Tütar suitsust ja luust. Laini Taylor

et ta ei ole tainapea. Mis sa arvad, kas on võimalik, et ta on korraga mitte-värdjas ja vallaine? Selles mõttes, et tõesti. Kui suur see võimalus üldse on?”

      „Väga väike.”

      „Ma tean.” Zuzana vajus dramaatiliselt seljatoele ja lebas seal nagu maha jäetud marionett.

      „Sa meeldid Pavelile, kas tead,” ütles Karou. „Tema on kohe kindlasti mitte-värdjas.”

      „Jah, Pavel on väga armas, aga ta ei tekita mitte mingeid liblikaid.”

      „Liblikad kõhus.” Karou ohkas. „Tean-tean. Aga kas tead, mis ma arvan? Ma arvan, et liblikad on alati seal kõhus olemas, kõigi kõhtudes, kogu aeg…”

      „Nagu bakterid?”

      „Ei, mitte nagu bakterid, nagu liblikad, ning osade inimeste liblikad reageerivad teiste liblikate peale, nii et kui nad on teineteise lähedal, hakkavad nende liblikad tantsima. Sinna ei ole midagi parata, see on puhas keemia.”

      „Keemia. No see on küll väga romantiline.”

      „No on ju, minu arust ka! Totakad liblikad.” See idee Karoule meeldis, ta avas joonistusvihiku ja hakkas seda üles joonistama: karikatuursed siseorganid ja liblikaid täis kõht. Papilio stomachus oleks nende ladinakeelne nimi.

      Zuzana küsis: „Aga kui see kõik on keemia ja ise ei saa sinna midagi parata, kas see tähendab, et Tolvan paneb endiselt su liblikad tantsima?”

      Karou vaatas üles: „Jumala eest ei. Ma arvan, et tema paneb mu liblikad ropsima.”

      Zuzana oli just teed lonksanud ja tema käsi lipsas suu ette, et tee kohe tagasi välja ei loksuks. Ta naeris, tõmbas end kägarasse ja siis õnnestus tal viimaks neelata. „Oh, vastik. Su kõht on täis liblikaropsi!”

      Karou naeris samuti ja jätkas joonistamist. „Tegelikult arvan ma, et mu kõht on täis surnud liblikaid. Kaz tappis nad.”

      Ta kirjutas: Papilio stomachus, õrnad olendid, kardavad külma ja reetmist.

      „No ja siis,” ütles Zuzana. „Need olid ikka ka üsna rumalad liblikad, et üldse õnge läksid. Küll sul kasvavad uued, kel on rohkem nutti. Uued taibukad liblikad.”

      Karoule meeldis kangesti, et Zuzana oli valmis sellist napakat juttu ajama. „Õigus.” Ta tõstis oma teetassi toostiks. „Uute liblikate terviseks, loodetavasti pole nad nii lollid, kui need eelmised olid.” Vahest olid nad just praegu oma paksukestes väikestes kookonites nukkumas. Või võib-olla ka mitte. Oli raske ette kujutada, et ta seda maagilist kihelust oma kõhuõõnes niipea uuesti tunda võiks. Parem on selle pärast mitte muretseda, mõtles ta. Tal ei olegi seda vaja. Või hea küll. Ta ei tahtnud, et tal seda vaja oleks. Armastuse järele igatsemine tekitas temas tunde, et ta on nagu kass, kes alati pahkluude ümber keerleb ja kräunub: „Silita mind, silita mind, vaata mind, armasta mind.”

      Parem on olla see kass, kes rahulikult kõrgelt müürilt ümbrust silmitseb, endal läbitungimatu ilme ees. See kass, kes silitustest kõrvale hoiab, kes ei vaja mitte kedagi. Miks ei oleks ta võinud olla see kass?

      Ole see kass!!! kirjutas ta ja joonistas lehekülje nurka kassi, üleni rahuliku ja eemalviibiva.

      Karou soovis, et ta oleks sellist sorti tüdruk, kellele piisaks iseendast, kes tunneks end hästi ja oleks rahul ka üksi. Aga ta ei olnud selline. Ta oli üksildane ja ta kartis seda puuduolekut enda sees, justkui see võiks kasvada ja… ta kustutada. Ta igatses oma kõrvale kindlat kohalolekut. Kergeid puudutusi kuklal ja häält, mis talle pimedas vastab. Kedagi, kes teda vihmavarjuga ootaks ja siis läbi vihma koju saadaks ja naerataks päikeseliselt, kui näeks teda tulemas. Kes tantsiks temaga rõdul, peaks oma lubadusi ja teaks tema saladusi ja oleks väike maailm, ükskõik kus ta ka ei viibiks, käed ümber Karou, tema sosinad ja Karou usaldus.

