Sümfoonia katkenud keelele. Siim Veskimees

Ta jäi poolelt sõnalt vait; ma ei olnud teda mitte kunagi kaine peaga nii pikalt rääkimas kuulnud. Mul on alati olnud tunne, et ta eelistas vaikida kindlas veendumuses, et niikuinii keegi temast aru ei saa, ja kui ta joonud oli, ei suutnud ta end lihtsalt valitseda.

      Ta pööras meile selja ja lisas juba eemale kõndides: „Me saame veel mõne aja sidet pidada. Õnne ja edu teile!”

      Ja niisama lihtsalt ta läkski. Ta kõndis oma laeva poole, mis oli ju Leviatani täpne koopia – sest ma tean kindlalt, et Leviatan see olla ei saanud. Poseidon keeras tõlla kohe ringi ja me libisesime linna suunas tagasi. Ma oleksin ehk tahtnud näha, kuidas Leviatan taevasse sööstab, seda enam, et Poseidon seletas, et see pidi isegi väga-väga paljude penikoormate tagant uhke vaatepilt olema, kui Kronos ilmakoesse augu rebib. Teisalt aga oli mul ometi vaid kohutavalt hea meel, kui me jälle hella kodupäikese kätte astusime, sest ma ei ole kindel, kaua ma seda nii kauget ilma veel välja kannatanud oleksin.

      Vabadus on tunnetatud paratamatus, või on paratamatus tunnetamata vabadus? Ma ei tea kindlalt, kuid mul on tunne, et ühel päeval viskavad kreeka vanade jumalate karikatuurid oma laevast välja kõik külalised, hulbivad merele ja vajutavad punast nuppu. Ma kahjuks tõesti ei oska näha tulevikukardina taha – ent ma tunnen inimesi ja niikaua, kui see nupp neil seal on, tekib kiusatus sinna vajutada, et veel selles elus uusi ja kummalisi maailmu näha.

      Kronose hingus on mürk.

*

      See oli nii tüütu ja mõttetu – ma mõtlen kogu Püha Inkvisitsiooniga seonduvat. Nad ei saanud millestki aru. Nad ei olnud midagi, võrreldes nende jõududega, mida Kronos käsutas, ent ometi olid nad nagu tüütud putukad.

      Eks ma olin neid alahinnanud ka, ja alahindan siiani, andku Jumal mulle andeks. Pärast seda, mis meiega juhtunud oli, ei suutnud ma neid tõsiselt võtta. Mu maailm oli tükkideks lagunenud – see oli see, mis minuga juhtunud oli! Arusaamine, et kogu mu maailm on üks Aja peatee ääres tukkuv unine külake…

      Ma tulin ära siia põhja, võtmata kaasa midagi peale selle käsikirja, mida ma kõigi eest peitma pean. Isegi Changil oli pahandusi. Isegi lord Ruxusel oli! Teriek ja Maguns on samuti peidus või vähemalt nime vahetanud.

      Ma kirjutan siia viimased leheküljed ja siis…

      Andestatagu mulle need mõttepausid või lugupidamatumalt öeldes eksalteeritud õhkamised, mis kindlasti head stiili ei näita. Ma kõhklesin kaua, kuid olen otsustanud suurema osa oma käsikirjast siiski alles jätta, lootes, et kirjapanduga osatakse kunagi midagi peale hakata. Kavatsen selle siin ühes teises lõimes orva peita ja kinni müürida, nii et isegi kui see peatselt leitakse, ei saa see meid kahjustada, kuid hea õnne korral kulub sajandeid, enne kui see uuesti välja tuleb.

*

      Mu võlusõrmus hakkas tuksuma. Välja ei paistnud see kuidagi, vaid vasaku käe keskmine sõrm, kus ma seda kandsin, tõmbles kergelt, kui merevaigusäde seda piinas. Õnneks olin üksi raamatukogus. Olin end varem kah taha harvakasutatavasse köitmisruumi sulgenud, nii et keegi selle üle eriti ei imestanud.

      Ma riivistasin ukse ja pöörasin sõrmuse kivi.

