Tütar suitsust ja luust. Laini Taylor

käega,” ütles üks New Yorgi laps oma emale ja osutas aknast välja. „Ta lihtsalt pani oma käe sinna ning see hõõgus ja suitses.”

      Tema ema ohkas ja läks tagasi voodisse. Poiss oli tuntud luiskaja, seda halvem talle, sest sel korral ta ei valetanud. Ta oli näinud, kuidas üks pikk mees asetab käe uksele ja põletab sellele märgi. „Tema vari oli vale,” teatas poiss oma ema eemalduvale seljale. „See ei klappinud.”

      Üks purjus turist oli Bankokis tunnistajaks sarnasele vaatepildile, kuigi sel korral jättis käejälje nii võimatult ilus naine, et turist järgnes talle võlutuna ning nägi siis – nagu ta ise väitis – kuidas too ära lendas.

      „Tal ei olnud tiibu,” rääkis mees oma sõpradele, „aga tema varjul olid.”

      „Tema silmad olid kui tuli,” ütles keegi vanem mees, kes nägi ühte neist võõrastest oma katusel asuvas tuvimajas. „Sädemeid tuiskas, kui see mees ära lendas.”

      Samamoodi oli lugu agulialleedel ja pimedates hoovides Kuala Lumpuris, Istanbulis, San Franciscos, Pariisis. Imeilusad mehed ja naised moonutatud varjudega tulid ja põletasid oma käejäljed ustele ning kadusid siis taevaavarusse, tulejutt järel ja nähtamatute tiibade vuhinal. Siin ja seal langes sulgi kui valgeid tulesahmakaid, mis lagunesid tuhaks niipea, kui puudutasid maapinda. Delhis sirutas üks nunn käe ja püüdis ühe sule peopesale nagu vihmapiisa, kuid erinevalt vihmapiisast see põletas ja jättis nunna nahale veatu sulejälje.

      „Ingel,” sosistas nunn ja valu tundus meeldiv.

      Väga palju ta ei eksinudki.

      8

      Gavriilid

      Kui Karou tagasi poodi jõudis, ei olnud Brimstone seal üksi. Tema vastas istus kaupmees, tülgastav ameeriklasest jahimees, kelle lihavat nägu ehtis kõige lopsakam ja räpasem habe, mida Karou oli elu sees näinud.

      Karou pöördus Issa poole ja kirtsutas nina.

      „Ma tean,” nõustus Issa ja astus madujalt siueldes üle lävepaku. „Andsin talle Avigethi. Too hakkab kohe nahka vahetama.”

      Karou naeris.

      Avigeth oli korallmadu, kes end ilmselgelt liiga ilusa kaelusena jahimehe jämeda kaela ümber oli kerinud. Tema mustad, kollased ja sügavpunased vöödid nägid isegi tuhmununa välja kui meisterlik Hiina käsitöö. Kuid ilule vaatamata oli Avigeth surmav, eriti just siis, kui nahavahetusega kaasnev sügelus ta pahuraks ajas. Ta pöörles ja keerles tohutus habemes ringi, meenutades kaupmehele katkematult, et too peab korralikult käituma, kui loodab ellu jääda.

      „Kõigi Põhja-Ameerika loomade nimel,” sosistas Karou, „kas sa ei võiks teha nii, et madu teda hammustaks?”

      „Võiksin, aga Brimstone ei oleks siis õnnelik. Sa tead väga hästi, et Bain on üks tema parimaid kliente.”

      Karou ohkas. „Ma tean.” Isegi kauem, kui Karou üldse oli elanud, oli Bain varustanud Brimstone’i karuhammastega, pärit nii grislidelt, baribalidelt kui jääkarudelt, ning ilvese, rebase, puuma, hundi ja vahel isegi koera omadega. Tema tegeles peamiselt kiskjatega, keda siinkandis alati väga kõrgelt hinnati. Samas, nagu Karou oli mitmeid kordi Brimstone’ile öelnud, hinnati neid kõrgelt kõikjal maailmas. Kui palju imeilusaid korjuseid selle hambakuhjaga kaasnes?

      Ta vaatas jahmatusega, kuidas Brimstone võttis oma teraskapist kaks suurt kuldset medaljoni, kumbki alustassi suurune ja tema pildi graveeringuga. Gavriilid. Nendest piisaks nii lennuoskuse kui nähtamatuse jaoks ja Brimstone lükkas need üle laua jahimehe ette. Karou kortsutas vihaselt kulmu ja Bain pistis need tasku ja tõusis oma toolilt, liikudes aeglaselt, et mitte Avigethi ärritada. Ühe oma ebainimliku silma nurgast viskas ta Karoule pilgu, mis tolle meelest oli kohe kindlasti kahjurõõmus, ning siis oli tal jultumust isegi pilgutada.

      Karou pigistas hambad kõvasti kokku ega öelnud midagi ning Issa saatis Baini välja. Kas tõesti alles sellel samal hommikul oli Kaz talle modellipoodiumilt silma pilgutanud? Oli see vast päev.

