Sümfoonia katkenud keelele. Siim Veskimees

/title>

      Selle raamatu ideed ja mõned esimesed leheküljed sündisid aastatel 1982–84 Pärnus vene kroonus istudes. Minu vanaema täditütrel oli Karusselli tänaval maja ja kuigi selle kelder oli hulga igavam, kui siin jutus, sobis see mu meeliskluste taustaks küll.

      Minu emapoolne suguvõsa on pärit Peipsi idakaldalt. Kunagi ehk ma kirjutan ka nende elust Nõukogude võimu all, sellest, kuidas tapeti või viidi kõik mehed, kuidas talud palkideks lõhuti ja keskuse juurde kuhjati (et nüüd elate kolhoosis ja, nagu venelased, lähestikku külatänava ääres), kuidas õnneks algas Teine maailmasõda ja sakslased päästsid sisuliselt lumme jäetud naised ja lapsed… Ma olin kuulnud neid lugusid oma ammu surnud vanaemalt ja kuulsin siis taas tema täditütrelt, kes oli meile üks lähemaid sugulasi – toetudes ka hiljem peale taasiseseisvumist avaldatud materjalidele võin oletada, et mu Peipsitagustest sugulastest hävitasid venelased oma kolm neljandikku.

      See väeosa, kus istusin oma kahte aastat, pidi vastutama kogu Balti sõjaväeringkonna keemia- ja radiatsioonikaitse eest, ja oli seepärast üks Pershing 2 sihtmärke. Rakett pidi lendama Saksamaalt 8 minutit, etteteatatud – saate aru, etteteatatud! – häire korral saadi viimane masin väeosast välja kolm tundi peale häiret. Ehk siis – tuumasõja puhul oleks väeosast koos suurema osa Pärnuga saanud meie ühishaud.

      Ja selles jõledas sõjaväes istudes hakkasin ma kartma sõda. Vaadake, enne tundus mulle, et nii rumalat inimest, kes alustaks tuumakonflikti, ei ole lihtsalt olemas. Aga selgus, et ma ei olnud näinud Vene ohvitsere, neid sünnipäraseid imbetsille, kes lisaks alkoholi abil oma sisemist mina seal kusagil Niiluse krokodillide tasemel hoidsid – ma ei oska kuidagi teisiti edasi anda neist õhkuvat nüri vastutustundetut agressiivsust.

      Maailm on muutunud ja minu romaani toon on hulga helgem kui too sissejuhatus. Ent, nagu ütles Antoine de Saint-Exupéry, me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest, nagu mingilt maalt.

      Vana käsikiri

      „Noh, see oli tegelikult väga lihtne,” lausus poiss halvasti varjatud uhkusega hääles, lüües hooletult kõrvale põrandal vedelevad lauajupid ja heites pilgu selja taga seisvale tüdrukule.

      „Siin on maja plaanid. Tasub vaid kelder üles joonistada, kui esimesest pilgust on selge, et midagi on viltu – ühel pool on kütteruum ja puukuur, teisel pool garaaž. Vahel pole midagi, samas kui kogu hoone konstruktsiooni loogika viitab sellele, et võiks olla. Ja siis see sein kahe toa vahel – seinumööda ümberringi mõõtes tuleb selle paksuseks oma kuuskümmend senti. Milleks? Hakkasin uurima ja leidsingi. Tule.”

      Ta astus läbi lahtilõhutud seina ja asus kitsukesest kõrgete astmetega trepist alla laskuma. Ta oli umbes kahekümnene, vibaliku keha ja tulipunaste püstihoidvate juustega. Ta oli pikk, päevitunud ja kuidagi tundus, et tüdrukute leidmisega tal küll raskusi tekkima ei peaks. Halvastiaetud habe, lõhkised teksad ja hädasti pesemist vajav särk märkisid aega tema elus, mil ema hool enam igapäevaellu ei ulatu – eriti suvel – ja ükski teine naisekäsi ei ole veel ta elu juhtimist oma hoole alla võtnud.

      Tüdruk tema taga oli noist korrigeerimistvajavatest detailidest ülimalt teadlik, kuid paistis, et vähemalt antud juhtumi puhul läheb ta lihtsama vastupanu teed ja andestab, seda enam, et probleem ei paistnud talle isiklikult eriti korda minevat. Mis temasse endasse puutub, siis tolle enne üle õla heidetud pilgu ajal oli poisile millegipärast meenunud, kuidas üks üsna õelalt meelestatud suguõde oli tüdrukut eelmisel päeval iseloomustanud: „Hele tuust üleval ja kaks väga kitsast riideriba; ah jaa – nende keskel üks peenike ork, ta ise…”

      „Kuidas ta ise sinna alla sai?” Tüdruk uuris kitsast treppi. „Kas lõhkus ka iga kord seina ära?”

      „Ei.” Poiss mühatas. „Teises toas on seinakapp, mis kuidagipidi lahti käib…” Ta parandas ennast kohe: „Käis. Kas mehhanism on ise rikki läinud või keerasin mina midagi proovides perse, igatahes ma ei saa seda õiget ust lahti.” Ta kadus allapoole pimedusse, sammud vaikisid ja sekund hiljem süttis seal elektrivalgus. „Tule nüüd, Ingrid!” Tüdruk kõhkles veel hetke ja järgnes siis kaaslasele sinna kitsasse prakku.

