Külmunud muld. Ann Granger

mehed pöörasid pilgu läheneva Pearce’i poole. Hersey sülitas. Riordan küsis: „Kumba meist te soovite?” Ta osutas peaga põlglikult töödejuhataja suunas.

      „Teid, härra Riordan, kui teil on hetk aega,” ütles Pearce viisakalt.

      „Alati politsei teenistuses,” ütles Riordan lipitsevalt. Ta viipas käega treileri poole. „Astute ehk sisse?”

      Hersey urises midagi ja marssis minema.

      „See mees,” ütles Riordan, „on üks igavene tõbras. Peab ennast töödejuhatajaks! Mina tuleksin selle tööga iga kell temast paremini toime, kas või kinnisilmi. Võtke saapad jalast, enne kui sisse tulete!”

      Pearce loobus meelsasti rasketest jalavarjudest ja astus vagunelamusse. Sees oli soe ja küllaltki puhas.

      „Ma keedan teed,” ütles Riordan. „Kas ka kerge kärakas?”

      „Ei, aitäh,” vastas Pearce kähku. „Ainult teed. Ma tulin Sean Daley pärast.”

      „Ta läks minema. Kas nad ei öelnud teile?”

      „Me saime alles äsja teada. Ega te juhtumisi ei tea, kuhu ta läks?”

      „Ei,” vastas Riordan. Ta võttis väikeselt gaasipliidilt sahinal keeva veekannu ja valas kuuma vee emailitud teekannu. Seejärel segas ta kannu sisu ilma peata lauanoaga ja valas tõmmise kahte suurde kruusi.

      „Kas ta ei hoiatanud, et läheb ära?” Pearce võttis kruusi vastu. „Ta ei oleks tohtinud. Teda läheb juurdluse käigus veel vaja. Tema ju leidis laiba.”

      „See ajaski ta hulluks.” Riordan võttis taskust plasku ja valas sellest teekruusi tubli annuse. Tugev viskilõhn täitis õhku. „Ta ärkas öösel karjudes üles. Ma ei saanud magada. Ma olen kerge unega.”

      „Kas tal on kusagil sugulasi, kelle juurde ta võis minna?”

      „Ta tuli siia Corki maakonnast,” ütles Riordan.

      „Te siis arvate, et ta läks tagasi Iirimaale?”

      „Ma ei arva midagi. Ta võis minna või mitte minna. Mina ei oska öelda, mis ta mõtetes mõlkus.”

      „Kas meie riigis pole tal kedagi?”

      „Ma ju ütlesin, et ta on Corkist.”

      „Pagan võtku!” ütles Pearce pahaselt ja jõi ettevaatamatu lonksu teed. „Pagan võtku!” kordas ta valjemalt, kui oli keele põletanud.

      „Põletasite ennast?” Riordan pidas pausi, kruus poolel teel suu juurde, veresooned tätoveeritud käsivartel pingul. Ta jõi pika sõõmu, ilmselt oli ta tulekindel.

      Tal on vist rauast kurk, mõtles Pearce. Ja raudsed närvid politsei küsimustele vastamiseks. „Kas tal oli siin sõpru? Kas ta käis mõnega eriti tihedalt läbi?”

      „Ei,” ütles Riordan. „Ta oli vaikne mees. Mõnikord vihmastel õhtutel tagusime kahekesi kaarte.”

      „Kas temast jäi asju maha?” Pearce vaatas treileris ringi. „Isiklikke asju, riideid, kirju või muid pabereid?”

      „Ei,” vastas Riordan.

      „Niisiis ei oska te mulle rohkem midagi öelda?”

      „Ma võin öelda seda, et ühel päeval murrab keegi Jerry Hersey kaela. Ma ei kannata selle mehe varjugi, mitte keegi ei kannata. Pole ka ime.”

      „Jah,” ütles Pearce ettevaatamatult ja lisas kohe: „Ma ei tulnud siia Hersey, vaid Sean Daley pärast.”

      „Temast ei oska ma teile midagi rääkida.”

      Pearce pani kruusi lauale ja üritas tänada, ilma et see kõlaks sarkastiliselt.

      „Pole tänu väärt,” ütles Riordan.

      „Oi.” Pearce peatus lävel, et tõmmata jalga mudased saapad. „Te ütlesite, et olete kerge unega. Kas te ei kuulnud reede öösel automürinat või midagi muud, mis viitaks tegevusele ehitusplatsil?”

      „Imelik jah…” alustas Riordan ja kratsis mõtlikult rinda. Seejärel jäi ta vait.

      „Jah?” ärgitas Pearce.

      „Ei midagi,” ütles Riordan.

