Lõhnab mõrva järele. Ann Granger

oleme väga tänulikud, kogu pere.”

      „Alan tuli ainult kuulama,” ütles Meredith kähku, kui nägi, et Markby näoilme hakkab juba pahaseks muutuma.

      „Seda me ju soovimegi, et keegi meid ära kuulaks!” teatas Toby.

      „Ma olen päris kindel,” ütles Markby jäigalt, „et inspektor Winter Bamfordi politseist kuulas teid ära. Meeldiv teiega uuesti kohtuda,” lisas ta viisakuse pärast.

      „Ah, see Winter,” jättis Toby auastme nimetamata. „Tore mees, aga ajab seaduseraamatust näpuga järge. Lubage esitleda oma sugulast Jeremyd.”

      Jenner oli selle lühikese vestluse ajal nende juurde jõudnud. Meredithil oli meeldiv tõdeda, et mees nägi välja enam-vähem selline nagu ta oli ette kujutanud. Pikk ja trimmis – ilmselt kallite terviseklubide tulemus. Paksud hallid juuksed olid kenasti lühikeseks pügatud ning sügaval puhmas kulmude all asetsevate silmade pilk oli uuriv. Ta hääl oli mahlakas ja sõbralik ning käitumine rahulik.

      „Ma võin korrata ainult Toby sõnu. Me oleme teile väga tänulikud. See on väga ebameeldiv lugu. Ja nagu te mõistate, soovin ma selle kaelast ära saada. Ma olen nõus, et inspektor Winter on kohusetundlik mees, aga ma ei tea, kas ta oskab õigesti hinnata olukordi, mis sellest asjast võivad hargneda.”

      Alanil on õigus, mõtles Meredith. Ka Jenner kardab, et see on eelmäng järgnevale väljapressimisele.

      Nad juhatati avarasse halli, kus neid tervitas kõigepealt must eakas labrador ja seejärel kena keskmist kasvu naine. Ta paksudes heledates juustes võis märgata esimesi halle triipe, kuid need segunesid hästi ülejäänutega ning vanemaks saades naine ilmselt suurt enam ei muutu. Ta tervitas tulijaid lahke, kuid natuke närvilise naeratusega.

      „Minu abikaasa Alison,” ütles Jenner, ning tema hääletoon, hellaks muutunud pilk ja soe kuma muidu natuke sõjakal näol ütlesid Meredithile kõik, mida ta sellest abielusuhtest teada tahtis. Jenner vist armastab oma naist kogu südamest. Alison on talle rohkem kui elukaaslane, ta on mehe elu keskpunkt. Kui nii, siis on ta valmis hävitama kõik, mis võiks naisele halba teha, mitte üksnes oma armastuse pärast, vaid ka selle pärast, et tundmatu kirjakirjutaja oli raputanud koduse stabiilsuse alustugesid, mis tähendasid ka Jeremyle endale väga palju.

      Olles ise abiellumise lävel, oli selles sõltuvuses midagi väga armsat ja samas hirmutavat. Agatha Cristie kirjutas ühes oma Mary Westmacotti varjunime all kirjutatud romaanis koormast, mida tekitab armastus. Sa olid tark naine, Agatha! Ja siis meenus Meredithile, et selles romaanis viis armastusekoorem mõrvani.

      Nad läksid õhurikkasse võõrastetuppa ja seal liitus nendega veel üks inimene.

      Meredithi jaoks oli see ootamatu. Toby polnud maininud, et majas on veel keegi. Aga kui ta nägi Adami-stiilis kamina juures seisvat tütarlast, aimas ta, et see oligi põhjus, miks Toby oli Jeremyle helistanud ja küllakutse välja nuianud.

      Alison oli veetlev ja nooremana kindlasti väga ilus, ent see tüdruk siin oli klassikaline iludus. Meredith pakkus talle aastaid kahekümne ringis. Tal oli veatu nahk, sirge nina, ümar lõug ja natuke pruntis huuled. Ta pikad paksud tuhkblondid juuksed olid põimitud oimukohtade juurest kahte peenikesse patsi, mis olid kuklale kokku viidud. Ülejäänud juuksed rippusid vabalt ja sirgelt nagu kosk. Ta tuletas meelde naist Itaalia renessansiaegselt maalilt. Muljet rõhutas veel õhulisest materjalist avara kaelusega pluus, mille rinnaosa ja käiseotsad olid krousitud. Jalas olid tal teksapüksid. See kentsakas kooslus on päris võluv, mõtles Meredith. Samasugune mulje jäi ka tüdrukust endast. Ta näis tundvat ennast selles mugavas toas koduselt, kuid samas uustulnukate suhtes ettevaatlikult. Meredith ei osanud öelda, kas ta selge kindel pilk on trotslik või ülbe.

      „Tere,” ütles tüdruk madalal kurguhäälel, „mina olen Fiona.”

      „Minu tütar,” ütles Jenner teatud uhkusega.

      Selles oli uhkust, mõtles Meredith, kuid mitte seda tundetulisust, mida ta oli märganud abikaasa esitlemisel. Oli ilmne, et tüdruk on Jenneri tütar. Selles, kuidas ta võõraid hindavalt ja varjamatult takseeris, oli midagi isasarnast. Ilus, terve, enesekindel, hellitatud. Erakooliõpetajate kirstunael, mõtles Meredith.

