Külmunud muld. Ann Granger

märga ala?”

      Steve oli näost valge, ta pilgutas silmi, Patch rabeles ta süles. „Jah… enam-vähem. Savi oli justkui vedelam.”

      „Teiste sõnadega – liigutatud?”

      „Noh, jah… aga ma mõtlesin… ma ei mõelnud, et keegi oleks võinud sinna hauda kaevata. Märjemad kohad pole taolise pinnase puhul haruldased.”

      „Tõsi see on,” pomises Markby. „Ma ei süüdista sind milleski. Tänu jumalale, et sa käskisid edasi kaevata, muidu me poleks seda meest leidnud.”

      Kindlasti ei oleks. Kes iganes ta matsid, olid veendunud, et see on lollikindel koht, ja neil oleks peaaegu õnnestunud temast lahti saada.

      „Kas su autos on telefon?”

      Kaks surnukeha kuue päeva jooksul, mõtles Markby süngelt. Õnnetus ei käi kunagi üksi, ja ta lootis, et kõnekäänd „kaks ei jää ilma kolmandata” ei osutu tõeks. Kahest alguseks piisab. Vähemalt on kindel, mille hulka koroner selle viimase liigitab. Loomuliku surma puhul pole surnu alasti ja teda ei maeta salaja kraavi, kuhu valatakse tsementi. Seekord on tegemist selge mõrvajuhtumiga, ning mitte ükski juuksekarva lõhki ajav ametnik ei saa väita vastupidist.

      Patch, kellega Markby autoistet jagas, üritas ta nägu lakkuda. „Kobi minema!” käskis Markby, tõukas koera õrnalt eemale, hakkas telefonitsi üksikasju edastama ja palus mõrvarühm välja saata.

      Kolmas peatükk

      „Tere, Alan,” ütles doktor Fuller rõõmsalt. „Kohtusime taas! Tundub, et sa leiad neid igalt poolt. Me peaksime vahel ka niisama kokku saama, tasakaalu saavutamiseks. Ehk tuleksid meile? Ellenil oleks hea meel – meil on plaanis järjekordne väike suaree. Õhtu Johann Sebastian Bachiga.”

      Markby pomises midagi ja nuhutas õhku. Ta jälestas siinset lehka: imalat, formaldehüüdiga segunenut. Ta vihkas seda piinlikku puhtust ja kõiki neid klantsitud klaaspurke.

      „Sa oled leidnud huvitava laiba,” ütles Fuller, kelle suhtumine surnutesse oli puhtalt meditsiiniline. „Ja huvitavast kohast. Mulle on taolised porised juhtumid alati huvi pakkunud.”

      Fullerit ei häirinud miski. Fulleril oli naine ja pere. Fuller ei läinud pärast tööd tühja majja. Markby silmitses tõredalt patoloogi, kes istus oma laua taha, avas toimiku ja lehitses seda piinlikult puhtaks küüritud kätega. Fuller tõi kuuldavale vaikse vile ja Markby kõrv tabas fragmendi Vivaldi heliteosest. Fuller oli agar harrastusviiuldaja. Tema naine mängis klaverit. Nende andekad, rahuliku loomuga lapsed mängisid ka pilli. Pere korraldas sõpradele muusikaõhtuid. Markby, kellel polnud erilist muusikalist kuulmist, oli ühe nendest üle elanud, ja nüüd ähvardati teda teisega.

      „Ausalt öeldes,” ütles Fuller joviaalselt, „kui mind siia kutsuti ja ma teda esimest korda nägin, arvasin ma, et sa oled leidnud ohvrianni.”

      „Misasja?” küsis Markby jahmunult. Fulleri huumor oli mõnikord pisut väärakas. Tema töö puhul oli must huumor arusaadav, kuid viimane avaldus oli isegi Fulleri kohta imelik.

      „Inimeste ohverdamine ja nende matmine uue maja vundamendi alla on üldlevinud vana tava,” selgitas Fuller. „Meie riigis maeti Tudorite ajal uue maja ukseläve alla koer või kass. Nii uudishimu mõttes – kas sa tead, kes see sell on?”

      „Ei. Aga räägi parem, mis sinul mulle öelda on?” küsis Markby kannatamatult, kuna tahtis siit kiiremini pääseda. Ohvriannid… ilma nende ja Fulleri võllanaljadeta tuleb ta kenasti toime.

      „Valgenahaline mees, aastaid kolmkümmend kuni kolmkümmend viis. Juuksed hakanud hõrenama. Kaal normaalne, ei mingeid muid märke liialdustest. Heas füüsilises vormis. Treenitud keha.”

      „Kas nagu sportlastel? Või nagu inimesel, kes mängib regulaarselt seinatennist või midagi taolist?”

      „Oletused pole minu rida, vanapoiss. Ta oli vormis. Vaatame järele. Vana pimesoolearm. Palju parandatud hambaid, mõned kuldkrooniga. Mitte tavaline töömees. Pehmed, korralikult maniküüritud käed.”