      „Mind ei üllata,” pomises Pearce savistel saabastel komberdades, „et vana valis farmerite poole.”

      Millegipärast tundis Markby õhtul koju jõudes, et Meredithile helistamine polegi nii võimatu mõte. Ta polnud päris kindel, miks ta meelt muutis, kuid teda kummitas siiani üksildase ja endassetõmbunud Jessica Winthropi kahvatu nägu. Tunne, et ta oli käitunud pealetükkivalt, ei jätnud Markbyt maha. See juhtum hakkas tal üle pea kasvama. Ja muidugi Laura ja tema maja. Laurat tuleb aidata. Meredith võib ju ettepaneku tagasi lükata, kui tahab. Mida ta aravatavasti teebki.

      Aga võta näpust! Meredith haaras sellest otsemaid kinni.

      „Tegelikult, Alan, meeldiks mulle mõneks päevaks sinna tulla. Mul on järgmine nädal vaba, sellele lisaks veel lihavõtted. See on pikk jutt – ma räägin sulle, kui kohtume. Millal Laura ära sõidab?”

      „Laupäeva varahommikul, umbes poole kuue paiku. Ma ei kujuta ette – neli last, kõik need riided autosse toppida, ja kihutada kui hull rannikule, et jõuda kella kümnesele praamile!”

      „Siis ma tulen laupäeva hommikupoolikul, umbes üheteistkümne paiku.”

      „Arvatavasti olen ma sel ajal jaoskonnas. Meil on hetkel väga palju tööd. Ma kardan, et mul pole eriti palju vaba aega.” Markby arvates oli üsna kaval nipp niiviisi öelda, kuigi see vastas tõele. Meredithile meeldiks, et Markby on tema tüütamise asemel kuskil mujal hõivatud. „Kui sa tuled jaoskonnast läbi, annan ma sulle Laura maja võtmed.”

      „Tore! Kohtume laupäeva hommikul!”

      Markby ei suutnud toru hargile pannes oma õnne uskuda.

      Kuues peatükk

      „Ettevaatust! Sõnnikukoorem!”

      Markby jõudis viimasel hetkel kõrvale hüpata, et lasta Bamfordi kariloomade turu kitsast väravast välja paakauto, millel oli kõlav kiri „Vedeljäätmete vedu”. Neljapäevahommikuti käis linnas elav tegevus. Varahommikust alates voorisid turule koormad kariloomadega, mõned kahekorruselise platvormiga autodel, mõned suhteliselt tagasihoidlikes Black Mariades. Kogu turuplats oli jaotatud raudväravaga latriteks, milles olid erinevad loomad. Oksjon toimus platsi keskel. See kõik oli nagu miniatuurne mängufarm, millega Markby oli lapsena mänginud, ainult et see siin ründas kõrvu ammumise-määgimise-hirnumise ja väravakolina kakofooniaga. Kostis kurdistavat kabjaklobinat, kui aeti maha uut lehkavat koormat, loomad astusid karjaajajate vilistamise ja hõigete saatel mööda kitsast kaldrada aedikusse. Need loomad, kes olid läbinud oksjoni, aeti teistesse autodesse. Mõned – võib-olla halba aimates – üritasid põgeneda, kuid nad püüti kohe kinni ja jäeti oma saatust ootama, ükskõik milline see ka oli. Üle kõige pasundas valjuhääldi, kust paluti, et sissepääsu juurde pargitud Land-Roveri omanik oma auto kohe ära viiks.

      Markby surus ennast vastu tahvlit, millel reklaamiti põllumajandustarvikuid, kui suur noor mees, seljas valged porised tunked ja jalas lahmakad kummikud, möödus temast, lõa otsas tõrges, mudaste külgedega pull. Markby otsis lambaid. Seal, kus on lambad, on ka isa ja poeg Winthropid. Temast möödus aeglaselt kettidest poortidega auto, millel kaks musta värvi näoga lammast seisid ja üks lesis õlgedel. Markby läks samasse suunda.

      Ta tegi endale maameeste vahel teed. Pirakad mehed rohekate mütsidega ja Arani kudumites Harrise tviidjakkide all; kõhna näoga, pruunide põskedega mehed vihmakuubedes, jalas rohelised kummikud; tervisest pakatavad roosapõsksed talunaised, jalas tänavakingad ja juuksed maastiili soengus; mehed, kes nägid välja nagu erus kaardiväeohvitserid – mida nad ilmselt olid –, ja mehed, kes olid otsekui sirgunud mullast, mida nad olid põlvest põlve harinud. Paljud tervitasid Markbyt. Inimesed ei tundnud teda mitte ainult seetõttu, et ta oli kohalikust politseist, vaid seetõttu, et ta oli siit pärit