Lõhnab mõrva järele. Ann Granger

Ta langetas pea ja tema heledad juuksed langesid alla ning varjasid näo. „Süüdistus tädi tapmises oli kohutav. Hullem kui ma suudan kirjeldada.”

      „Ma kujutan ette,” ütles Meredith kaastundlikult.

      Alison heitis talle terava pilgu. „Ei, te ei kujuta. Vabandage, ma ei tahtnud olla ebaviisakas. Aga te ei oska seda ette kujutada. Te pole olnud sellises olukorras ja ma loodan, et ei saa kunagi olema. Ma ei soovi seda ka kõige suuremale vaenlasele. Kohus oli nagu õudusunenägu. Elu pärast seda, mis oli juhtunud, lausa talumatu. Inetud jutud. Ajalehed maalisid minust pildi kui südametust varandusekütist, riukalisest naisest. On tõsi, et tädi andis mulle mõnikord raha. Aga ta ei teinud sellest numbrit. Talle meeldis mind abistada. Ja ta oleks solvunud, kui ma oleksin selle tagasi lükanud. Barnes-Wakefield ei saanud sellest aru. Ta muudkui päris tädi Freda antud raha kohta, mis ma olen aastate jooksul saanud, ja testamendi kohta. Kas ma teadsin, et olen ainus pärija? Ma pidin talle ütlema, et teadsin. Siis ta küsis, mis tunne mul on. Mida ma oleksin pidanud vastama?”

      „Teil on õigus,” ütles Meredith. „Mul pole aimugi, mida ma oleksin teie olukorras vastanud.”

      „Aga elu läks edasi. Mul oli töökoht. Kolleegid olid lahked ja vastutulelikud. Aga ma tabasin mõnda neist mind mõnikord salaja silmitsemas, kui nad arvasid, et ma ei näe. Nende pilk oli küsiv, uudishimust kõhevil. Neile tekitas närvikõdi töötada koos inimesega, keda oli süüdistatud mõrvas. Personal vahetus ja selle käigus nad lõpuks lahkusid. Mina jäin. Ma arvasin, et mind on unustatud. Siis kohtasin ma Jeremyt. Meie firma korraldas ta reklaamikampaaniat. Kui ta tegi mulle abieluettepaneku, rääkisin talle kõik sellest kohtuprotsessist. Oli möödunud viisteist aastat ning ma uskusin rumalast peast, et viimaks ometi on see kõik selja taga. Või nii ma arvasin. Aga ma pidin Jeremyle kõik ära rääkima. Nii oli aus. Ta suhtus sellesse väga mõistvalt. Kuni selle päevani, kui ta leidis selle kirja, polnud me sellest kunagi rääkinud, mitte kordagi kümne abieluaasta jooksul. Nüüd me just nagu muust ei räägikski. Jeremy tahab, et see asi kähku lahendatakse, et elu läheks normaalsetesse rööbastesse. Aga kas see on üldse enam võimalik? Et elu läheb taas normaalsetesse rööbastesse?”

      „On!” kinnitas Meredith. „Kindlasti läheb. Võib-olla praegu ei tundu see nii, aga te peate uskuma, et kõik laheneb lõpuks.”

      Alison naeratas ujedalt. „Tänan. Ma mõistan, miks Toby soovis teie ja Alaniga rääkida. Jeremy tahtis palgata eradetektiivi, aga ma olen selle vastu. Mida suudaks eradetektiiv, mida politsei ei suuda?”

      „Ma kujutan ette, et antud juhul eriti midagi,” ütles Meredith. „Teil oli õigus, et selle mõtte maha laitsite.”

      Alison naeris vaikselt. „Jeremy suunamine on nagu perutava hobuse taltsutamine! Laheneks see asi ometi enne, kui ta taevas teab keda sellesse segab. Stress mõjub talle halvasti. Ta on pealtnäha rahulik, ent käärib sisemiselt. Kui see varsti ei lõpe, kardan ma ta südame pärast.” Alison jäi korraks vait. „Ja on veel üks põhjus, miks ma ei soovi eradetektiivi, kedagi, kes Jeremyle kõik ette kannab, sest kui see nuhk saab teada, kes need kirjad kirjutas, kardan ma, et Jeremy võtab kohtumõistmise enda kätte.”

      neli

      „Mis sa sellest arvad?” küsis Alan Meredithilt, kui nad pikkade kastaniridade vahel värava poole sõitsid.

      „Ma arvan, et Alison on väga hirmunud ja Jeremy väga vihane. Alisoni hirmutavad kirjad ja see, mida Jeremy võiks teha, kui kirjutaja isik tuvastatakse. Ta on rääkinud eradetektiivi palkamisest.”

      „Jah?” ütles Alan mõtlikult. „Ma peaksin temaga sellest rääkima. Tal on selleks õigus, kuid me ei kiida seda heaks. Noh, mis see siis on?”

      Seespool väravaid ootas keegi. Fiona Jenner oli astunud viimase puu varjust välja ja andis käega märku peatumiseks. Tuuleiil sasis ta pikki juukseid ja pani õhukesest riidest pluusi laperdama. Meredithil oli kõhe tunne, otsekui puutuksid nad kokku kui mitte just ebamaisega, siis vähemalt millegi tundmatuga. Markby peatas auto.

