Sümfoonia katkenud keelele. Siim Veskimees

nuhatas – ilma vihata, irooniliselt – ja noogutas: „Sa vist mõtled seda, et see kõik kõlab nagu B-filmi sünopsis. Nimed on nagu meelega valesti kirjutatud; nagu mingi vaimuvaene režissöör oleks üritanud aurupunki teha. Mingi segapuder. Võib ju ära arvata, mis on Rooma, mis Veneetsia, kuid mingid itaallased Reini jõe suudmes kloostris…”

      „Veel hullem. Loe seda.” Ta ulatas tüdrukule teisest kaustast võetud paberi.

      Tüdruk luges ja kortsutas kulmu. „Blää-blää: „…paljud sõnad esinevad kujul, mida ei ole mitte kusagil, ma kordan, mitte kusagil Maal varem täheldatud. Ainsana on Romeki nimekuju mainitud Margaost leitud Lõuna-Sküütide käsikirjas. Ma ei ole seda ise näinud, kuid Dennis Angelbrecht pidas seda trükiveaks või häälduse põhjal tulenenud eksituseks…” Üks meist on blondiin – sküüdid ja Margao? Mis sajand?”

      „Kuule, see ütleb sulle midagi? Uau. Loe edasi.”

      Ingrid ei pahandanud, kuna suurem osa Karli imestusest tundus olevat siiras.

      „Ma ei ole nii loll, kui pealt paistab. Kes on Dennis Angelbrecht?”

      „Üks möödunud… nüüd juba ülemöödunud sajandi Saksa ajaloolane. Rändas palju Iraanis ja Indias, avaldas hilisemas eas mõned teooriad, mis kolleegide poolt vaimuhaiguseks kuulutati ja „kaastundest” maha vaikiti. Ma ei ole neid ise näinud, kuid siin kusagil paberites leiduvate vihjete põhjal paistab, et ta kahtles suuremas osas tänapäeval kanooniliseks peetavas ajaloos. Teda on kaudselt seotud… mis selle tegelase nimi oli, kes leidis keskaja kuningate ja piibli kuningate valitsusaegade hämmastava sarnasuse ja arvas, et ajalugu on tuhat aastat lühem?”

      „Tean, aga nime muidugi ei ütle. Hm.” Ta luges edasi. „„…ja kuigi assotsiatsioonid on väga elementaarsed, on – vähemalt minule jäänud mulje põhjal – geograafiline seos äärmiselt raskesti tabatav. Esiteks tundub juba rannajoon täiesti teistsugune olevat ja lõpuks tundub täiesti ilmne, et see „Raini jõgi” voolab tegelikult siinsamas Pärnus.” Mis rannajoon? Millest ta räägib?”

      „Miljoni dollari küsimused. Mina õpin ajalugu, aga ka sina oma alustamata algharidusega…”

      „Kuule, sul võib õigus olla, et me ei õppinud eriti midagi peale osariikide, aga…”

      „Sorri,” Karl naeratas vabandavalt. „Pärast palun peksa, aga jätame selle. Siiralt – ka sina märkasid esimesel lugemisel, et kogu see tekst on täis vastuolusid. Purjelaevad, ümber Aafrika purjetamine – see viitaks nagu hiliskeskajale, samas aga vilksatavad jutus Austraalia ja Antarktika. Kuidas sai üks nende hulgast „Põhjamerel püügiretkel” käia? Kuhu nad üldse läksid? Mis kuradi ookeanil nad üldse olid? „Herakleioni sambad” on muidugi Gibraltar, eks ole – ja pane tähele, osa nimesid on õigesti kirjutatud. Tundub, nagu oleks mingite kohtadega mingi probleem… Ma ei oska seda seletada – nagu oleksid need paigad, millel midagi reaalset taga on, kuidagi mänguajalukku asetatud, samas kui näiteks lõunas asuv suur manner on lihtsalt „Aafrika”.” Ta kehitas õlgu. „Ja siis korraga läheb lahti mingi fantastilise astrofüüsika ja maailmade vahel liikumise jutt…”

      Tüdruk raputas pead ja lasi paberitel lauale kukkuda. „On selles ka mingit iva?”

      Poiss peitis nina õllepurki ja nohises natuke aega. „Ma ei tea. Käsikirja mõisted on ilmselt topitud tänapäevastesse teooriatesse. Kui otsida, on vihjeid braanidele, superstringiteooriale, ja muide on meie universumi tekkimise teooriates vastuolud. Aga mina olen veel vähem füüsik kui too Andrizzi tänapäeva mõistes. Kui sa hästi järele mõtled, on tegemist tõlkega tekstist, mille pani kirja keegi, kes räägitust aru ei saanud. See pole USA film, kus terve galaktika inglise keelt räägib. Vaata seda – sõnaraamatuks on seda palju nimetada.”

      Ingrid luges, aeg-ajalt kõva häälega kommenteerides: „Soft võrdub masindeemoni mõistusse kirjutatud korraldused. Ahaa – originaalis on pikalt välja kirjutatud, Viktor on selle lühidalt softiks nimetanud… Andrizzi sellest aru ei saanud… Õudus: ’englema’ võrdub ’inglise’; ’graek’ on ilmselt ’kreeka’; ’rosse’ võrdub ’vene’ – olgu. ’Tsudi’ võrdub ’eesti’ – no on…” Ta vaatas pead vangutades korraks üles. „Mida Viktor ise sellest arvab? Sa ütlesid, et tal on muudki materjali peale selle tõlke ja et ta on seda analüüsinud?”

