Sümfoonia katkenud keelele. Siim Veskimees

need vähemalt ta meesteenijad, mitte naisteenijad või veel hullem, mõni neist deemonist juhitud masinatest.

      Igatahes olin ma vaimselt väga halvasti ette valmistatud selleks, mis meil ees pidi seisma. Ma suutsin vaid pisut mahla juua ja kui Kronos hommikusöögi lõppedes lihtsalt tõusis ja ütles: „On aeg. Kas olete valmis?” olin valmisolekust äärmiselt kaugel, kuid uhkus ja uudishimu olid tugevamad. Vestlused katkesid poolelt sõnalt ja minagi tõusin, suutes ehk välja näha tõsine, mitte hirmunud.

      „Ma ei hakka üle kordama, mis põhjusel ma palusin end saatma vaid teid. Chang tahtis seda hirmsasti ja temal on sellest kõige rohkem kasu. Ruxus on üks väheseid, kelle puhul ma olen kindel, et ta närvikava vastu peab, ja kuna ei krahv ega veel vähem tema pereliikmed kõne alla ei tulnud, on ta tunnistaja. Andrizzi on samuti tunnistaja, pealegi teist teistest suhteliselt sõltumatu; ma tean, et ta paneb selle kõik kirja. Mu sõbrad on seal käinud ja nendega jätsin ma juba hüvasti. Hüvastijätud on halvad ja mõttetud asjad, seega korraldan ma teile lihtsalt teadusliku ekspeditsiooni. Ja Poseidon on kaasas sellepärast, et keegi peab teid ka tagasi tooma. Rohkem ülikondi niikuinii ei ole.”

      Ma kartsin neid „ülikondi” kõige rohkem, sest mul olid silme ees kohmakad ja rasked vasest ja kummist türbid, millega meil sadamates vee all käidi. Ma muidugi eksisin, sest tema omad olid loomulikult kerged ja imeõhukesed. Vähemasti see hirm kadus, eriti kui Poseidon demonstreeris, et neid on peaaegu võimatu purustada. Sama tugevad olid otse ülikonda kootud hingamismehhanismid, sest mingeid järelelohisevaid voolikuid seal loomulikult ka ei olnud.

      Me laskusime ilmapuu juurtesse ja ühe spiraalkäigu alumises otsas ootas mind kummalisim kogemus, mida ma ette oleksin suutnud kujutada. Iga sammuga oleks keegi mulle nagu liivakoti õlgadele visanud. Ma kõndisin ja muutusin kogu aeg raskemaks. Ma hakkasin tuikuma, ahmisin õhku ja vist komistasin, sest avastasin end vastu käiguseina toetumas. Ma ei olnud ainuke, isegi Poseidon tuikus ja ainult Kronos silmitses meid mõni samm eespool rahuga, milles siiski võis aimata õige kerget kannatamatust.

      „Kõndige ettevaatlikult, sest te olete siin poolteist korda raskemad kui Maal. See planeet on suur.”

      Mu pea käis ringi ja nüüd sain ma aru, et me kõik olime sinna toppama jäänud. Ma ajasin end jalule ja mul oli tunne, nagu oleksin tõusnud peale rasket haigust või üritaksin midagi väga rasket seljas kanda. Juba spiraalkäigust väljaronimine võttis mu hingeldama, seda enam, et hing kippus kinni jääma. Kuidagi sain siiski rütmi kätte ja kui maapinnale jõudsime, olin paremas seisus kui nii Ruxus kui Chang, kuid ei tohi unustada, et olin Ruxusest kakskümmend ja Changist nelikümmend aastat noorem. Isegi Poseidon higistas ja vedas ilmse pingutusega jalgu järel. Tegelikult oli läinud väga palavaks ka.

      Õnneks palus Kronos meil kohe peale käigustikust väljumist istuda ühte oma maapinna kohal hõljuvasse tõlda, mida ta teinekord lugupidamatult lendavaks vaibaks kutsus. See andis meile võimaluse ringi vaadata, muidu oleks meil iseendiga liiga palju tegemist olnud.

      Vaatepilt oli selline, et ma ei suuda seda kunagi unustada, ükskõik kui vanaks ma saan.

      Kõigepealt oli kogu too hoone teise suurema hoone sees. Meie kohal kummus võlv nii kõrgele, et ma ei uskunud, mida silmad nägid. Tõld läbis neli üksteisele järgnevat suurt pöördust ja iga ukse taga pressiti mul õhk kopsudest välja. Kujutlege, nagu lööks tuul teid nagu haamriga igast küljest korraga. Vaevalt ma püsti oleksin jäänud, sest rinnus rõhus valusalt ja pea käis ringi. Paistis, et teistel inimestel ei ole parem, vaid Kronos jälgis meid pigem kliinilise huviga ja vaevus isegi kommenteerima, ehkki ta sõnad olukorda paremaks ei teinud:

      „Siin on õhku kakskümmend korda rohkem kui Maal ja see pole hingatav. Hapnikku praktiliselt ei ole, küll aga on mitmeid mürgiseid gaase. Rõhulöök võtab harjumata inimestel mõneks sekundiks pildi eest, siis sisemine ja välimine rõhk tasakaalustuvad. Tänage õnne, et rõhk tõusis neljas osas!”

