Lõhnab mõrva järele. Ann Granger

tahab?”

      Jah, ta on oma isa tütar, mõtles Meredith. Terava pilgu taga on varjus terav mõistus. Ta aimas, et rünnakus kasuema vastu on midagi enamat. Kas ka tema kahtlustab väljapressimist?

      „Me ei tea seda, kuni ta ise meile ei ütle,” sõnas Markby. „Võibolla on tema peaeesmärk kiusata ja ahastust tekitada. Ta võib tahta vaikimise eest raha nõuda. Ta võib siiani võimalusi kaaluda.”

      „Ma ei tea,” lausus Alison väga vaikselt, „miks keegi võiks mind nii südamest vihata. Ja kuidas ta üldse minust teab?”

      „Noh, ma kardan,” ütles Markby leebelt, „et igast kohtuprotsessist teatakse midagi. Üksikasjade teadasaamiseks leidub mitmeid teid.”

      „Aga Allyga seostamiseks mitte!” ütles Toby tuliselt. „See kõik juhtus palju aastaid tagasi. Tal oli siis teine perekonnanimi.”

      Markby pööras ennast toolil Alison Jenneri poole: „Kahjuks ei jõudnud ma teie kohtuprotsessi materjalidega lähemalt tutvuda. Ilma nendeta…”

      Jenner ja abikaasa vahetasid pilke. Alison ajas selja sirgu ja ütles kindla häälega: „Ma võin rääkida teile kõigest, mida teada tahate.”

      „Oled sa kindel, kullake?” küsis Jenner. Ta sirutas käe ja puudutas naise käsivart.

      „Täiesti kindel, Jeremy. Praeguse olukorrani viis see, et ma pole kõik need aastad sellest rääkinud, olen lükanud endast eemale, just nagu poleks seda juhtunudki, eks ole? Kui kõik oleksid teadnud, ei ähvardataks mind praegu.”

      „Kui soovite, võime rääkida nelja silma all,” ütles Markby.

      Alison raputas pead. „Ei, pereliikmed teavad sellest. Kui Jeremy sai kirjadest teada, siis me rääkisime sellest, Alan. Ma ütlesin, et Fiona ja Toby peavad ka teadma, sest nüüd tuleb see kohtuprotsess niikuinii päevavalgele. Ma ei tahtnud, et nad saavad sellest ajalehtede kaudu teada. Kui ma rääkisin Tobyle, ütles Toby kohe, et ta palub Meredithi teiega rääkida. Ma tean, et see teguviis pole korrektne. See võib asetada teid täbarasse olukorda ja küllap te kirute meid vaikselt. Ma ei pane pahaks. Aga me oleme meeleheitel. Hädas haaratakse õlekõrrest kinni. Ja Meredithil on õigus kuulda üksikasju, kuna Toby palus temal teiega ühendust võtta. Ja loomulikult peate teie neid teadma. Mind süüdistati vanatädi Freda Kempi mõrvas.”

      Alison jäi vait ja ohkas sügavalt. „Ma ei oska kuskilt alustada. Ilmselt vajate mõningaid taustafakte. Minu vanemad töötasid diplomaatilises korpuses nagu teiegi, Meredith. Nad elasid maakera mitmetes paikades ja mind saadeti koju kooli. Minu ametlik hooldaja siin oli tädi Freda. Ta oli vallaline naine, kellel oli edukas agentuur, mis vahendas lapsehoidjaid ja koduabilisi. Sel ajal, mil… sündmuste ajal, mis viisid kohtusse, olin ma kahekümne kolme aastane. Mu vanemad olid kolinud St. Luciasse, et veeta elu lõpupäevad päikeselisel maal. Tädi Freda oli ka ammu pensionil, kuid minu ainus sugulane Inglismaal. Ma käisin tema juures nii tihti kui võimalik. Ta elas Cornwallis kõrvalises kohas Camel Rocki suudmelahe lähedal.”

      „Ma tean seda kanti,” ütles Markby noogutades. „Väga ilus paik.”

      „Jah,” nõustus Alison. „Mulle meeldis seal. Tädi Fredal oli seal suvemaja juba siis, kui ta elas ja töötas Londonis. Pensionile jäädes sai sellest ta kodu. Seal oli tal suur aed, mida tädi eriti armastas.”

      „Sellest saan ma imehästi aru!” ütles Markby naeratades.

      Alison ei vastanud naeratusele. „Sinna kolimine oli tema hukatus, kui nii võiks väljendada.” Ta jäi vait ja teised jäid ootama. Sel ajal libises maja esikülge avanevast aknast mööda kellegi vari.

      Markby ja Meredith pöörasid pead ja Meredithi pilk püüdis kinni pika kohmaka kogu.

      „Harry Stebbins,” lausus Jenner lühidalt. „Aednik.”

      Nad ootasid, kuni Stebbinsi rasked sammud kruusa krudinal eemaldusid.

      „Kas ta hooldab aeda üksi?” küsis Markby.

      „Poeg abistab teda puhkusel olles. Juhmivõitu noormees, Darren nimeks. Vanemad loodavad, et ta astub kohalikku kolledžisse haridust jätkama. Ma kahtlen selles. Ma sain nii aru, et ta õpib fotograafiat,” turtsus Jenner pahaselt.

