Külmunud muld. Ann Granger

Ja ta on üksi. Greyladies peab toitma kogu peret, Jamie välja arvatud.”

      Markby ohkas ja togis jalaga kivi.

      „Tead,” ütles Steve lohutavalt, „kui me lõpetame, saab sellest tore elamurajoon. Kus ka sina tahaksid elada. Kvaliteetmajad, hästi viimistletud, kahekohalise garaažiga. Korralik haljastus. Me istutame puid. Siin saab olema oma väike kaubanduskeskus.” Ta hakkas rõõmsalt naerma. „Isegi sina pead oma sõnad tagasi võtma.”

      „Ma ei taha rohkem kuulda.”

      „Sa oled üks igavene vana toriseja. Muide, ma kuulsin, et su sõbranna – see, kes töötab välisministeeriumis – läks minema ja jättis su maha. Ma ei saa seda talle pahaks panna.”

      „Ta ei läinud minema ega jätnud mind maha, samuti pole Meredith minu sõbranna selles tähenduses, mida sina mõtled.”

      Steve irvitas.

      „Jäta järele!” ütles Markby sõjakalt.

      „Kas su… noh… see hea tuttav daam, kas ta läks jälle välismaale?”

      „Ei, ta istub välisministeeriumis. Ta oleks läinud meelsasti välislähetusse, kuid talle ei pakutud seda. Ta loobus siin elamisest, kuna igapäevane linna sõitmine käis talle üle jõu.”

      „Kas te kohtute sageli?”

      „Ei.” Mitte sinnapoolegi. Võib-olla saaks Markby ta mõneks päevaks siia meelitada. Võib-olla lihavõtteks, isegi kui ta ise peab tööd tegema. Vaja oli ainult ettekäänet… Markby silmitses ilmatu suurt ekskavaatorit, mis kaevas eemal lagedat maad. „Mida see tüüp oma arust teeb? Tahab kõik üles kaevata?”

      Steve vaatas näidatud suunda. „Ma ütlesin eelmisel nädalal, et vundamendiauk peab olema neli jalga sügav. Õnneks läksin ma täna hommikul kontrollima. Nad olid kaevanud ainult kolm jalga. Pealegi on seal pehmeid kohti ja savi. On väga oluline, et kraav oleks piisavalt sügav. Nad hakkavad õhtupoolikul tsementi valama, nii et ma utsitasin Seani tagant ja ütlesin, et olgu kaevatud veel üks jalg. Hersey võiks teha oma tööd paremini.” Steve pööras ennast taas Markby poole. „Mis sa arvad, kui teeks umbes poole tunni pärast pindi õlut?”

      „Sobib. Kus?”

      „”Rebases ja Koertes” peatee ääres? Las ma lõpetan siin ära, ja siis ma pakun sulle küüti.”

      Ekskavaatorimürin lakkas. Markby vaatas huvitult, kuidas Sean masinalt alla ronis. Ilmselt tuli tal mingi takistus ette.

      „Mida ta teeb?” küsis Steve. „Uuu!” röökis ta ja vehkis kätega.

      Ekskavaatorijuht kummardus millegi kohale. Ajas ennast kohe sirgu ja hakkas nende poole jooksma, tehes kätega ebamääraseid liigutusi.

      Markby selgroogu läbis tuttav ja ebameeldiv värin. Ta astus sammu ettepoole ja püüdis ennast korrale kutsuda. Tal käis peast läbi mõte: Oh issake, jälle üks, ja nii ruttu!

      Kui mees neile lähemale jõudis, nägid nad, et tema nägu oli tuhakarva ja moondunud. Tema suu liikus, otsekui tahaks ta hüüda või karjuda, kuid ei suutnud ühte aga teist. Markbyle meenus vana kiriku koletisepeaga kivist vihmasüliti, suu hääletus karjes igaveseks avatud. Sean astus viimased jardid komberdades ning Steve ja Markby tõttasid teda toetama.

      „Härra Wetherall…” ütles Sean õhku ahmides ja vajus nagu kott nende vahele.

      Nad upitasid ta püsti. „Hea küll, Sean,” ütles Steve. „Võta ennast kokku, räägi, mis juhtus?”

      „See… seal, sõõr… masin kaevas selle välja… Ma nägin midagi… ma nägin seda. Püha jumalaema…” Sean tõmbas ennast lahti, keeras ringi ja kummardus madalale.

      „Ta hakkab oksele,” ütles Markby. „Jää sina siia teda kantseldama, ma lähen ja vaatan, mis seal on.” Viimased sõnad ütles ta ekskavaatori poole joostes.

      Ta juba teadis, mis seal on. Kuid ta ei teadnud, millises seisundis see on, ning ta valmistus halvimaks.

