Lõhnab mõrva järele. Ann Granger

Simon sasis ta lühikesi punaseid juukseid.

      „See võimalus on välistatud,” lausus Jess kahetsevalt. „Vähemalt politseis.”

      Simon kortsutas kulmu. „Ma taban ära rahulolematu noodi. Kas sa arvad, et sulle ei hakka su uus töö meeldima?”

      „Mulle meeldib mu töö. Ja ma arvan, et ka meeskond, kui nad lõpetavad märkused selle kohta, kuidas mu eelkäija ühte või teist asja tegi. Sa tead küll kuidas see on, kui naisterahvas asub populaarse meeskolleegi asemele. Nad tsiteerivad mulle igal sammul seda Dave Pearce’i, minu eelkäijat. Tundub, et ta oli terve jaoskonna lemmik ja lisaks on ta kohalik inimene. Seega eksimatu!”

      „Ära sa märgi!” hüüatas Simon.

      „Ma tean, et see kõlab kiuslikult, aga ma olen närvis. Kuid ma ei näita seda neile.”

      „Küllap nad teavad niigi,” ütles Simon. „Kuidas su ülemus on, politseiülem… mis ta nüüd oligi? Maltby?”

      „Markby. Ma pole teda õieti näinudki. Aga tema on veel üks, kellele omistatakse üliinimlikke omadusi, isegi rohkem kui Pearce’ile. Ka teda tsiteeritakse pidevalt. Ma nägin teda ainult korra, kui ta mind tööle võttis. Tundub olevat igati korras, mitte nagu tavaline politseinik.”

      „Jah? Mil moel? Ei olegi rägbimängus lömmi löödud nina ja silmis kahtlustavat läiget?”

      „Ma ei tea, kas ta on rägbit mänginud. Igatahes nina tal lömmis ei ole. Ta on päris nägus mees, pikk, heledate juuste ja ilusate silmadega. Ei mingit läiget.”

      „Oh sa poiss,” ütles Simon. „Ega sa temasse ometi armunud ole? See paneks asjad liikuma.”

      „Paneks küll, kui ma armunud oleksin, aga ta abiellub peagi. Ja ma ei ole armunud. Igatahes üllatas ta mind esimesel kohtumisel. Ma ootasin tavalist tööle vormistamist koos epistliga kuritegude lahendamisest ja raportite õigeaegsest esitamisest. Aga see oli pigem nagu peenemat sorti kooli direktori küsitlus. Mulle tundus, et ta ise õppis ka heas koolis. Ehkki ta käitus kenasti, ei tahaks ma teda vihale ajada. Mulle jäi mulje, et kuigi ta avaldas lootust, et ma olen töökoha ja eluasemega rahul, oskas ta mind kenasti paika panna. Ta on vintske nagu tallanahk, kuid ei lase seda välja paista.” Jess pidas pausi. „Tegelikult ajas ta mul natuke hirmu nahka.”

      „Kõik läheb hästi, Jess,” ütles Simon. Ta puudutas õe käsivart. „Ja minul ka.”

      Kui lähimate puude poole suunduv kuldnokaparv neist üle lendas, tõmbus taevas korraks tumedaks. Jess nägi, et vend ajab pea kuklasse ja vaatab linde.

      „Kuigi mõnikord on mul tunne,” lausus Simon vaikselt, „et olen liiga palju viibinud sellistes paikades, kus pea kohal tiirutavad linnud tähendavad maas lebavaid laipu.”

      Jess hammustas huult. Nad läksid vaikides autoni ja sõitsid auklikku teekest pidi minema. Kohas, kus tee pööras pinnatud maanteele, nägid nad pubi. Selle tuled kivikatuse räästa all särasid kutsuvalt.

      „Kas joome midagi?” küsis Simon. „Ma tean, et võmmid töö ajal ei joo, aga sa pole praegu tööl.”

      „Ei, aga ma olen roolis!”

      „Ah, jäta, üks naps ei tee midagi. Või kui tahad, vaata pealt ja limpsi tomatimahla.”

      Jess naeratas, keeras parklasse, aga kui nad hakkasid autost välja ronima, hüüatas ta äkitselt: „Ei, mitte siin!”

      „Miks mitte?”

      „Me ei saa, või vähemalt ma ei taha siin juua. Kas sa näed seda BMW-d? See on Markby auto.”

      „Oled kindel?” Simon piilus läbi tuuleklaasi.

      „See on tema numbrimärk. Üks asi, mida politseinikele õpetatakse, on numbrimärkide meeles pidamine. Kui sul midagi selle vastu pole, siis ma ei jooks oma tomatimahla politseiülema silma all.”

      „Võib-olla on ta siin selle naisega, kellega kavatseb abielluda? Kas sa polegi uudishimulik?”

      „Ei,” vastas Jess, „ei ole. Ja ma ei uskunud, et sa oled sihuke nuhkimishimuline. Me läheme järgmisesse korralikku pubisse, ma luban sulle.”

