Lõhnab mõrva järele. Ann Granger

paanikas ja küpsed, esitab ta nõudmise ja vaesed hinged haaravad sellest õhinal kinni. Aga see nõudmine ei jää viimaseks, selles on asi. Nad saavad teise ja nii see jätkub. Ma kaldun jääma oma väljapressimise teooria juurde.”

      „See pole sugugi mopsikoeraga vanamemmekese moodi, kes saab naabritele anonüümkirjade saatmisest närvikõdi,” vaidles Meredith vastu. „Kellegi hirmutamise ja raha välja pressimise vahel on vaks vahet.”

      „On küll, aga mõnikord alustab inimene ühe plaaniga ja parandab seda tegutsemise käigus.”

      „Võib-olla,” alustas Meredith ettevaatlikult, „et Jennerid eelistavadki väljapressimist. Raha anda on kergem kui taluda teadmist, et keegi vihkab sind ja tunneb su piinamisest mõnu.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Nad ei suuda mõelda, et kirja kirjutaja võib olla nii jõhker, eriti Alisoni vastu.”

      „Võib-olla polegi selles midagi müstilist. Alisoni kohtuprotsessist kirjutati. Nendele materjalidele võis igaüks ligi pääseda.”

      „Aga kirja kirjutaja ei võinud teada, et see käib Alisoni kohta, ega ju? Toby ütles, et tema nimi oli tookord Harris. Ta on olnud Jenner viimased kümme aastat. Miks sidada Alison Jennerit Alison Harrisega? Isegi kui mõnes ajalehes oli protsessi kirjeldava artikli kõrval Alisoni foto – oletades, et kirja kirjutaja sai sellest sel kombel teada –, on ta välimus kahekümne viie aastaga muutunud. Alison peaks olema neljakümne kaheksane. Kohtuprotsessi ajal oli ta kakskümmend kolm.”

      Markby kuulas ta vastuväiteid. Ta noogutas, kui Meredith vait jäi. „Mõistlik mõte. Vaata, inspektor Winter Bamfordi politseist on kohusetundlik tüüp ja ma olen kindel, et ta võtab nende kirjade uurimiseks kasutusele kõik vajalikud abinõud. Aga ta annaks juurdluse väga meelsasti üle regionaalsele peavalitsusele, osaliselt seetõttu, et kui see juhtub olema väljapressimine, siis vajab see aega ja inimesi, mida Winteril ei ole. Osalt ka sellepärast, et Jennerid on seda sorti inimesed, kellest võib kollane ajakirjandus huvitatud olla. Rikas mees, temast noorem naine, skandaal abikaasa minevikus. Muide, kas Jenner on ka varem abielus olnud? Ta pidi Alisoniga abielludes olema viiekümne ringis.”

      Meredith hõõrus nina. „Ma ei tea. Ma küsin Tobylt.”

      „Ja veel,” ütles Markby. „Jenner ise. Tal võis olla oma eduka karjääri jooksul vaenlasi. Ilma jõhkra trügimiseta tippu ei jõuta. Võib-olla püüab keegi teda naise kaudu hävitada?”

      „Mulle jäi mulje, et ta on üsnagi sünge sell,” nõustus Meredith. „Toby räägib, et tegelikult on ta tore mees, lihtsalt harjunud käsutama.”

      „Ja talle ei meeldi olla olukorras, kus ta ei oska midagi ette võtta? Sellest saan ma aru.” Markby noogutas. „Hästi, me läheme nende juurde lõunale ja siis me kuuleme, mis neil öelda on. Ma helistan hommikul Winterile ja ütlen, mida kavatsen teha. Ma ei saa tegutseda ta selja taga. Ja ma palun, et ta kiirustaks asitõendite otsimisega säilinud kirjalt. Minu probleem seisneb selles, et kui peavalitsus võtab juhtumi üle, siis kellele ma selle annan? Mulle meeldiks Dave Pearce, aga ta on maakonna teises otsas ja vaevalt et ta tagasi tuleks. Muidugi on veel tema asendaja, Jessica Campbell.”

      „Kas ma tunnen teda?” küsis Meredith kulmu kortsutades.

      „Ma ei usu. Ta tuli alles äsja Pearce’i asemele. Kui veab, on ta meeskonnale tubli täiendus. Ta tundub olevat terane. Ja ma olen kindel, et talle meeldiks selle juhtumi juures kätt proovida. Kuid ta peab olema ettevaatlik. Seesugused juhtumid on alati delikaatsed, võivad pakkuda ootamatuid üllatusi.”

      „Ma vean kihla,” ütles Meredith äkitselt vallatult itsitades, „et vanale Jeremy Jennerile ei meeldi teha tegemist naispolitseinikuga.”

      Muie, millega Markby vastas, oli isegi pisut julm. „Vana Jeremy, nagu sa teda nimetad, peab leppima sellega, et kui ma juhin juurdlust, määran ma meeskonna!”