      Fiona itsitas naerda. „Ta tahab saada staarideplõksutajaks – tema enda sõnad. Nagu paparatsod, teate küll.”

      „Ta avastab peagi, et see on kõrilõikajate maailm,” märkis Markby.

      „Oh, tal pole sellest õrna aimu,” ütles Fiona muretult. „Tal on mingi väike digikaamera ja ta arvab, et sellest piisab. Ta pole kuulnud ühegi kuulsa fotograafi nime ja temas pole raasugi kunstniku tunnetust. Ta leiab, et kui inimene seisab nagu pulk foto keskel, siis on kõik korras.”

      „Mina oleksin õnnelik, kui ma saaksin objekti üleni fotole jäädvustatud,” tunnistas Meredith. Kui ma pildistan, jääb osa objektist alati parempoolsest alumisest servast poolenisti välja.”

      Markby naeratas talle vandeseltslaslikult, enne kui pöördus Alisoni poole, kes jätkas oma lugu.

      „Oleksin ma ometi tädi Fredat sagedamini külastanud! Ta hakkas nõdraks jääma. Ta oli mu ema tädi ja minu vanatädi. Ta oli kaheksakümnene, kui see tragöödia aset leidis. Ma peaksin ütlema lisatragöödia, sest tema hääbumist oli niigi kurb vaadata. Üksi elamine pärast nii aktiivset elu viis ta allamäge. Kogu elu linnas elanud inimesele oli suur viga eralduda jäädavalt nii vaiksesse, kuigi kaunisse kohta. Puhkused seal olid suurepärased. Aga ta polnud arvestanud, et alaline elamine kolkas muudab kõik päevad ühesarnasteks, et ta on jäetud ilma võimalusest kohtuda inimestega, külastada muuseume ja näitusi, hoida kätt elu pulsil, mis innustab. Ma helistasin talle, et lobiseda. Ma teadsin, et ta tunneb ennast üksildasena. Aga ta oli ka tõrges. Ta ei tunnistanud, et on teinud vea. Mõte tagasi Londonisse kolimisest heidutas teda. Ma rääkisin talle sellest ja pakkusin abi, kuid ta keeldus. Päeval oli tal natuke seltsi, sest üks kohalik naine, proua Travis käis ta juures koristamas ja lõunat valmistamas. Aga proua Travisest polnud erilist rõõmu. Ta oli sünge moega naine. Mulle jäi mulje, et ta ei sallinud inimesi. Kindlasti ei sallinud ta mind!”

      „Kas selleks oli mingi eriline põhjus?” küsis Markby.

      „Tollal arvasin ma, et see tulenes ta tookordsest meelelaadist. Mees oli ta juurest jalga lasknud ja jätnud väikese pojaga üksi – umbes kümneaastase tusase lapsega. Tundus, et poiss elabki kummisabastes ja on iseloomult samasugune kui ema. Ta jõlkus koolivaheaegadel ema sabas, joonistas paberilipakatele pilte, kuid ei näidanud neid minule. Ma arvan, et ema hoiatas teda, et mind ei saa usaldada. Mind ei üllatanud, et proua Travisel polnud minu vastu sooje tundeid. Ma polnud seda tüüpi inimene, kellega ta tahtnuks tegemist teha. Ma töötasin Londonis reklaami alal, mul oli hea palk, ma olin noor sõltumatu naine ja üsna enesekindel. Ükski mees polnud mind maha jätnud. Mul polnud last, kelle pärast muretseda. Mul oli võimalus töökohta valida. Mind praegu vaadates on teil võib-olla seda raske uskuda, ent tollal olid mul kõik võimalused.” Ta lasi kuuldavale kibestunud naerupahvaku.

      Jenner kortsutas kulmu ja ütles noomivalt: „Ära küta ennast üles!”

      „Sa tead, mida ma mõtlen” ütles Alison. „Mul oli kõik olemas. Kui mul oli vaba nädalalõpp, sõitsin ma Londonist kohale – linnavurle ratastel –, ja seal seisab ukselävel proua Travis, põll ees, kodukootud kampsun seljas ning kiirgab pahameelest. Minu arust oli see isegi pisut naljakas. Minu viga. Ma pean tunnistama, et ta hoolitses tädi Freda eest väga hästi. Ma arvasin, et ta peab oma tööandjat omal moel enda kaitsealuseks.”

      „Et kaitsta teda teie eest?” küsis Markby.

      „Jah, isegi minu eest. Proua Travis oli sedasorti inimene, kes mõtles kõigist halvasti. Ei mingit suuremeelsust endas, ja võimetu nägema seda ka teiste juures peale tädi Freda. Ja tädi Freda headust pidas ta ilmselt nõrkuseks, mis muutis ta kaitsetuks Londonist tulevate pahede vastu. Ta ei saanud ust mu nina ees kinni lüüa, kuigi oleks seda soovinud, ent kogu ta põrnitsev pilk ja hoiak andsid mulle teada, et ta on minu vastu.

      Ühel augustikuu väga ilusal pühapäeval