Tütar suitsust ja luust. Laini Taylor

muudkui astus ja linn hakkas tema tusatuju lahutama. Sellises kohas oli raske pahur olla. Mõnel kitsal kaubatänaval näis kõik olevat kaetud vaipadega. Teisel jällegi tilkus möödakäijatele värskelt värvitud siidilt pähe sarlakpunast ja koobaltsinist. Õhk oli paks erinevatest keeltest nagu eksootilistest lindudest: araabia, prantsuse, kohalike suguharude kõnepruuk. Naised kihutasid lapsi koju magama ja fessides vanad mehed istusid üheskoos lävepakkudel ja suitsetasid.

      Trillerdav naer, lõhnas kaneeli ja eeslite järgi ning värvid, igal pool värvid.

      Karou rühkis Jemaa el-Fna poole, see oli plats, linna tuiksoon, meeletu kihav karneval, seal oli maotaltsutajaid ja tantsijaid, tolmuseid paljasjalgseid poisse, taskuvargaid, õnnetuid turiste ja toidulette, kus müüdi kõike apelsinimahlast küpsetatud lambapeadeni. Vahel ei suutnud Karou ülesandel viibides ära oodata, kuni uuesti värava juurde pääseb, kuid Marrakeshis meeldis talle viivitada ja ringi kõndida, lonksata piparmünditeed, joonistada ning mööda terava ninaga susside ja hõbekäevõrude turge ringi nuuskida.

      Kuid täna ta kahjuks kauemaks jääda ei saa. Brimstone ootas ilmselgelt ärevusega neid hambaid. Ta mõtles uuesti tühjade anumate peale ja tema mõttes hakkas trummeldama vihane uudishimu. Miks seda kõike vaja oli? Mille jaoks? Ta püüdis need mõtted jätta. Lõppeks pidi ta ju hauaröövli üles leidma ning Izîliga tuli igatahes ettevaatlik olla.

      „Ära ole uudishimulik” oli üks Brimstone’i põhireegleid ja Izîl ei olnud seda järginud. Karoul oli temast kahju, sest ta mõistis Izîlit. Ka temas põles uudishimu paheline leek, millele iga katse seda kustutada ainult jõudu juurde andis. Mida rohkem küsimusi Brimstone tähelepanuta jättis, seda enam tahtis Karou teada. Ning küsimusi oli tal palju.

      Hambad, otse loomulikult – mille kuradi pärast neid vaja oli?

      Ning see teine uks? Kuhu see viis?

      Kes need kimäärid õigupoolest olid ja kust nad olid tulnud? Kas neid oli veel?

      Ning tema ise? Kes olid tema vanemad ning kuidas oli ta sattunud Brimstone’i hoole alla? Kas ta oli üks muinasloost pärit tegelane, nagu „Rumpeltstiltskini” esmasündinud, kes mõne võla katteks anti? Või vahest oli tema ema olnud kaubitseja, kelle maokee ära kägistas ja kellest jäi maha laps ukselävele kisama. Karou oli välja mõelnud sadu võimalusi, kuid tõde jäi endiselt saladuseks.

      Kas ta oleks pidanud elama hoopis mõnda teist elu? Vahel oli ta täiesti kindel, et nii see on, et olemas on mingisugune fantoomelu, mis pilkab teda seal, kuhu tema ei ulata. See tunne võis talle peale tulla siis, kui ta parasjagu joonistas või jalutas ning ükskord, kui nad Kaziga parasjagu teineteisele väga lähedal olles aeglast tantsu tantsisid, näis talle, et ta peaks oma kätte, jalgade ja ülejäänud kehaga midagi hoopis muud tegema. Midagi muud. Midagi muud. Midagi muud.

      Aga mida?

      Ta jõudis platsile ja vantsis segadikus ringi, liigutused ühes rütmis müstilise gnawa-muusikaga, kui ta mootorrataste ja akrobaatide vahelt läbi põikles. Platsil olid terved pilvelaamad grill-liha suitsu justkui oleks kusagil tulekahju, teismelised poisid sosistasid: „Hašiš” ja kostümeeritud veemüüjad meelitasid: „Foto! Foto!” Kaugel eemal silmas ta Izîli küürakat kuju hennamaalijate ja tänavahambaarstide vahel.

      Tema nägemine iga kuu aja tagant oli sama hea, kui vaadata allakäiku aegluubis. Karou lapsepõlves oli Izîl olnud arst ja õpetlane, sirge ja viisakas mees, pehmete pruunide silmade ja siidiste vurrudega, mida ta korrastas kui linnud sulestikku. Ta oli ise poes käinud ja teinud kaupa Brimstone’i laua taga ning erinevalt teistest kauplejatest jättis tema alati mulje, justkui oleks külla tulnud. Ta lobises Issaga, tõi talle väikseid kingitusi, seemnekaunadest nikerdatud madusid, nefriidist kõrvarõngaid, mandleid. Ta ostis Karoule nukke ja nende jaoks tibatillukese hõbedast teeserviisi ega unustanud ka Brimstone’i ning jättis pealtnäha juhuslikult lahkudes lauale šokolaadi või meepurgi.

