Külmunud muld. Ann Granger

Ma tuleksin hiljem, kui olen siin lõpetanud, ja proua Carmody võiks meid kostitada tee ja väga maitsva koogiga?”

      See oli siis kokku lepitud. Proua Carmody selgitas Meredithile, kuidas tulla Witchetti farmi, ja lahkus. Markby võttis Laura võtmed ja nad läksid trepist alla. „Ma tulen pärast tagasi,” ütles ta valvelauas.

      „Mis seal Witchetti farmis lahti on?” küsis Meredith, kui nad Meredithi autoga Laura juurde sõitsid.

      „Räägin sulle lõunasöögi ajal. Paul ütles, et külmik on toitu täis ja meil… sinul… pole vaja muud, kui need mikrolaineahju pista.”

      „Ilmselt Paul mäletab, milline kobakäpp ma köögis olen.”

      „Laura ja Paul on väga tänulikud, et sa tulid. Ja mina ka… muidu oleksin ma pidanud siin kogu aeg kontrollimas käima. Mul on uus kasvuhoone, ja see vähene vaba aeg, mis mul on… Ma loodan, et sa tuled mu kasvuhoonet kaema.”

      „Suurima heameelega. Mida sa kasvatad?”

      „Tomateid. Ma mõtlesin, et järgmisel aastal üritan kurkidega ja võib-olla, et lõpuks ka viinamarjadega. Muidugi lilled.”

      Markby silmadesse oli ilmunud äraolev pilk ja Meredith surus alla muige.

      Meredith mäletas Danbyde maja väga hästi ja seda uuesti nähes valdas teda soe tunne. Maja oli punastest tellistest kolmekümnendate aastate ühepereelamu. Eesaed oli korras, kuid mitte ülepingutatult, ja seal kasvas vanamoodsaid lilli nagu näiteks hortensiad, mis olid istutatud loorberiheki kõrvale. Tagaaias, kuhu avanes vaade köögiaknast, olid kiik ja liivakast, mis oli kaetud laudadest kaanega, et kassid ligi ei pääseks. Hiljuti ehitatud terrassil seisis moodne aiamööbel ja tellistest grillahi.

      Kodu, mitte maja, mõtles Meredith. Ta oli kartnud pisut mõtet vastutada kümme päeva maja eest, ent nüüd, kui ta siin oli, tundis ta, et see meeldiv kodu võtab teda armsal moel vastu. Võõrastetoa uksest möödudes nägi ta puuvillaste katetega toole. Seintel rippusid mereteemalised akvarellid, mida Paul Danby kirglikult kogus, mõned üksikult, mõned gruppidena, nii nagu Paulile meeldis. Riiulitel ja laudadel seisid fotod lastest igas vanuses ning nurgas Laura tikkimisraam poolelioleva tööga. Meredith märkas, et jõuluajaga võrreldes oli see edenenud umbes ruuttolli võrra.

      Köögilaual tervitas teda suur vaas kevadlilledega ja selle najale toetatud kiri Lauralt. Kuni Meredith imetles lillasid iiriseid, kollaseid nartsisse, roosasid freesiaid ja punaseid tulpe, avas Markby sahtleid ja kappe ning kattis lauda. Meredith lõpetas lillede imetlemise ja keskendus otsustavalt toidule.

      Paul oli külmiku tõesti ääreni täis toppinud. Kihtide kaupa hõbepaberis pakikesi. „Purukoogid!” ütles Meredith hardunult. „Või pigem cordon-bleu! Ma võtan siin mitu naela juurde! Mida sa lõunaks soovid?”

      „Ükskõik. Mis selles pakis on?”

      „Ma ei tea. Sellel pole etiketti…” Meredith võttis teise tinapaberisse keeratud paki. „Ka sellel pole silti.”

      Nad uurisid minuti või paar külmiku sisu.

      „Mul on kuri kahtlus,” ütles Markby, „et Paulil olid siltide kirjutamisel lapsed abiks. Sellel siin on mu õetütre käekiri. Sellepärast vist puudubki nii palju silte.”