      Fiona läks Markby-poolse akna juurde, kummardus ja ütles oma otsekohesel moel: „Ma tahan teiega rääkida.”

      Markby ainus vastus oli sirutada käsi üle istme seljatoe ja avada tagauks. Fiona vajus elegantse liigutusega istmele ja tõmbas ukse kinni. Alan ja Meredith pöörasid ennast istmel tema poole. Kõik vaikisid.

      Fiona kasutas vaikust, et silmitseda neid noorusele omase ülbusega. Ta istus istmenurgas, pea vastu autopolstrit toetamas. Tuulest sasitud juuksed rippusid segamini salkudena õlgadel. Ta põsed õhetasid – kas siis tuulest või mingist teda vallanud tundest. Ei, mõtles Meredith, pigem tundus Fional olevat piinlik neid kinni pidada.

      Fiona küsis äkitselt: „Kas te arvate, et saate ta kätte?”

      Küsimus oli esitatud Markbyle ja Markby ka vastas: „Ma arvan küll. See võtab aega, aga tavaliselt me saame need tembutajad kätte.”

      Fiona sile laup tõmbus korraks kipra ja ta hakkas pikka blondi juuksesalku ümber nimetissõrme keerutama. „Kas te arvate, et ta tahab raha?” Sõrm tardus paigale.

      „Jah,” vastas Markby. „Ilmselt tahab. Teie isa on rikas mees.”

      Üle Fiona näo libises põlglik vari, milles oli ka natuke vaikset rahulolu. „Siis laseb ta märgist mööda. Isa ei maksa. Ta pole sedasorti mees. Isa on juht, bürokraat. Et temalt midagi saada, tuleb esitada kirjalik avaldus kolmes eksemplaris, kviitungiga varustatult. Ta on marus.”

      „Mulle näib, et teie ka.”

      Fiona turtsatas. „Mida teie siis arvate! See värk on teinud koduse elu põrgulikult raskeks. Alison on närviline. Isa sünge. Toby muudkui kinnitab, et kõik saab korda. Kust tema peaks teadma?”

      „Vaadake, see on ebameeldiv olukord…” alustas Markby.

      Fiona katkestas teda pearaputusega. „Te ei mõista. Te ei tunne mu isa. Teda vihastab, et ei suuda kontrollida seda kodusisest olukorda, nagu ta seda nimetab. Ta on sunnitud pöörduma politsei, võõraste poole. Kui Toby ütles, et tunneb teid isiklikult, haaras ta kinni mõttest teid siia kutsuda. Te olete politseinik, aga mitte päris tavaline. Toby usaldab teid, saate aru? Te olete nagu osa kompaniist. Üks meist, ütleks isa. Isa tahtis, et ükskõik millises tema juhitud kompaniis sujuks kõik rahulikult. Ma kujutan ette, et tema alluvuses töötamine oli põrgu. Ta tahab, et ka pere-elus sujuks kõik rahulikult. Ilma probleemide ja vasturääkimiseta. Tuleb võtta kätte ja ära teha. See on isa moto.”

      Fiona hääles kõlas kibedus. Meredith mõtles, et isa ja tütar pole tülideta läbi saanud. Mille üle nad tülitsesid? Kooli pärast, kuhu Fiona saadeti? See oli tavaline peretüli põhjus. Või tütre sõprade pärast? Elukutse pärast, mis polnud isale meele järgi?

      Markby lausus vaikselt: „Ma pole osa kompaniist. Ma olen politseinik nagu inspektor Winter Bamfordi jaoskonnast. Auastmelt kõrgem, aga see ei loe. Teie isa ja Toby Smythe peavad sellega leppima.”

      Et leevendada pinget, mis nüüd autos valitses, ütles Meredith: „Teie isa on Alisoni pärast väga mures. Alison peab vastu. Isa arvates on on ta väike habras naine, kes vajab kaitset, aga uskuge mind, ta on tugev ja karastunud.”

      Fiona avas ukse juba enne, kui Meredith lause lõpetas ja hüppas autost välja. Uks prantsatas kinni. Fiona viipas neile hüvastijätuks ja läks tagasi maja poole.

      „No nii,” lausus Markby, kui oli käigu sisse lülitanud ja nad edasi sõitsid. „Mis sa sellest arvad?”

      „Talle ei meeldi Alison,” ütles Meredith veendunult. „Ta ei öelnud seda välja, aga seda oli selgesti tunda. Ta teab rohkem kui isa ja Toby. Ja mulle tundub, et see kirjade lugu toob päevavalgele veel mõnegi perekonnasaladuse.”

      „Ja mida sa tüdrukust endast arvad?”

      Meredith mõtles hoolikalt, enne kui vastas. „Ta on väga võluv, kuid lihvimata. Nagu isa suust kukkunud. Talle ei meeldi, kui seda talle öeldakse, aga ta on isa moodi. Need kirjad on mõjunud pereringile masendavalt.” Meredith kortsutas kulmu. „Ma loodan, et Toby pole temasse lootusetult armunud.”

      „Miks?”