Külmunud muld. Ann Granger

et see on tühi ja tuli vaatama, mida viimased sissetungijad on siin korda saatnud. Ah jaa, siin on nõel, mis vedeles voodi kõrval.” Pearce võttis kilekoti, milles oli süstal.

      Kahtlane lugu, mõtles Markby, kuid küsis: „Kas Fuller oskas arvata, kui kaua ta juba surnud on?”

      „Esimese vaatluse põhjal kaks või kolm päeva.”

      „Mitte jälgegi narkootikumist?”

      „Ei. Naaber ütles, et siin elas veel teisigi, kuid viimased paar päeva oli kõik vaikne ja ta arvas, et nad on lahkunud. Võib-olla tüdruku kaaselanikud nägid, et ta on surnud, lõid araks ja tegid minekut.”

      „Neid on raske leida,” torises Markby. „Kui naaber just mõne nime ei tea. Aga vaevalt.”

      „Ent teda ta tundis.” Pearce viipas laiba poole. „Esimene asi, mida ta mulle ütles, oli see, et tüdruku nimi on Lindsay Hurst. Ta oli näinud Lindsay’t viimaste nädalate jooksul tulemas ja minemas ning oli üllatunud, sest tüdruku vanemad elavad selles linnas ja on auväärsed inimesed. Ta ei osanud arvatagi, et tüdruk võiks lõpetada taolises kohas kui see siin. Nii naaber ütles, ja kõik on ta tunnistuses kirjas.”

      „See pole esimene kord. Kas naaber teab, kus Hurstid elavad?”

      „Jah, kusagil Kitchener Close’is. Ta räägib, et siin elab igasuguseid inimesi. Ütleb, et on kaevanud politseisse ja linnavalitsusse, kuid asjatult. Seesugusest rahvast on raske lahti saada. Ilmselt ei tee linnavalitsus enne sügist midagi, siis hakatakse neid maju lammutama.”

      Markby mühatas pahaselt. „Keegi peab minema Kitchener Close’i ja rääkima tüdruku vanematega. Ma lähen ise, kuna sa pidid mind siin ootama. Nüüd on minu kord täita ebameeldivat kohustust. Nõus?”

      „Ma olen sellega harjunud,” vastas Pearce kuivalt.

      Markby vaatas konstaablit. „Soovid õue minna?”

      „Jah, palun, söör.”

      „Lase siis jalga. Ütle parameedikutele, et nad võivad laiba ära viia.”

      Kui konstaabel oli minema kiirustanud, vaatas Markby veel kord toas ringi. Voodi oli ainuke enam-vähem korralik mööblitükk, ja tundus, et seegi oli veetud siia prügimäelt. Põrandal seisis roostetanud grillahi. Ilmselt olid teised elanikud selle põgenedes maha unustanud. Ühes nurgas vedeles prahihunnik, seal oli tühje pudeleid ja purke, karpe, paberit ja veel üks süstal – see kõik tuleb läbi sorteerida. Naabril oli tulekahju kartmise osas õigus.

      Markby mõtles Kitchener Close’i korralikule elamurajoonile, kust tüdruk oli pärit, ja küsis imestunult: „Mis teda siia urkasse ajas? Kas ta oli liiga uhke, et koju minna? Või oli selleks juba liiga hilja?”

      „Ma helistasin enne teie tulekut, söör, ja küsisin andmeid. Ta oli narkosõltlane, kellele kirjutati välja asendusainet. Ent ilmselt hankis ta kusagilt ka kangemat kraami. Doktor Fuller ütles, et tüdruk oli võtnud tubli annuse, ja need tühjad veinipudelid viitavad sellele, et nad jõid, ning siis andis tüdruk otsad.” Pearce oli mõtlik. „Kas teile ei tundu, et taolisele seltskonnale sobiks pigem mingi suurlinn, kus on kergem narkotsi hankida, kui Bamfordi-taoline vaikne kolgas.”

      „Vaikne, seda küll. Võimalik, et veidi mahajäänud. Kuid mitte kolgas!” lausus Markby kindlalt. Talle meeldis Bamford. „Aga mind ei üllata, et nad siin pesitsevad. Selles riigis ei üllata mind enam miski.”

      Pearce pingutas, et võtta positiivne seisukoht. „Vastik värk, ent omamoodi selge. Kui väljakutse tuli, oletasin ma, et meil on mõrv kaelas, aga selgub, et see pole nii.” Pearce vehkis eemale voodi kohale kogunevaid kurjakuulutavaid kärbseid.

      „Kas ikka ei ole?” küsis Markby külmalt. „Võib-olla koroneri arvates. Ent minu arvates tappis tüdruku see, kes varustas teda narkootikumidega. Ja me peame tabama ta enne, kui veel mõni nooruk sureb!”

      „Söö kõik ära, Jess! Siin pole rohkem kui varblase kõhutäis!”

      „Mu kõht pole tühi, emm. Mulle piisab, ausalt.”

      „Rumalus. Võta veel üks kartul!” Proua Winthrop asetas otsustavalt tütre taldrikule praekartuli. „See üks ei tapa sind!”