      „Jah.” Karl heitis kaaslasele ebakindla kõõrdpilgu. „Nagu ma ütlesin, pole sa veel midagi näinud. Edasi läheb asi tõeliselt jaburaks, kuigi seda on raske ette kujutada. Ma tahaksin, et sa seaksid end kõigepealt Viktori olukorda – et esialgu on sul ainult see vana käsikiri. Kujuta ette, et sa loed seda ilma eelteadmisteta; need üksikud lõigud ja vastavustabelid seda ei muuda, ainult aitavad aega kokku hoida. Noh, tegelikult oled sa rohkem minu olukorras, ainult selle vahega, et ma hakkasin suhteliselt suvalisest otsast lugema. Käsikirja ennast on tegelikult veel ainult kaks osa.”

      „„… ilmselt mitte siit ilmast pärit,”” luges Ingrid ja vaatas arusaamatuses üles.

      „See ongi poolik lause,” keeras Karl õige käsikirjalehe ette. „Eelmine leht on puudu. Kui sa edasi loed, saad aru, et ta ilmselt kirjeldab midagi, kuid minu ja Viktori oletused ei ole paremad kui sinu omad.”

      Ingrid noogutas ja jätkas lugemist.

– Roheline lomp ja elu armastus

      Kuid kas me ei saa sedasama öelda ka kõige muu Kronosega seonduva kohta? Kui ma tol hommikul peale seda kohutavat kogemust – inimesed ei ole mõeldud lendama! – ärkasin, vapustas mind ümbrus – ma olin kindel, et olen kodus. Õhk oli puhas ja selge ja päike paistis rõõmsasti kusagilt ülevalt. Ma lebasin mõnda aega poolunes – ma olen nüüd piisavalt tark mõistmaks, et see tuli suuresti neist rohtudest, mida ta mulle salaja andis –, siis aga rapsasin voodiriideid ja tõusin ühe ropsuga istukile. Küllap oli mu pilk metsik. Kõik tuli meelde.

      Voodi oli võimatult pehme, linad lumivalged ja käe all soojalt siidjad. Ma uurisin ümbrust üha süvenevas arusaamatuses, millele lisandus ka viha, sest kuigi nii paljud asjad meenutasid mulle Romekit, oli ühe pilguga selge, et tegu vaid kaudse sarnasusega. Miks Kronos vaevus sellist maskeraadi tegema, ma ei tea. Tema jutt tuttava ümbruse rahustavast mõjust on jama, sest järgmiseks tuleb ju valus mõistmine, et tegu vaid võltsinguga.

      Esimene erinevus oli suurus – sellesse tuppa oleks mahtunud terve auditoorium, see oli kümneid kordi suurem kui mu kolmanda korruse kamber, milles elasin Akadeemias õppimise ajal. Põrand oli väga täpselt töödeldud puitparketist ja ka seinad olid kaetud heledas rahustavas toonis puitpaneelidega. Muidugi, suurem osa Romeki keskklassi majadest on seest sellised, kuid ma olin kindel, et ei seinad ega põrand ole päriselt puust, vaid ikka sellest imelisest materjalist, millest on tehtud suurem osa Kronose kasutuses olevate elamute ja Saladusliku Saare ruume, ja millele võib anda mistahes materjali väljanägemise. Ma ei teadnud isegi, kas kahest hiigelsuurest aknast tuppa voogav valgus ehtne on; kas aknadki ehtsad on. Neid katsid heledad kardinad, mis küll lasid sisse valguse, kuid varjasid vaate välja. Veel olid toas laud, paar mugavat tooli selle juures, mõned väikesed kapid – see oli kõik. Kõik see häiris mind – see oli nii tuttavlik, kuid samas võõras, seletamatult ilus ja lihtne ja lootusetult võõras.

      Mis oli seal akende taga? Ma tahtsin tõusta, ent avastasin siis, et olen linade vahel alasti. Siis tajusin ma iseenda lõhna. Ilmselt olin väga rumala näoga, kui omaenese ihu uurisin, seejärel panin käsivarre nina vastu ja nuusutasin. Laeval haisesime me kõik higi ja soola järele, Saladuslikul Saarel oli omapärane, kuidagi elutu lõhn ja varsti me ei tajunud seda enam. Nüüd oli mu nahal kerge värskusearoom, mida ma millegagi seostada ei suutnud. Ma vabandan selle kõrvalepõike pärast, vabandan, et oma tagasihoidlikku isikut mainin, kuid pean vajalikuks selgitada, mis mõjutas mu meeleolu ja ehk ka objektiivsust. Ma avastasin oma rõivad korralikult kokkupanduna siitsamast kõrvalt. Ma piilusin ringi, et ega keegi mind ei jälgi, tõusin siis ja uurisin neid. Seal oli kõik, mis mul üldse oli. Riided olid puhtad ja korralikud. Ikka seesama uskumatus – ma keerutasin riideesemeid käes, püüdes seda mõista – need olid nagu mu rõivad ja nagu ei olnud ka. Ma uurisin tähelepanelikumalt kohti, millest teadsin, et need pidid katki olema, ning asi läks hullemaks