      Maja keskpaiga alla peidetud keldriosa oli suurema elutoa mõõtu. Viimistlemata betoonseintel olid näha laudraketiste jäljed ja üle seinte ning lae kulgevad vanadusest pragunenud kattega elektrikaablid jätsid väga ohtliku mulje. Üldse nägi kogu ruum välja kui pisut vaene ja kodukootud Hullu Teadlase Labor mõnest 50-ndate filmist, ja peamiselt viis taoliste assotsiatsioonideni keset ruumi laiutav riistapuu, mida oleks vast kõige kohasem kirjeldada kui eriti suure võimsusega elektritooli ja aianurka rajatud kuivkäimla kunstilist ühendust.

      „Misasi see on?” küsis tüdruk.

      „Ma ei tea.” Poiss ohkas. „Tähendab, ma arvan, et tean, aga sa peaksid mind hulluks, kui ma selle välja ütlen.”

      „Ajamasin?” küsis tüdruk.

      Poiss heitis talle terava pilgu ja sattus pisut segadusse imekergest muigest, mis virvendas tolle kena näolapi pealtnäha mõttelageda ilme taga.

      „Ei, nii julge ma oma oletustes ei ole. Ma ei tea. Vaata, niipalju ma elektrist ikkagi jagan, et taibata, et see riistapuu on täiesti absurdne. See ei saa mitte midagi teha.” Ta mõõtis risuhunnikulaadset ehitist lõuga sügades ja pisut solvunud ning resigneerunud ilme järgi otsustades mitte esimest korda. „Ma arvan, et see juhtmepundar on paremal juhul mingi stabilisaator… või majakas. Et reaalne töö toimub kusagil mujal, see siin on vaid umbes nagu detektorvastuvõtja raadiosaatjaga võrreldes. Aga kus see saatja on? Mida see saadab?” Ta astus seadme juurde ja keeras kahte hooba. Ruumi täitis elektriseadmete tasane õrin ja mitmel pool konstruktsioonides süttisid tuhmid lambid. „Vaata seda skaalat siin.” Poiss koputas nimetissõrmega ühe ürgaegse väljanägemisega voltmeetri esiklaasile. „Praegu on see siin esimeses veerandis. Olen seda jälginud, see kõigub tasapisi. Näed, siia on joonistatud kollane ja punane jutt. Mida need tähendavad? Kord muide tõusis osuti üle kollase joone ja mul oli tunne, nagu hakkaks siin kõik liikuma. Ma ei julgenud seadet välja lülitada ja sigapõnev oli ka. Ent nii veerand tunni pärast laskus see alla tagasi ja kõik muutus tavaliseks.”

      „Ja kas me istume ja ootame siin?”

      „See mu mõte oli.”

      „Karl, sul on äärmiselt veider ettekujutus tütarlastele meeldivate elamuste pakkumisest.” Tüdruku toon oli meelega ülepakutud, justkui jäljendaks ta mõnd opereti aadlidaami.

      Poiss mühatas ja astus hädapäraselt tolmust puhtaks pühitud laua juurde, kus lebasid mõned kiirköitjad ning piknikukorv. „Tead, sulle ma julgen seda rääkida – paistsid nagu keskmisest rohkemate ajurakkudega. Igaühele ma ei julge. Kõige targem oleks oletada, et onu läks hulluks… aga see tundub nii ebahuvitav, kui sa minust õigesti aru saad.” Ta võttis korvist purgiõlle, avas selle, pakkus tüdrukule ja kui too peale sekundilist kõhklust purgi vastu võttis, tegi endale teise lahti.

      „Kaua sa kavatsed oodata?”

      Poiss kehitas õlgu. „Olen siin mõnel päeval valvanud, kui muud paremat teha polnud. Kuni viitsime. Igavuse peletamiseks aga on mul sulle lugemist.” Ta osutas lauale. „Sa oled ju ladina keelt õppinud?”

      „Natuke,” noogutas tüdruk. „Mitte et ma sellest midagi aru saaksin.”

      Poiss keerutas õllepurki käes ja andis tüdrukule märku enda kõrvale laua taha istuda.

      „Ega ma ei ole sulle vist sedagi rääkinud, kuidas ma selle maja üldse sain?” alustas ta kõhklemisi. „Mu vanaonu nimi on Viktor Štern. Ütleb see sulle midagi? Noh, ta on… oli üsna tuntud ja tunnustatud ajaloolane. Mäletad, ta portree on üleval, ma näitasin sulle?”

      „See kurva pilgu ja natuke katkutud olemisega vanamees?”

      „Nojah, kuigi ta oli sel pildil nii 50-ne ringis. Ta oleks praegu 66, aga ta läks kaheksa aastat tagasi kaduma. Keegi ei tea, mis temaga juhtus. Eestist lahkus ta Iisraeli suunas, sinna aga kunagi ei jõudnud… vähemalt ametlikult mitte. Ema, vana tõprakott, rääkis alles kevadel, et alates mu kahekümnendast sünnipäevast on maja minu – vanaonu seadis asjad nii. Ema on seda vist üürinud mingitele veidratele tegelastele ja… See pole oluline. Igatahes sättis Viktor asjad nii, et maja on minu ja ükski sugulane siia küüsi taha ei saa, ema kaasa arvatud.

      Vanaonu soov olevat olnud, et mina ta järelejäänud tööd korrastan ja välja annan. Müstika – mida sellist nägi