      Uks avanes. Karou vaatas peeglisse ja tal oli kange tahtmine vanduda. Too tiibadega vari oli tagasi ja libises sisse paari turisti kannul. Karou tõusis ning läks tualetti ja võttis seal vastu teate, mida Kishmish tooma oli tulnud.

      Jällegi koosnes see ainult ühest sõnast. Aga sel korral oli selleks sõnaks palun.

      11

      Palun

      Palun? Brimstone ei öelnud kunagi palun. Karou kiirustas läbi linna ja oli palju rohkem segaduses kui siis, kui kirjas oleks seisnud mõni ähvardus, näiteks: „Nüüd kohe, või muidu!”

      Issa oli ebatavaliselt vaikne, kui ta Karou sisse lasi.

      „Mis toimub, Issa? Kas ma olen suures jamas?”

      „Kuss. Tule sisse ja proovi temaga täna mitte tõreleda.”

      „Temaga tõreleda?” pilgutas Karou silmi. Tema oli arvanud, et kui keegi siin üldse võib tõreleda saada, siis on see tema ise.

      „Sa oled vahel temaga väga järsk, justkui see kõik ei oleks juba niigi raske.”

      „Justkui mis asi ei oleks niigi raske?”

      „Tema elu. Tema töö. Tema elu ongi töö. See on rõõmutu, karm ja mõnikord teed sa kõik veel palju raskemaks, kui see juba niigi on.”

      „Mina?” oli Karou üllatunud. „Kas ma sadasin just sisse keset jutuajamist, Issa? Mul ei ole õrna aimugi, millest te rääkisite…”

      „Kuss, ütlesin ma. Ma lihtsalt palun, et sa püüaksid olla kena, nagu sa väiksena olid. Sinust oli meie kõigi jaoks nii palju rõõmu, Karou. Ma tean, et see ei ole sinu jaoks kerge, seda elu elada, aga pea meeles, püüa alati meeles pidada, sina ei ole siin ainus, kellel on muresid.”

      Ning siis avanes sisemine uks ja Karou astus üle läve. Ta oli segaduses, valmis end kaitsma, aga kui ta Brimstone’i nägi, unustas ta kõik selle.

      Brimstone nõjatus raskelt töölauale, tema võimas pea puhkas ühel käel ja teine kattis sooviluud, mida ta ümber kaela kandis. Kishmish hüppas ärevalt oma isanda ühelt sarvelt teisele ja lasi kuuldavale murelikke kriiskeid ning Karou küsis kõheldes: „Kas… sinuga on kõik korras?” Tundus veider seda küsida ning Karou taipas, et kõikide nende küsimuste seas, millega ta Brimstone’i elu sees pommitanud oli, ei olnud ta nõnda kunagi pärinud. Tal ei olnud kunagi põhjust olnud – Brimstone ei olnud kunagi ühelgi tundevirvendusel välja paista lasknud, nõrkusest või väsimusest rääkimata.

      Brimstone tõstis pead, lasi sooviluust lahti ja ütles lihtsalt: „Sa tulid.” Ta tundus olevat üllatunud ja kergendunud, nagu Karou süütundega mõtles.

      Karou püüdis kõlada kergelt ja ütles: „Noh, palun on ju võlusõna, nagu sa tead.”

      „Ma arvasin, et võib-olla oleme su kaotanud.”

      „Kaotanud? Kas sa arvasid, et ma olen surnud?”

      „Ei, Karou. Ma arvasin, et sa oled oma vabaduse välja nõutanud.”

      „Oma…” Karou hääl vaibus. Vabaduse välja nõutanud? „Mida see üldse tähendab?”

      „Ma olen alati ette kujutanud, et ühel päeval rullub su elutee su jalge ees lahti ja viib su meie juurest ära. Nagu peakski, nagu sünnibki. Aga mul on hea meel, et see päeva ei ole täna.”

      Karou seisis seal ja jõllitas teda. „Tõsiselt? Ma nihverdan ühe ülesande täitmisest kõrvale ja sa arvad, et nii ongi, et ma olen alatiseks läinud? Jeerum. Mida sa minust õige arvad, et sa üldse võid mõelda, justkui ma võiksin niisama lihtsalt minema tõmmata?”

      „Kui me su vabaks laseme, Karou, siis on see sama hea kui liblikale akna avamine. Mitte keegi ei looda, et liblikas tagasi tuleks.”

      „Ma ei ole mingisugune neetud liblikas.”

      „Ei, sa oled inimene. Sinu koht on inimmaailmas. Sinu lapsepõlv on peaaegu läbi…”

      „Noja… siis? Kas sa ei vaja mind enam?”

      „Vastupidi. Ma vajan sind rohkem kui kunagi varem. Nagu