      Aga see andis vastuse varasemale küsimusele – jah, Jenner oli olnud varem abielus. Vestluse ajal Tobyga Hiina restoranis oli Toby öelnud, et Alison ja Jeremy on olnud abielus ainult kümme aastat. Seega küsis Meredith eneselt: kus on naine number üks ja kas abielu lõppes surma või lahutusega?

      Neile pakuti mugavas võõrastetoas napsi ja paluti seejärel suurde Edwardi-aegsesse talveaeda lõunat sööma. Kindlasti oli majas ka söögituba ja seega oletas Meredith, et sellel tavapäratusel peab olema mingi eesmärk. Pärast sööki läksid nad uuesti võõrastetuppa, kus kohvi pakkus väga auväärse välimusega keskealine kokk-majapidajanna.

      „Mõned elavad siiani niiviisi,” õnnestus Meredithil Alanile sosistada.

      „Jah, seda küll…” pomises Alan ja Meredith heitis talle uuriva pilgu. Alan oli petlikult rahulik. Meredith nägi, et ta hindab ümbrust ja inimesi toas sama teraselt nagu Jenner neid nende saabumisel oli hinnanud.

      „No nii,” ütles Jenner õhinal, kui kohv sai joodud. Ta asetas tassi väikesele poleeritud lauale ja lükkas õrna portselaneseme natuke eemale. „Asume siis asja juurde.”

      Nüüd rääkis juhatuse esimees, kuid ta käitus ausalt. Lõppude lõpuks on Alan ja Meredith siin teatud kindlal põhjusel, mitte ainult suurepärast lõunasööki nautimas. Meredith nägi huviga, et Fiona oli seadnud ennast toolil mugavalt sisse, näol veidi tüdinud ilme. Tähendab ta jääb kuulama, ning tema hoiaku järgi võis öelda, et ta on seda kõike varem kuulnud. Ükskõik, mida Jeremyl ja Alisonil öelda on, ei tule see Fiona jaoks üllatusena, kuigi Toby oli öelnud, et Alisoni minevikust ei tea keegi. Vähemalt neli selles toas istuvast kuuest inimesest teadsid. Ja kui palju tegelikult teavad, mõtles Meredith rahutult.

      „Kas te teate üksikasju, Alan? Kas Toby rääkis teile?” küsis Jeremy kannatamatult, et jõuda kiiremini arutelu tähtsaima osani – mida politsei kavatseb selles asjas ette võtta.

      „Mitte eriti täpselt,” vastas Markby, kes ei tahtnud lasta ennast tagant kiirustada. „Ma tean ähvarduskirjast. Ma pole jõudnud teha muud, kui vahetada telefonitsi inspektor Winteriga mõne sõna. Ma sain nii aru, et kirjast, mille talle andsite, polnud abi. Kirjutaja on haritud ja äärmiselt pahatahtlik.”

      Alison võpatas ja langetas pilgu sülle kokkusurutud kätele.

      Fiona küsis venitades: „Kas nad kirjatähtede ja muu sarnase järgi ei oska midagi välja uurida?”

      Alan naeratas. „Kui tegemist oleks kirjutusmasinaga. Te mõtlesite vist seda. Vanad kirjutusmasinad kuluvad pikemal kasutamisel ja tihti on võimalik nende kirjapilte eristada. Ja sama lugu on ajalehest välja lõigatud ja paberilehele liimitud trükitähtedega, kus on võimalik eristada erinevaid pabereid. Aga me elame arvutiajastul ja see kirjutaja on kasutanud arvutit ning tindiprinterit. Ja paber on tavaline, mida saab osta igast kontoritarvetekauplusest. Ümbrik on isekleepuv, ilmselt samasugusest poest ostetud. Ka postmark on isekleepuv. Ei mingit sülge nagu vanemat tüüpi markidel, mida tuli lakkuda. Postkontorites on neil hea minek. Ei kirjal ega ümbrikul pole midagi, millest saaks kätte DNA-d, ei ühtegi muud erilist märki ega sõrmejälge, mitte midagi.”

      „Bamfordi äärelinnas on üks selline kontoritarvete kauplus,” ütles Jenner.

      „Jah. Neid on tänapäeval igal pool. Ta võis osta need sealt või ükskõik kust üle riigi. Isegi kui ilmneb, et see on mõne kindla kauplusteketi kaup, müüakse neid tuhandete pakkide kaupa, mõnikord suurtes kastides, kus on kaks ja pool tuhat lehte. Mul on kodus ka üks selline.”

      „Ta oli väga ettevaatlik, eks ole?” ütles Meredith mõtlikult. „Mitte ühtegi jälge. Ta mõtles enne kõik korralikult läbi. Ostis isekleepuvad ümbrikud ja margid. Laialt levinud paberi. Ta tegutseb metoodiliselt, eks? Plaanipäraselt.”

      Alison, kes oli teda rääkimise ajal silmitsenud, väristas viimase sõna juures õlgu.

      Alan noogutas.