      Kui see on kaua aega tagasi maetud, on sellest järel ainult kondid. Võib-olla, et luukere on mitusada aastat vana ja omab ajaloolist tähtsust. Juhuslik kaevaja võis kaevata välja iidse matmiskoha, kus on pronksiaja ehteid või turviseid, või hoopis roomlaste matmispaiga. Sel juhul peaks töö peatama ja kusuma kohale arheoloogid. Taoline viivitus läheks kõvasti maksma ja kutsuks esile kinnisvaraarendajate pahameele. Ja kui seal on midagi väärtuslikku, tekib tavaline tüli omandiõiguse üle, et kas see on aardeleid või mitte.

      Teine võimalus on, et see pole kaua aega tagasi maetud ja on ainult poolenisti kõdunenud, muutunud rohekaspruuniks – Markbyl hakkas šokolaad sees keerama. Sean võis vabalt oksendada, kuid politseinikule pole see sünnis, vähemalt mitte teiste nähes. Ta silmitses pinnast. Laibad lagunevad kiiresti ja puhtalt liivas või kruusas. Märjas pinnases aga kestab protsess kauem, mõnikord need isegi säiluvad. Siin oli pinnas savine.

      Markby jäi ähkides seisma ja läks siis aeglaselt edasi poolelioleva kraavi juurde. Esimesel pilgul jäi mulje, et seal lamab mingi pronksiaegne kinnitusvahend. Seda ümbritses neljast küljest kraav. Sean oli alles alustanud uue mullakihi eemaldamist. Ekskavaatori teraslõuad olid kaevanud välja paanika põhjuse, mis rippus poolenisti raudhammaste vahel.

      See oli alasti porine mees, pea verine, ja kahtlemata surnud.

      See polnud iidne matmispaik, isegi mitte kuigi vana. Markby märkas kergendatult, et laip polnud veel lagunema hakanud. See oli loomulikku värvi, mitte vahakollane, milliseks need vees peagi muutuvad, ja pinnas, kus see laip oli lamanud, oli üsna niiske. Surnukeha rippus ekskavaatori lõugade vahel, nägu ülespidi, pea allapoole. Markby katsus ta porist rannet. See oli lõtv, laibakangestus oli taandunud. Tähendab, mees polegi nii hiljuti surnud. Ent külmas poris võis laibakangestus kauem püsida. Lahang näitab, aga tundus vägagi sedamoodi, et laip maeti siia vähemalt kolmekümne kuue tunni eest.

      Markby ajas ennast sirgu, tuul hakkas taas ta juukseid sasima ja pani vihmakuue hõlmad laperdama. Ta vaatas ringi. Kes iganes selle haua kaevasid, olid nad arvanud, et kraav on lõpetatud. Nad olid kaevanud kraavipõhja madala haua ja matnud mehe lootuses, et varsti valatakse kraav tsementi täis. Kolm jalga vundamenti ja mees selle all. Lisaks maja kiviseinad. Mitte keegi ei oskaks isegi aimata, milline sünge saladus peitub nende maja vundamendi all.

      Ent kõik oli läinud teisiti, kui Steve käskis vundamendiaugu jala jagu sügavamaks kaevata. Markby kortsutas mõtlikult kulmu. Täna on esmaspäev. Ilmselt lõpetasid töömehed reedel veidi varem, et veeta nädalalõpp koos perega kohalikes pubides. Esialgne kraav oli selleks ajaks valmis. Oletame, et laip maeti maha reede öösel või laupäeva varahommikul. Hauakaevajatel oli vaja mingisugust valgustust. Kaevajatel? Jah. Selleks tööks läks vaja rohkem kui ühte inimest ja laip tuli siia transportida. Uuel teelõigul poleks midagi näha, kuid osa teest pidid nad oma jubeda koormaga läbima pehmel maal, ja see oli üleni ratta- ja jalajälgi täis.

      Markby pööras kannal ringi, kui Steve hingeldades kohale jõudis. Arhitekt jäi laipa nähes seisma ja tõi kuuldavale lämbuva kähina: „Püha müristus…”

      „Töö tuleb silmapilk katkestada,” ütles Markby. „Mitte keegi ei tohi siin enam sammugi astuda. Kus töödejuhataja on? Pagan võtku, see masinapeletis on ilmselt kõik autojäljed segi pööranud! Me vajame sinu ja kõikide teiste siin liikunud autorataste jäljenäidiseid, et elimineerida neid otsitavate hulgast. Kas sul on mingeid vaiu ja nööre, et plats ajutiselt märgistada?”

      „Ja… jah…” Steve’il oli enda kogumisega raskusi. Patch tuli hüpeldes nende juurde ja hakkas ringi sibama. Steve võttis väikese koera sülle. „Alles ma panin ta autosse. Issand, Alan, kes see on?”

      „Pole aimugi. Kas sa ei tunne teda? Vaata lähemalt, kui suudad.”

      Steve neelatas ja nihkus ettepoole. Ta uuris surnu määrdunud nägu ja raputas pead. „Ei, seda meest pole ma enne näinud. Kus ta riided on?”

      Markby lasi pilgul ringi käia. Pori, kraavid, murakad, aga kus on riided? Need võisid olla kus iganes. „Otsi töödejuhataja üles. Kas ta nimi