      „Ma ei teadnud,” lausus vend kaeblikult, „et politseiniku elu on nii keeruline.”

      On palju asju, mida sa politseielust ei tea, mõtles Jess, kuid ei öelnud seda välja.

      kolm

      Meredith polnud valmistatud ette vaatepildiks, mis talle Overvale House’i esmasel nägemisel avanes. Nad sõitsid läbi metsaga kaetud küngaste üles-alla, kuni ühe järsu tõusu tipust laius nende ees äkitselt lamedapõhjalise oru panoraam. Siin-seal kollendasid rapsipõllud. Tuulest kantud küpsenud seemned olid ennast ise külvanud teepervedele, kus nad oma sidrunkollaste õisikutega mööduvatele autodele noogutasid. Madalamates kohtades olid kirsi- või ploomiaiad nagu roosa õitemeri. Kuid nad pöörasid Toby juhatuse järgi visandatud kaarti jälgides peateelt ära halvasti pinnatud teele, mis oli pigem külavahetee. See viis neid avara vaate juurest uuesti puude varju.

      Nad rappusid aukudes vaevaliselt edasi, kuni nende ees avanes samaväärselt hunnitu vaatepilt. Mäeveerul roheliste niitude ja metsasalude keskel seisis George’i-aegne valge maja – Overvale House. Niidul sõid hobused rahulikult rohtu ja oru põhjas sädeles heledas päikesepaistes valgussädemeid loopiv korrapäratu piklik laik. Meredith ahmis õhku. Alan peatas auto tee äärde, mõlemad ronisid välja, läksid üle tee kitsale servale ja jäid maastikku silmitsema.

      „See on järv,” ütles Alan tantsiskleva valgusega ovaalile osutades. „Nagu sa näed, pole see kuigi suur, ja see on kunstlik. See kaevati üheksateistkümnenda sajandi alguses aerutamisjärveks, küllap külaliste lõbustamiseks.”

      „Sina muidugi tunned maja ja selle ümbrust. Mina tahaksin ka näha.” Tuul sasis ta juukseid ja Meredith püüdis neid käega siluda.

      „Palu Jennereid. Kindlasti näitavad nad sulle meelsasti oma valdusi.” Tema hääles kostis kuiv noot.

      Meredith vaatas talle otsa. „Anna andeks, Alan. Ma ei oleks pidanud sind sellesse segama.”

      Markby raputas pead. „Palun ära vabanda. See ei sobi sulle ja teeb mind närviliseks. Ja pealegi pole see vajalik. Kui ilmneb, et see on väljapressimine, siis lõpeb see ilmselt minu laual. Ja mulle päris meeldib varakult alustada. Nagu ma õhtul ütlesin, pöördutakse meie poole tavaliselt alati liiga hilja.”

      Meredith suunas pilgu uuesti maastikule. „See ilus maja ja kogu ümbrus. See on nagu… nõiutud loss mingist muinasjutust.”

      Markby küsis leebelt: „Kas see on hea või halb nõidus?” Ja kui Meredith talle imestunult otsa vaatas, naeratas ta ja lisas õrritavalt: „See pole nagu Bamfordi kirikla.”

      „Ei, seda ei saa me endale lubada… või hoida korras, kui see olekski meie oma. Ja see ei sobikski meile. Liiga peen. Aga Toby sõnutsi teenis ta sugulane roppu raha. Kui mina oleksin miljonär, nagu Jenner ilmselt on, ostaksin ma selle ära. Aga sina? Aga kui me kirikla korda saame, on see sama ilus. Kuigi peab tunnistama, et mitte samast klassist.”

      Nad istusid autosse ja Markby sõitis edasi. Nüüd viis tee alla orgu ja uuesti puude vahele. Maja kadus silmist. Siis hakkasid nad taas tõusma. Puud jäid hõredamaks. Nad möödusid punasest kivimajakesest ja jõudsid kõrge värava juurde, mis oli ilmselt nende jaoks lahti tehtud. Markby sõitis kõrgete väravapostide vahelt läbi. Nüüd avanes nende ees uus vaatepilt.

      Sissesõidutee oli laotud võib-olla kakssada aastat tagasi ilmse suunitlusega tõllas saabuvatele külalistele mõju avaldada. Alguses paistis läbi kahel pool teed vahisõduritena seisvate kastanite vahelt ainult osa fassaadist. Viimasel hetkel avardus vaade ja nende ees seisis graatsiline, suurepäraste proportsioonidega mitte liiga suur häärber, mille kitsad kõrged aknad peegeldasid kevadpäikest.

      „Mul on tunne,” ütles Meredith valgete sammastega portikusele osutades, „et uks avaneb ja sellest astuvad välja õekesed Bennetti romaanist „Need kaks”.” Poolring maja ees oli kruusatatud.