      Õhku tekkis värvilist valgust, mis mul alati külmajudinad üle selja jooksma paneb, sest nii ilmselt ei ole siin jumalast loodud maailmaga midagi tegemist. Must pööris sobitas end ja siis avanes mu ees väljasirutatud käte laiune aken.

      „See on salvestus,” alustas Kronos sissejuhatuseta. „Sa tead, kuidas seda uuesti ette mängida, kui midagi segaseks jääb. Olen sinu reaalsusest juba tundide kaugusel, nii et normaalsel viisil me kahjuks enam rääkida ei saa. Kummatigi saan ma veel tükk aega teie maailma jälgida ja ma leidsin, et on aus sulle edasi anda, mida ma tean.

      Andrizzi, Püha Inkvisitsioon võttis Cherili kinni, ta on antud kohtu alla ja mõistetud surma. Ma tõesti ei tea, kuidas ta kätte saadi, aga nüüd on ta Romekis ja peaks kohtuotsuse põhjal pühapäeval – see tähendab homme – hukatama Püha Jumalaema väljakul, kus kõik autodafeed toimuvad. Ma ei saa vana krahviga ühendust, sest mul puuduvad juba mitmeid kuid tema ja krahvinna signaalid; loodan vaid, et nendega on kõik hästi. Sõrmuse kandmine on vabatahtlik, eks ole, ja nad polnud selles suhtes kuigi korralikud. Cheril kummatigi kandis sõrmust ja seetõttu ma tean, mis temaga juhtus; praegu seda tal kahjuks enam pole, see võeti ära.

      Sõber – luba end nii nimetada –, sa ei tahtnud minust enam midagi teada, sa põgenesid. Ma austan su valikut. Ma ei saa sulle öelda, mida sa tegema peaksid, kuid ma olen kindel, et sa teed õigeid asju, ja parim, mida mina Cherili heaks teha saan, on sulle see info edastada.

      On nii palju, mida ma peaksin sulle veel rääkima, kuid sa ju tead – enne millegi rääkimist peaksin ma veel rääkima sellest ja tollest ja nii ei tule sel lõppu. Ükskõik mida sa teed, pead sa aru saama kahest asjast – esiteks, siin ilmas sul enam kohta ei ole. Ma ei räägi ainult sellest, et sa oled käinud läbi ilmapuu ega saa enam kunagi endiseks. Või täpsemalt räägin ma just sellest, kuid mitte kitsalt füüsikalises tähenduses. Selle ilma võimud ei jäta sind enam kunagi rahule ja mina sind enam aidata ei saa. Teine asi on see, et kõik asjad päikese all toimuvad kõigi jaoks vaid ühes suunas. Olnut parandada ei saa, minevik on minevik ja surm on surm. See on sinu elu, Andrizzi. Mina olen läinud, et mitte kunagi enam tagasi pöörduda. Enamik neist, keda sa laeval nägid, on läinud oma teed, millest sa aru ei saa. Kuigi me näime suhteliselt vabalt liikuvat ilmalõimede vahel, ei tähenda see, et käidud teel oleks võimalik tagasi pöörduda.

      Leviatan on Läänemeres, sinu asupaigast vähem kui poole päeva teekonna kaugusel. Kui sa kutsud, tuleb kiil vähem kui poole tunniga, ja see aparaat viib su keskööks Romekisse.

      Leviatan jääb tühjaks, sel on aeg siin maailmas uinuda, enne kui keegi või miski selle uuesti äratab. Kiili saan ma sulle jätta. Sellega on nii nagu kõige muuga, mida ma kasutanud olen – see on teatud piirides igavene ja ennast säilitav, sel on omad piirangud ja see on üsna tark. Kui sa seda valesti kasutad või enam ei kasuta, vajub see vaikselt olematusse oma aega ootama. Kiili jõuallikas saab tühjaks, kui sellega mitu tiiru ümber maailma lennata või väga intensiivselt relvi kasutada, aga mingi aja pärast laadub see uuesti. Sul on aega ja võimalust seda õppida, kui tahad. Kui ei taha, oma asi. Ma ei saa sinu saatust määrata, ma saan sulle ainult nõu anda.