      Uks sulgus ja Brimstone viipas Karou lähemale. Too hiivas purjeriidesse mässitud kihvad tema poole ja lasi kogu kupatusel poepõrandale langeda.

      „Ole ettevaatlik,” käratas Brimstone. „Kas sa ka tead, kui palju need väärt on?”

      „Isegi väga hästi, sest ma just maksin nende eest.”

      „See on nende inimlik väärtus. Need idioodid oleksid need kihvad juppideks lõhkunud ja kõiksugu vidinaid ja nipsasjakesi valmistanud.”

      „Ja mida sina nendega teed?” küsis Karou. Ta küsis seda nii möödaminnes, justkui Brimstone võiks end unustada ja paljastada lõpuks ometi selle saladuse, mille ümber kõik keerles: mida põrgut ta ometi nende hammastega tegi?

      Aga Brimstone heitis Karoule vaid tüdinud pilgu, justkui soovides öelda: „Proovi aga.”

      „Mida? Ise sa võtsid selle teema üles. Ning ei, ma ei tea, milline on elevandikihvade ebainimlik väärtus. Mul ei ole õrna aimugi.”

      „Need on hindamatud.” Brimstone hakkas kõvera noaga kleeplinti saagima.

      „Siis on hea, et mul mõned soovinöpsid olid,” ütles Karou ja prantsatas toolile, mille Bain just vabastanud oli. „Muidu oleksid sa oma hindamatud kihvad teisele pakkujale kaotanud.”

      „Kuidas palun?”

      „Sa ei andnud mulle piisavalt raha. See väike vastik sõjakurjategija pakkus muudkui juurde ja – noh, tegelikult ma ju ei tea kindlalt, et ta oli sõjakurjategija, aga temas oli ilmselgelt midagi sõjakurjategijalikku – ja ma nägin, et tal on kindel plaan need endale saada, nii et ma… võib-olla ma poleks küll pidanud, sest sa ju ei kiida heaks minu… väiklust või kuidas sa selle kohta ütlesidki?” Karou naeratas nunnusti ja kõlgutas oma kaelakee allesjäänud helmeid. Nüüd nägi see rohkem käevõru moodi välja.

      Ta kasutas oma uut sügelustrikki pakkujamehe peal ja saatis talle kaela metsiku urruaugusügeluse, kuni too ruumist põgenes. Kahtlemata Brimstone teadis seda, ta teadis alati. Oleks tore, mõtles Karou, kui ta aitäh ütleks. Selle asemel lõi ta lihtsalt mündi lauale.

      Üks vilets klõbin.

      „Kas see on kõik? Ma vedasin need asjad sinu jaoks Pariisist kohale ühe klõbina eest ning samal ajal jalutab habemik minema kahe gavriiliga?”

      Brimstone ei teinud temast väljagi ja mässis kihvad lahti. Twiga tuli temaga nõu pidama ja nad pomisesid poolihääli oma keeles, mida Karou oli hällist peale õppinud loomulikul viisil ja mitte soovi abil. See oli karmikõlaline keel, urisev ja tulvil hõõrdhäälikuid, millest enamik manati esile kurgu abil. Isegi saksa või heebrea keel tundusid selle keele kõrval meloodilised.

      Nemad rääkisid hammaste kujust ja Karou astus samal ajal soovinöpside tassi juurde ja asus täiendama oma peaaegu kasutute soovide keed, mida ta otsustas nüüd mitmekordse käevõruna kandma hakata. Twiga tassis kihvad puhastamiseks oma nurka ja Karou mõtles, et peaks hakkama koju minema.

      Kodu. Karou arust kõlas see alati justkui jutumärkides. Ta oli teinud kõik, mida suutis, et oma korterit hubaseks muuta, seal oli kunsti, raamatuid, idamaiseid laternaid, üks Pärsia vaip, nii pehme kui ilvesenahk, ning muidugi tema inglitiivad, mis võtsid enda alla terve seina. Kuid miski ei aidanud tühjuse vastu, sumbunud õhu pani liikuma ainult tema enda hingamine. Kui ta üksi oli, tundus see tühjus tema sees, see puuduolek, nagu ta seda kutsus, veelgi paisuvat. Isegi koos Kaziga oli ta suutnud seda vaid veidi paremini vaos hoida, aga mitte piisavalt. Mitte miski ei olnud piisav.

      Ta mõtles selle pisikese nurga peale, mis oli tema oma olnud, seal kõrgete raamaturiiulite vahel poe tagaosas, ning soovis järsku mingi tuju ajel, et ta võiks tol õhtul sinna jääda. Ta võiks uinuda nagu vanasti, taustaks kõnepomin, Issa pehme libin ja väikeste kummaliste tundmatute koletiste kriiskamine, kes mööda nurgataguseid silkavad.

      „Kulla laps.” Yasri ilmus köögist teekandikuga. Teekannu kõrval oli taldrikutäis kreemitäidisega sarvesaiu, mis tal eriti hästi välja