      „Seisa paigal!” käsutas Jess Campbell. „Sa niheled.”

      „Tee siis kiiremini! Hakkab pimedaks kiskuma.”

      Aparaadi klõpsatust saatis välklambisähvatus. „Valmis!” ütles Jess.

      „Lõpuks ometi!” Noormees ronis tara ülekäigutrepilt alla ning vaatas, kuidas Jess pakkis fotoaparaadi tugevast riidest kotti ja koti õlale viskas. „Kas saadad mulle ka pildi?”

      „Muidugi saadan. Ning emale ja isale ka.”

      Loojuv päike riivas nende päid ja pani juuksed ühtviisi punaselt hõõguma. Nad olid nagu kaks tilka vett. Keegi ei näinud neis muud kui seda. Juba pisikesest peale oli neilt küsitud: „Mis tunne on olla kaksikud?”

      Jess oli sageli vastanud: „Ma ei tea, mis tunne on mitte olla kaksikud, seega ei oska ma teile öelda.”

      Aga mõnikord oli kaksik olla vägagi piinarikas. Nüüd astusid nad ühte sammu mööda konarlikku rada koha poole, kus seisis Jessi auto.

      „Mul on hea meel, et sa said paar päeva minuga olla,” ütles Jess. „Enne kui sa jälle ära sõidad.”

      Sõnad „ära sõidad” jäid vaiksesse õhtusse rippuma. Neist paremal põõsastes sahises midagi, seejärel hüppas peaaegu nende jalge juurest välja väike küülik ja lidus üle mätaste minema, kuni valge sabatutt viimaks kraavi kadus.

      „Enne normannide vallutusretke polnud Inglismaal küülikuid,” ütles Simon. „Kas sa teadsid seda?”

      „See kõlab nagu üks nendest faktidest, mida räägitakse jutujätkuks õhtusöögi ajal, kui vestlus kipub soiku jääma,” ütles Jess. „Kas küülikud sõitsid William Vallutaja laevadel jänest?”

      „Need toodi toidu tarbeks. Normannidest rüütlitele maitses küülikupraad. Need olid rikka mehe toit. Nende varastamise eest määrati range karistus.” Simon muigas. „Mul on peakolus palju seesugust kasutut infot.”

      „Ei või iial teada,” märkis õde. „Kunagi ei tea, millal seda võib vaja minna.”

      „Mitte siis, kui istud lämmatavalt kuumas telgis, tapad kärbseid ja üritad anda endast parima vinguvate laste kaitsepookimisel,” ütles Simon. Saabus taas vaikus.

      „Ma ei hakka ütlema, et ma ei taha, et sa lähed,” ütles Jess viimaks. „Sest ma tean, et sa teed väga vajalikku tööd ja kui raske see on. Ka politseiniku töö on raske. Aga sina töötad põgenikega ja sa näed kõike sadu korda suurendatuna.”

      „Muidugi on see masendav,” nõustus Simon. „Ja ma loodan, et ma ei muutu kunagi ükskõikseks. Aga kui ma olen seal, pole mul aega oma tundeid vaagida. Selleks on mul liiga palju tegemist, iga minut leiab aset mingi hädajuhtum, mis nõuab kiiret otsustamist või improviseerimist. Kui ma olen paar nädalat ära, tunnen ennast juba süüdlasena. Aga see annab mulle võimaluse rääkida siinsete inimestega ja selgitada neile, mille eest me väljas oleme.”

      „Ma nägin sind televisiooni hommikusaates. Sa olid väga tubli.”

      Simon muigas kõveralt. „Tänan. Aga ma kartsin rohkem telekaameraid kui ma kardan neid matšeetedega vehkivaid nõndanimetatud sõdureid, kes kargavad maa alt välja ja nõuavad, et me annaks ära kõik meie ravimid.”

      Jess väristas õlgu. „See on üks paljudest asjadest, mida ma kardan sinuga juhtuvat.”

      „Vaata,” ütles Simon, „kui ma mõtleksin nendele asjadele, ei suudaks ma töötada. Küllap sul on sama tunne.” Ta krimpsutas nägu. „Eriti siis, kui istud laupäeva õhtul politseiautos ja püüad pätte, kes lõhuvad aknaid või peksavad üksteisel nägusid üles.”

      „See pole minu amet. Vähemalt mitte praegu. Alguses küll, kui ma politseisse astusin.”

      „Ma tean. Nüüd püüad sa suuremaid kalu, tõelisi kurjategijaid. Ema ja isa on sinu üle uhked, Jess.”

      „Tõesti? Ma ei taha, et nad oleksid uhked, vaid rahul sellega, mida ma teen. Ma tean, et isa sooviks mulle tööd, mis oleks vähem ohtlik, ja ema ei saa aru, miks ma üldse politseis töötan. Isa ei vaata politseitööle nagu karjäärivõimalusele, tema näeks pigem, et ma istuksin kuskil