      Kuid see oli enne, kui tolle kohutava otsuse taak teda moonutas, painutas, väntsutas ja hulluks ajas. Poes Izîl enam teretulnud ei olnud, nii et Karou tuli välja temaga kohtuma.

      Nüüd Izîlit vaadates oli Karoul temast kangesti kahju. Ta oli peaaegu maani küürus, tema pahklik oliivipuust kepp oli ainus, mis teda näoli kukkumast päästis. Silmad olid siniseks löödud ja kinni paistetanud ning hambad, mis ei olnud päriselt tema omad, tundusid tema kokku kortsunud näos liiga suured. Vurrud olid olnud tema uhkus, kuid rippusid nüüd sirgelt ja sugemata. Iga möödakäija oleks teda haletsusega vaadanud, kuid Karou jaoks, kes teadis, milline Izîl oli alles mõne aasta eest välja näinud, oli see suisa traagiline.

      Izîli nägu lõi Karoud nähes särama: „Vaata aga, kes sealt tuleb! Soovikaupmehe imeilus tütar, armas hambasaadikutar. Kas oled tulnud kurvale vanamehele tassikest teed ostma?”

      „Tere, Izîl. Tassike teed kõlab suurepäraselt,” ütles Karou ja juhtis ta kohvikusse, kus nad tavaliselt kohtusid.

      „Kullake, kas kuu on tõesti juba möödas? Pean tunnistama, et olin meie kohtumise üsnagi unustanud.”

      „Oh, ei ole sa midagi. Ma tulin varem.”

      „Aa, nojah, sind on muidugi alati heameel näha, aga paraku ei ole mul neidsamuseid eriti.”

      „Aga mõned ju ikka on?”

      „Mõned on.”

      Erinevalt enamikust teistest kauplejatest ei jahtinud ega mõrvanud Izîl iialgi; ta ei tapnud üldse mitte. Varem, kui ta töötas arstina konfliktipiirkonnas, oli tal ligipääs sõjas langenutele, kelle hammastest ei tundnud keegi puudust. Nüüd, mil tema hullus oli läinud talle maksma tema elatisallika, pidi ta haudu üles kaevama.

      Äkki nähvas ta: „Kuss, asi! Ole korralik ja siis vaatame.”

      Karou teadis, et Izîl ei räägi temaga ning tegi viisakalt näo, et ei kuulnud midagi.

      Nad jõudsid kohvikusse. Kui Izîl oma toolile langes, ägas ja oigas see, toolijalad kooldusid justkui palju suurema raskuse all kui üks kurnatud mees. „Niisiis,” küsis ta ja seadis end sisse, „kuidas läheb mu vanadel sõpradel? Issa?”

      „Temaga on kõik korras.”

      „Ma tunnen tema näost väga puudust. Kas sul on temast uusi joonistusi?”

      Karoul oli küll ja ta näitas neid Izîlile.

      „Imeilus.” Ta silitas sõrmeotsaga Issa põske. „Nii ilus. Nii modell kui teostus. Mu armas, sa oled väga andekas.” Vaadates joonistust somaallasest salakütist, Izîl turtsatas: „Idioodid. Mida kõike tuleb Brimstone’il inimestega äri tehes taluda.”

      Karou kulmud kerkisid. „Ole nüüd, nende probleem ei seisne mitte selles, et nad on inimesed, vaid selles, et nad on vaevalt inimesed.”

      „Tõsi ta on. Ilmselt on igat tõugu olendite seas omad vääritud. Kas see pole tõsi, mu koletis?” Viimase lause ütles ta üle õla ning sel korral näis pehme vastus õhust ilmuvat.

      Karou ei saanud sinna midagi parata. Ta vaatas maha, kus Izîli vari selgesti põrandakividel näha oli. Tundus ebaviisakas piiluda, nagu tuleks Izîli… olukorda ignoreerida, justkui laiska silma või sünnimärki. Tema vari reetis selle, mida otse vaadates näha ei olnud.

      Varjud räägivad tõtt ja Izîli oma ütles, et tema seljas rippus üks silmale nähtamatu olend. See oli kohmakas laia rinnaga kuju, käed tugevasti ümber Izîli kaela. Sinna oli uudishimu ta viinud – too asjandus ratsutas tema nagu muula seljas. Karou ei teadnud, kuidas see kõik oli nii läinud, ta teadis vaid, et Izîl oli soovinud teadmisi ja nii oli tema soov täide läinud. Brimstone oli Karoud hoiatanud, et suured soovid võivad minna väga suurel määral valesti, ning see siin oli selle väite tõestus.

      Karou arvas, et nähtamatul asjal, keda kutsuti Razgutiks, oli olnud saladusi ja Izîl oli põlenud soovist neile jälile saada. Mis iganes seal ka ei oleks sündinud, makstud hind oli ilmselgelt liiga kõrge.

      Razgut rääkis parajasti, Karou kuulis ainult üliõrna sosinat ja sellist häält, nagu matsutaks keegi pehmete lihavate huultega.

      „Ei,”