      „Pole midagi. Teeb valiku kergemaks. Võtame selle.”

      Ilmnes, et see oli liha-neeruvorm.

      „Räägi mulle nüüd proua Carmodyst ja Witchetti farmi saladusest,” palus Meredith, kui toit oli laual.

      „Ah sellest! Seda ei sobi küll toidulauas rääkida, kuid kõik algas laibast.” Ta rääkis surnukeha leidmisest, asjatutest katsetest seda identifitseerida ja oma käikudest Greyladiese ja Witchetti farmi.

      „Ainus juhtlõng – kui üldse – on see, et neljapäeval, enne laiba leidmist ja hetke, mil mõrv meie arvates aset leidis, tungis keegi proua Carmody valdustesse. Proua Carmody nägi teda ainult vilksamisi ja ta ei uskunud, et mees jõudis mõnes hoones sees käia. Ta ei pea enam farmi selle tavapärases mõttes. Ta rendib karjamaid ja hooldab paari hobuseomaniku loomi. Enamik majapidamishoonetest seisab kasutamata. Mõnes pole ta käinud nädalaid. Kuid eile läks ta heinaküüni ja nägi, et seal on keegi viibinud. Ta arvas, et võib-olla oli see sama mees, kelle ta minema peletas, ja tuli mulle ütlema. Ma lubasin sealt õhtupoolikul läbi astuda.”

      „Miks sa tahad, et ma enne sind sinna läheksin?”

      Markby pani veiniklaasi käest. „Ma saan aru, et see paneb sind mõtlema. Lugu on selles… ma ei oskagi päris täpselt seda kirjeldada, aga mul on raske viia läbi juurdlust farmides, eriti Greyladieses ja Witchettis. Ma võiksin saata Pearce’i või Jonesi, kuid ma tunnen neid farmereid lapsest saadik ja võlgnen neile selle viisakuse, et lähen ise. Greyladieses on ilma minutagi piisavalt muresid ning Dolly Carmody on üksildane ja nukker, kuigi ta seda välja ei näita. Ma mõtlesin, et sina oskad inimestega läbi saada ja pakuksid proua Carmodyle seltsi, ja kui sa oleksid nõus tulema Greyladiesesse, räägiksid ehk ka nendega. Ma ei tea sellest surnud mehest mitte midagi. Isegi pärast nädalast pingutamist. See masendab mind.”

      „Kas sel mehel on näiteks mingeid arme?”

      „Vana pimesoolearm.”

      „Hambad?”

      „Selleks on vaja hambakaarti, et neid võrrelda. Sellel mehel on suu kuldhambaid täis, kuid mul pole aimugi, kes on ta hambaarst.”

      „Kuldhambaid?” oli Meredith üllatunud. „Sa arvad siis, et ta on… oli välismaalane?”

      Markby vaatas talle otsa. „Miks sa nii ütled?”

      „No kuule, kui paljudel inglastest on kuldhambad? Mõnel üksikul. Kuid kontinendil on need üsna tavalised, eriti mõnes riigis. Ükskõik kui primitiivne maa, kuid inimestel on kuldhambad suus. See on üks moodus säästusid koguda.”

      „Välismaalane,” arutles Markby. „Tead, miski selles mehes tegi mind murelikuks. Küllap see. Ta nägi välja nagu võõramaalane. Kuid surnu välimus võib olla eksitav. Aga jah, miks mitte? Kui ta oli välismaalane, riiki külastamas… pole ime, et teda pole kadunuks tunnistatud.”

      „Pass, riided, auto?”

      „Pole leitud. Ja veel üks asi. Ta oli paljas kui porgand, ent kui keegi tahtis teda röövida, oleksid nad tal hambad suust kiskunud. Nagu sa ütlesid, kujutavad kuldhambad endast raha, kui sa nad välja tõmbad ja kullaks sulatad.”