      Me olime lõpuks lageda taeva all. Ees oli täiesti elutu kivikaos, selja taga aga ulatusid liivast välja tolle tohutu linna tornid. Ma nimetasin seda kaoseks, mitte kõrbeks, sest isegi kõige vaesemas kõrbes on elu, aga seal polnud midagi.

      Mitte midagi.

      Selle kõige üle laotus rohekas taevas. Kõrge ja palju suurem taevas, kui ma seda kunagi näinud olen. Ja siis muidugi teadmine, et me oleme kusagil nii mõõtmatult kaugel, et valgusel – saate aru, valgusel! – kulub meie armsalt Maalt sinnaminekuks paarkümmend aastat. Ma ei näinud seal ööd, kuid meie päike pidi sealt paistma ühe tagasihoidliku tähena. Ma tegelikult ei oska seda ette kujutada, ent ma usun, et ilma Kronose imelise kaitseta oleksime seal ilma igasuguse lootuseta mõne sekundiga surnud, ja ilma ilmapuu nõidusliku Teeta asuks see kohutavalt võõras ja elutu maailm nii kättesaamatult kaugel, et igas mõistlikus tähenduses poleks seda meie jaoks lihtsalt olemas.

      Me peatusime rohekalt helkiva ja tugevasti kihiseva lombi serval.

      „Oh… Kurat! See on elu!” Kõik kolm meest olid ühe hetkega kaldaliival põlvili ja lasid sogasel veel läbi kindasõrmede voolata. Jah, ka Poseidon oli elevil. Ainult mina ei suutnud lombi vastu huvi tunda, sest olin just avastanud midagi muud.

      „Nii see on,” oli Kronos noogutanud ja sealsamas ühele kivile laskunud, uurides laisalt ümbrust ja andes meile teistele aega ringi vaadata. Ma olin järginud ta pilgu suunda ja mind rabas mõistmine, mis õieti on see tohutu hall sein, mis sealsamas järgmise kingu taga lösutas.

      „See lomp on ookeaniga ühenduses?” Chang uuris meie tulekuteest vasakule jäävat kaljusegadikku, kus siin-seal vilkus vesi.

      „On. Ma tõin teid siia sellepärast, et esiteks on see mu laeva lähedal ja teiseks on siin kontsentratsioon väga kõrge ja see on nii ilmne.”

      „See on siis kohalik elu. Täiesti võõras algne elu…” Chang polnud lombi kohalt tõusnud.

      „Ei ole algne elu. Maine. Ma ei tea, kas seda tehti tahtlikult või tahtmatult, aga need on maised bakterid, vetikad ja igasugused teised algloomad, mis on kõigest mõne tuhande aastaga muteerunud vähemalt tuhandeks eri vormiks. Terve ookean on neid täis.”

      „Mõne tuhande aastaga…”

      Kronos ohkas. „Jah, mu kallis Chang. Ka mina olen ainult kivike aja laviinis. Katsuge mõelda multiversumi kontekstis.”

      Poseidon ajas end sirgu ja astus Kronose kõrvale. Viimane tõstis vaid korraks pilgu, kui teine korraks käe ta õlale asetas, otsekui häbenedes selle kukkuda lasi ja tõlla juhiste taha istus. Nemad jätsid siis niimoodi hüvasti.

      Chang, ikka veel põlvili lombi ääres, üritas pead sügada ja vandus omaette. „Jah, saan aru. Aga ma ei suuda nii kiiresti arvutada. Kuid see võtab ikkagi tuhandeid aastaid?”

      „Chang, kui minu eelkäijad ühendasid maailmad, segasid nad kaardipaki segamini. Seal, kus enne oli juttu tõenäosustest rohkem kui üheksakümmend üheksa sajale, jäi järele vaid kaks kolmandikku.”

      „Aga seda on ikkagi väga palju!”

      „Chang, me töötame sellega, mis on. Isegi minul ei ole teistsugust maailma võtta. Geoloogiliste ajastute kontekstis on see vaid hetk, kui korraga on planeedi atmosfäär täis hapnikku. Inimtsivilisatsioonide skaalas aga…” Ta lõi käega. „Keegi ei saa anda rohkemat kui võimaluse.”

      Ma sain alles siis aru, millest nad räägivad. Täpsemalt, ma sain aru, mis teemal nad räägivad, kuid ma ei ole kunagi mõistnud teadust, mida nad leppisid kokku nimetada psühhoajalooks. Selle sisu on selles, et kui teatud rahvad teevad mingeid asju teatud järjekorras – näiteks õpivad süütama tuld, mis põleb päikese südames, enne, kui nad võidavad surma – siis nad hävitavad end tules, ja väga paljude maailmade rahvad pidid olema selles surmalõksus.

      „Ja sa lähed hävingu südamesse.” Seda ütles Ruxus.

      Kronos muigas. Ja kes teab mitmendat korda juba ei suuda ma üle saada sellest, kui rõõmutu ta naer oli. „Sa tead tuhandeid mõistulugusid võitlusest parema eest, mille käigus kaotatakse kõik. Sealhulgas eesmärk ja iseennast. Me rääkisime sellest. Ja me rääkisime ka võimalustest.”

      Ma