Tütar suitsust ja luust. Laini Taylor

pilgutas Karou silmi. Tee ei olnud veel saabunud. „Mida maitsta?”

      „Sind, soovi-tütar. Ainult üks limpsatus. Ta lubab mitte hammustada.”

      Karoul hakkas kõhus keerama: „Ee, ei.”

      „Ma ju ütlesin sulle,” pomises Izîl. „Jää nüüd vait, palun sind”

      Vastuseks tuli madal sisin.

      Valges hõlstis kelner tuli ja valas piparmünditeed, ta tõstis kannu näo kõrgusele ja sihtis asjatundlikult pika teejoa mustrilistesse klaasidesse. Karou heitis pilgu hauaröövli sissevajunud põskedele, tellis ka saiakesi, lasi tal veidi aega süüa ja juua ning küsis siis: „Noh, mis sul välja käia on?”

      Izîl kaevus oma taskutesse ning tõi lagedale peotäie hambaid ja viskas need lauale.

      Lähedal ukseavas vahti pidav Akiva ajas selja sirgu. Tema ümber jäi kõik vaikseks ja soiku ning ta ei näinud muud, kui vaid neid hambaid ja tüdrukut neid sortimas, täpselt nii, nagu ta teadis, et vana koletisest nõid teeb.

      Hambad. Kui kahjutud nad seal laua peal välja nägid – lihtsalt ühed tillukesed räpased asjakesed, surnute suust välja tõmmatud. Ning kui need jäid sinna maailma, kuhu need kuulusid, ei saanudki neist iialgi muud. Brimstone’i kätes aga muutusid nad millekski palju enamaks.

      Akiva ülesanne oli sellele ilgele kaubitsemisele lõpp teha ning koos sellega saatana mustale maagiale kriips peale tõmmata.

      Ta vaatas, kuidas tüdruk ilmselgelt kogenud käega hambaid uurib, justkui ta teeks seda kogu aeg. Akiva tülgastuse sisse sigines ka midagi pettumuse sarnast. Tüdruk oli tundunud liiga puhas selle äri jaoks, kuid ilmselgelt ta seda ei olnud. Akival oli õigus, kui ta arvas, et tüdruk ei ole tühipaljas kaupleja. Ta oli enamat kui see, sest istus siin ja tegi Brimstone’i tööd. Aga kes siis ikkagi?

      „Väga hea, Izîl,” ütles Karou. „Need on täiesti kohutavad. Kas sa tõid need otse surnuaialt?”

      „Massihauast. See oli peidetud, kuid Razgut nuhkis selle välja. Tema leiab alati surnud üles.”

      „Milline talent.” Üle Karou selja jooksid külmavärinad, kui ta kujutles, kuidas Razgut teda himuralt passib, lootes teda maitsta. Ta pööras oma tähelepanu hammastele. Kuivanud liha riismed rippusid nende juurte küljes ühes mullaga, millest nad olid välja kaevatud. Vaatamata mustusele oli lihtne näha, et tegemist ei olnud kvaliteetsete hammastega, need hambad olid kuulunud inimestele, kes järasid kõva toitu, suitsetasid piipu ega tundnud hambapastat.

      Karou pühkis hambad laualt ja viskas need oma tassi põhja jäänud tee sisse, segas neid seal natuke ja kummutas siis lauale kihava piparmündilehtedest ja hammastest koosneva hunniku, kusjuures hambad olid ainult veidi puhtamad kui varem. Ükshaaval noppis ta hambad välja. Lõikehambad, purihambad, silmahambad, täiskasvanute ja laste omad. „Izîl. Sa tead ju, et Brimstone ei võta piimahambaid.”

      „Sa ei tea kõike, tüdruk,” nähvas Izîl.

      „Kuidas palun?”

      „Vahel võtab küll. Ükskord. Ükskord ta tahtis natuke.”

      Karou ei uskunud teda. Brimstone keeldus rangelt ostmast ebaküpseid hambaid, nii loomade kui inimeste omi, kuid ta ei näinud vajadust vaielda. „Igatahes,” lükkas ta väikesed hambad eemale ja proovis mitte mõelda tillukestele kehadele massihauas, „ta ei palunud neid tuua, nii et neid ei saa ma võtta.”

      Karou võttis suurte hambad ükshaaval kätte, kuulas, mis nende üminal talle öelda on, ning jagas need kahte kuhja.

      Izîl vaatas ärevusega pealt, tema pilk liikus ühelt kuhjalt teisele ja tagasi. „Nad närisid liiga palju, kas pole nii? Need ahned mustlased! Nad jätkasid närimist isegi siis, kui nad olid juba surnud. Ei mingeid kombeid. Ei mingeid lauakombeid, üleüldse.”