      Jessica Winthrop luksatas. Ta vahtis rasvast läikivat krõbeda koorega kartulit ja surus alla iivelduse. Tema kõrval lõpetas vend Alwyn oma tohutu suurt taldrikutäit. Alwyn oli tugevat kasvu töömees, mõni ime siis, et ta õgis nagu hobune. Jessica mõtles soovimatut juurvilja silmitsedes, kuidas seda mingi nipiga olematuks muuta. Alwyn pühkis leivatükiga viimase soustiraasu taldrikult, vaatas õe poole ja pilgutas silma. Ta teadis, millest Jessica mõtleb.

      „Kas sa pigistad sellest kannust veel tassi teed välja, Elsie?” küsis George Winthrop, kes istus laua otsas vanal nikerdistega tammepuust toolil. Temast ei paistnud midagi peale palja pealae ja töntsakate sõrmeotste, mis hoidsid Talupidajate Nädalalehte.

      Jessica mõtiskles selle üle, et isa raamatutega harjumatud käed hoidsid ajakirjast kinni, otsekui tahaks see tema käest ära lipsata, hoidis otsekui kõrist – kui ajakirjal oleks kõri. Jessica oli perekonna raamatukoi, veidrik Winthropide hulgas. Teised olid seda veidrust meelsasti talunud – kuni hetkeni, mil Jessica asjad hakkasid viltu kiskuma.

      Proua Winthrop kergitas suure pruuni keraamilise teekannu kaant ja silmitses selle sisu nagu preester annetuskarpi. „Vaja lisada tilk kuuma vett,” ütles ta. Ta tõusis püsti ja läks pliidi juurde.

      Nüüd, kui ta selg oli teiste poole, napsas Alwyn õe taldrikult soovimatu suutäie ja pistis selle nahka enne, kui ema tagasi jõudis. Jessica saatis vennale tänuliku naeratuse.

      „No näed!” ütles proua Winthrop täidetud teekannuga naastes. Ta noogutas heakskiitvalt tütre tühja taldriku poole. „Suutsid selle lõpuks ära süüa. Polnudki nii raske, ega ju?”

      „Ei, emm.”

      „Kui sa korralikult ei söö, tüdruk, jääd sa jälle haigeks – nii nagu olid.”

      Jessica ei lausunud selle peale sõnagi. Vanemad ei mõistnud hingelist kokkuvarisemist, ja Jessica oli selle selgitamisest loobunud. Nende arvates jääb inimene haigeks, kui ta ei söö ega riietu korralikult, või saab mõne tavalise nakkuse. Kui haige kõht täis toppida ja määrida tema rinda Vickiga, kaob igasugune tõbi. Kirbe Vicki lõhn saatis teda kõikjal nagu tüütu laps. Vend oleks ehk teda mõistnud, kuid tal oli endalgi muresid ja Jessica ei tahtnud teda enda omadega koormata. Alwyn ei rääkinud oma muredest, kuid Jessica tunnetas, et need on olemas. Nad on alati lähedased olnud.

      „Sa loed liiga palju raamatuid,” ütles isa, pani ajakirja käest ja võttis prillid eest (isa pärandus, mis kõlbasid küll, selle asemel, et uute peale raha raisata). Ta võttis teekruusi. „See on su alatine häda. Mitte piisavalt värsket õhku, nina alati raamatus. Kas täna pudingit ei pakutagi?”

      „Oota ometi, Charles Winthrop! Meil on õuna-purukooki – ja, Jessica, ära kirtsuta nina!”

      „Ei kirtsuta, emm. Kas ma võin koogi lauale tuua?” Ta lootis, et saab sokutada endale väikese portsjoni.

      „Eks too. Ja võta koorekann kaasa. See on kapil.”

      Jessica sammus läbi tuttava köögi. Iga ungas ja panipaik, kõik, alates kapi juures seinal rippuvate vaskpannide kõrvale naela otsa torgatud arvetest, moodustasid osa tema lapsepõlvemälestustest ning sellest, kes ta on praegu. Kuid mälestused ei soojendanud ta südant. Ta tundis sageli, et on süüdi, kuna ei olnud kiindunud nende vanasse telliskivimajja. Teda oli siin alati armastatud, siin oli alati soe ja mugav. Elu farmis peaks olema õnnelik ja turvaline, ent ei olnud. Jessica oli rõõmus, kui sai minna linna kolledžisse. Kuid see lõppes tagasi tulemisega. Vahel oli Jessical tunne, just nagu oleks ta kummipaelaga farmi külge seotud. Ta võis joosta nii kaugele kui tahes, alati sikutab see ta siia tagasi.

      Veel hullem – haigus, mida ta uskus kodust lahkudes paranevat, oli hakanud teda nüüd sedavõrd hirmutama, et teda valdasid vastandlikud tunded. Väikesed probleemid, millega ta oleks võinud eemal olles toime tulla, hakkasid muutuma kohutavaks takistuseks, mis ei lasknud tal alustada