firma, kuid Markby polnud ehitajaga isiklikult kohtunud ning silmitses nüüd uudishimulikult kärmelt kabinetti astuvat jässakat, hõredate juustega meest. Markbyle üle laua kätt ulatades oli tema pilk ettevaatlik, mis ei sobinud kokku mehe enesekindla ja julge hoiakuga.

      „Rõõm teiega kohtuda, peainspektor. Loodetavasti saame täna kõik korda. Ehitusplatsil pole esmaspäevast alates lillegi liigutatud ning mul pole vaja teile seletada, mis see mulle maksab. Meil on väga tihe töögraafik…”

      „Me oleme seal lõpetanud,” ütles Markby leebelt. Ta oli tõusnud külalist tervitades püsti. Ta võttis taas istet ja osutas toimikule laual. „Meil on fotod, pinnaseanalüüsi tulemused ja samuti auto- ja jalajäljed. Te võite tööd jätkata.”

      „Jah, jah, suur tänu. Aga küsimus on töölistes.” Newman hõõrus närviliselt käsi. Ta kandis laia kuldsõrmust. Laulatussõrmus? Ei, vales käes, täheldas Markby. „Muidugi saan ma aru, et teie mehed teevad oma tööd, ent nad tahavad küsitleda iga töölist ja… noh… mõned on sellepärast väga pahased.”

      „Jah? Miks? See on tavaline rutiin.”

      Newmani näole ilmus kohkunud ilme ja ta tõttas kohe parandama vale muljet, mille oli tahtmatult jätnud. „Jah, loomulikult. Ilmselt pole ühelgi neist selle asjaga mingit pistmist, kuid… noh… mõnele lihtsalt ei meeldi politseinikud, peainspektor. Te ju teate, kuidas…”

      „Ma ei tööta maksuametis,” vastas Markby külmalt. „Samuti mitte sotsiaalkindlustuses.”

      „Me ei tegele sellega – sellega, millete te vihjate!” pahvatas Newman. „Mitte ühelgi meie ehitusel. Kõik meie töölised maksavad makse ja omavad kindlustust. Minu sõna selle peale. Ma tahtsin öelda, et politseijuurdlus ajab nad närvi. Nad kardavad, et neid süüdistatakse milleski, mida nad teinud pole. Arendaja on tööseisaku pärast vihane. Te teate küll, kuidas pangad pinna peale käivad, ja tema omakorda käib ehitajatele pinna peale…”

      „Ja teie otsustasite minule pinna peale käia?” küsis Markby rahulikult.

      „Ei… olgu, jah. Ma kardan, et mõni mees võib töölt lahkuda. Selle juhtumi tõttu on ehitusplats omandanud halva maine, ja te üllatuks kuuldes, kui ebausklikud paljud inimesed on. Mõned iirlased töötavad alati ühel ja samal ehitusel. Nad rändavad koos mööda maad ringi, ehituselt ehitusele. Kui üks lahkub, lahkuvad ka teised. Daley – ekskavaatorijuht Sean Daley – on koha juba üles öelnud.”

      „Mida?” küsis Markby jahmunult. „Meil on teda juurdluse käigus vaja. Talle öeldi, et ta ei tohi siit lahkuda! Kus pagan ta on? Kas ta läks siit kandist hoopis minema?”

      „Võis minna küll,” vastas Newman õnnetult. „Vabandage, aga keegi ei teadnud, et teda võib veel vaja minna. Ent nii või teisiti, me ei oleks saanud teda kinni hoida. Ma oleksin pidanud teile ütlema, kuid mulle ei tulnud see pähegi, ja ma ei teadnud isegi, et ta on läinud, kuni ta juba läinud oli… Ta sõitis vana Ford Capriga, kui see peaks teid aitama. Ma nägin seda vagunelamute juures. Mõned töömehed elavad nendes, umbes veerand miili kaugusel kohast… kus see pahandus aset leidis.”

      „Te tahate öelda kohast, kus laip leiti?”

      „Nojah… Üks teine, Riordani-nimeline mees, elas Daleyga samas vagunelamus ja rääkis mulle täna hommikul, et Daley oli näinud sellest ajast peale, kui ta… selle asja välja kaevas, õudusunenägusid. See ei läinud tal hetkeksi meelest ja ta ei suutnud isegi süüa. Ta oli rääkinud Riordanile, et ta ei kannata enam välja. Ta oli läinud hommikul kontorisse ja öelnud koha üles. See oli enne seda, kui ma kohale jõudsin. Ta pidi jätma neile oma aadressi, sest tal oli palka saada. Seda peate töödejuhatajalt küsima.”

      Markby kirjutas märkmepaberile, et Pearce läheks ja uuriks Sean Daley lahkumist.

      Ta