      Enamik hambaid oli tömbiks kulunud, kõdunenud ja Brimstone’i jaoks kõlbmatud. Kui Karou sortimise lõpetas, oli üks kuhi suurem kui teine, kuid Izîl ei teadnud, kumb on kumb. Ta osutas lootusrikkalt suurema hunniku poole.

      Karou raputas pead ja õngitses Brimstone’i antud rahakotist mõned paberdirhemid. See oli nende haledate väheste hammaste eest niigi liiga suuremeelne hind maksta, kuid Izîl oli ikkagi rohkem lootnud.

      „Nii palju kaevamist,” ulgus ta. „Ja mille eest? Paar paberitükki surnud kuninga pildiga? Need surnud jõllitavad mind ka ikka kogu aeg.” Tema hääl murdus. „Ma ei saa enam hakkama, Karou. Ma olen omadega täiesti läbi. Ma ei suuda enam isegi labidat käes hoida. Ma kraabin kõva maapinda ja kaevan nagu koer. Kõik on otsas.”

      Karou tundis talle kaasa. „Aga vast on ka teisi viise, kuidas elada…”

      „Ei. Ainult surm ongi. Tuleks surra uhkusega, kui pole enam võimalik elada uhkusega. Nietzsche ütles nii, kas tead. Tark mees. Suured vuntsid.” Ta keerutas omaenda rääbakaid vuntse ja üritas naeratada.

      „Izîl, sa ei taha ometi öelda, et sa tahad surra.”

      „Kui ma ainult võiksin olla vaba…”

      „Kas sa siis ei või?” küsis Karou tõsiselt. „Peab ju olema midagi, mida sa teha saaksid.”

      Izîli vuntse näppivad sõrmed tuksatasid. „Ma ei taha selle peale isegi mõelda, kullake, aga… on küll üks võimalus, kui sa mind aitaksid. Sa oled ainus, keda ma tean, kes oleks piisavalt vapper ja hea… Ai!” Tema käsi liikus kõrva juurde ja Karou nägi tema sõrmede vahelt verd nõrgumas. Karou tõmbus eemale. Razgut oli Izîlit ilmselt hammustanud. „Ma küsin ta käest, kui mina seda tahan, sina koletis!” ulgus hauaröövel. „Jah, oled küll koletis! Mind ei huvita, mis sa kunagi olid. Praegu oled sa koletis!”

      Järgnes kummaline rüselus, tundus, nagu oleks vanamees iseendaga maadelnud. Lähedal seisev kelner vihastas ja Karou tõmbas oma tooli eemale, et nähtavatele ja nähtamatutele vehklevatele jäsemetele mitte ette jääda.

      „Jäta järele, jäta järele!” karjus Itzîl metsikute silmadega. Ta võttis asendi sisse, haaras oma jalutuskepi ja virutas omale vastu õlga, andes hoobi ka sellele, kes seal kui õrrel istus. Ta lõi üha uuesti ja uuesti, justkui nuhtleks ennast, ning siis lasi ta kuuldavale kriiske ja langes põlvili. Jalutuskäpp lendas eemale ning ta tõstis mõlemad käed kiirustades kaela juurde. Tema hõlsti kaelusesse tilkus verd – too tegelane oli teda ilmselt jälle hammustanud. Karou ei suutnud tema piinlevat nägu enam taluda ning sööstis mõtlematult Izîli juurde ning haaras tal küünarnukist, et ta püsti aidata.

      See oli viga.

      Ta tundis seda kohemaid oma kaelal, seda siuglevat puudutust. Külmavärin jooksis üle ta selja, see oli keel. Razgut oligi saanud teda maitsta. Ta taarus eemale, jättis hauaröövli põlvili ja kuulis jäledat kulistavat häält.

      Sellest talle piisas. Ta korjas hambad ja joonistusvihiku kokku.

      „Oota, palun,” karjus Izîl. „Karou. Palun.”

      Tema anumine oli nii meeleheitlik, et Karou kõhkles. Izîl kaevas kraapides midagi oma taskust ja hoidis seda nähtaval. Paar tange. Need nägid roostetanud välja, kuid Karou teadis, et see ei ole rooste. Selline oli hauakaevaja tööriist ja tangid olid säärasteks muutunud surnute suudes. „Palun, kullake,” ütles Izîl. „Rohkem ei ole mul mitte kedagi.”

      Karou mõistis kohe, mida Izîl soovib ja astus jahmunult sammu tagasi. „Ei, Izîl! Jumal küll. Vastus on ei.”

      „Bruks võiks mu päästa! Ise ma ennast päästa ei saa. Olen enda oma juba ära kasutanud. On vaja veel ühte bruksi, et minu rumal soov olematuks teha. Sina saaksid ta mu seljast minema soovida. Palun. Palun!”

      Bruks. See oli gavriilist veel võimsam soov ja selle hind oli selge. Ainus viis, kuidas bruksi saada, oli vahetada need omaenda hammaste vastu. Kõik hambad ja välja tõmmata tuli need