      „Sa mõtled, et professionaalselt maniküüritud? Ta ei lõiganud ise oma küüsi?”

      „Pole aimugi, Alan. Kust ma peaksin seda teadma? Kas ma pean sinu arvates hakkama mööda ilusalonge jooksma? Tule vaata ise ja tee oma järeldus.”

      „Hea küll, millal ja kuidas ta tapeti?”

      „Ta leiti esmaspäeva hommikul. Ma ütleksin, et ta suri kuskil reede öösel. Laibakangestus saabub tavaliselt kahe tunni jooksul ning mõjub lõualihastele ja silmalaugudele, mistõttu peavad need, kes hingeheitnu juures on, sulgema kohe ta silmad ja suu. Kui inimesel oli enne surma mingi äge pidu, võib see kiirendada kangestumist. Aga selleks võib kuluda kuni kaksteist tundi. See kestab umbes sama kaua, ning selle möödumine võtab samuti umbes kaksteist tundi. Väga külma pinnasesse matmine võib seda aega pikendada, kuid selleks ajaks, kui ekskavaator ta üles kaevas, oli kangestus möödunud. Tema seljal on tumedad laigud, mis näitab, et veri valgus alumistesse soontesse. Kuna ta oli maetud näoga ülespoole, ilmusid laigud tema seljale. Muide, neid ei tohi segi ajada vägivalla tekitatud sinikatega. Lagunemine polnud veel alanud. Tavaliselt algab see alakehast. Ma võin öelda, et ta suri mitte hiljem kui laupäeva varahommikul ja mitte varem kui reede õhtul kell kaheksa või üheksa. Kahju, et ma ei saa täpsemalt öelda.”

      „Tõenäolisem, et reede õhtul,” ütles Markby aknast paistvat parklat silmitsedes. „Ilmselt maeti ta videviku ajal enne pimeduse saabumist, sest päeval oleks see riskantne. Neid oleks nähtud. Töömehi pole nädalavahetustel kohal, kuid paljud kasutavad viimast võimalust seal jalutamiseks, enne kui kogu ümbrus asfaldi alla kaob. Ka mina pean seda pattu tunnistama, ja seal ma selle otsa komistasingi.” Ta ohkas.

      Fuller ohkas sõbramehelikult kaasa, kuid jätkas: „Kas sa leidsid ta riided? Ei? Kangestunud laipa on raske lahti riietada.”

      „Seda ma tean. Nad tapsid ta, võtsid riidest lahti – juhuks, kui midagi peaks minema viltu ja laip avastatakse – ning transportisid kohta, kust see leiti, enne kui laibakangestus oli täielikult taandunud. Ajakava kohaselt võis see olla pikk tee. Nii pikk, et meil pole aimugi, kus ta suri. Ja mis on surma põhjus?”

      „Kohe vaatame… Ta oli saanud mitu tugevat hoopi kuklasse meie vana sõbra tömbi esemega, mis põhjustas koljumurde siin ja siin…” Fuller osutas pastakaga kahele kohale valguskastis rippuval röntgenipildil. „See põhjustas ajuverejooksu.”

      „Ta peksti surnuks?”

      „Ei.” Fuller nägi Markby üllatust ja kordas: „Ei. Ta võis olla teadvusetu, ent kui ta oleks viidud kohe haiglasse, oleks ta ehk päästetud. Ma ütlen „ehk”, kuid see oleks olnud võimalik. Ilma operatsioonita oleks ta kindlasti surnud. Kuid tehnilisest küljest vaadatuna ei surnud ta löökide tagajärjel, sest miski muu oli ta juba enne seda tapnud.” Fuller pani röntgenifoto ümbrikusse tagasi ja hakkas vaikselt, oma pedantsel moel pabereid korrastama.

      Markby niheles kannatamatult. „Räägi edasi.”

      Patoloog ütles rahulikult, peaaegu rõõmsalt: „Tema kopsudes oli mulda.”

      Järgnes vaikus. Markby surus tagasi iivelduse. Teda vaevas veel üks teine tunne, midagi atavistlikku ja vaevu tuvastatavat. Mõte igivanast hirmust ja õudusest, et saatus võib olla nii kohutav. „Oh taevas,” lausus ta jõuetult. „Kas sa oled kindel?”

      „Muidugi. Mulda leidus kopsudes ja hingamisteedes. Kindlasti hingas ta seda sisse. Analüüsid annavad täpse vastuse, kuid ma olen veendunud, et see klapib pinnasega matmiskoha ümber.” Fuller sulges toimiku. „Ta maeti elusalt. Selles pole kahtlustki. Ta lämbus oma hauas.”

      „Kuule, Alan,” sundis Laura. „Pista pintslisse! Paul jahmerdas nende kallal köögis mitu tundi.”

      Markby põrnitses taldrikut ja püüdis asjatult mõistatada, mida kujutavad endast need vorstitaolised moodustised tumeda kastme sees.

      „Alouettes sans tetes!” kuulutas Paul, kes kirjutas kokaraamatuid ja tegi köögisaateid ega jätnud kunagi kasutamata