Sümfoonia katkenud keelele. Siim Veskimees

varjatud nägu, ja alustas toonil, millest siiski ei puudunud pisuke kõhklus:

      „Vabandage, sere, ma muidugi näen, et te kasutate binoklit ranna uurimiseks, aga meil tekkis kaaslastega vaidlus, mis loomad need rannas on, ning me ei suuda selles kuidagi selgusele jõuda. Kui teil hetk aega üle jääb, ehk laenaksite meile korraks oma binoklit? Me ei oska seda ise kusagilt otsida ning laev kaugeneb kogu aeg. Või ütleksite meile, mis loomad need on?”

      Teatud kahjurõõmuga märkasin, nagu öeldud, et ta kõne oli pisut hakitud ja ta ise silmnähtavalt närvis. Nihkusin ka ise lähemale, jäädes neist umbes kolme-nelja sammu kaugusele seisma. Too mees, kes eriti tüdruku hapra kogu kõrval hiiglaslik tundus, oli teda kuulanud, pöörates pilgu allapoole, nägu ikka kapuutsi teravas varjus. Sõna lausumata ulatas ta nüüd tüdrukule binokli. Cheril sobitas seda silmade ette, see tundus olevat raske, mees nihutas end ta selja taha, pööras midagi, toetas aparaati kergelt ja siis sai Cheril vist pildi ette. Ta vaatas mitu pikka minutit rannale. Muutusin juba rahutuks, ent too mees seisis kõigutamatu raidkujuna ta selja taga. Taipasin palju hiljem, mis mind selle juures kõige rohkem häiris – nii, nagu mees teda toetas, oli Cheril tegelikult tema embuses. Tüdruk pidi seda ise suurepäraselt tajuma, ent nagu tal kombeks, nautis ta vist omal viisil olukorda, kus ta sai just nagu lubatu piiril balansseerida, andmata tegelikult põhjust mingile konkreetsele etiketirikkumisele osutamiseks.

      „See on imeline,” sosistas Cheril lõpuks nii vaikselt, et ma seda vaevu kuulsin. „Kes nad õieti on? Mida nad seal teevad? Kas… kas nad elavadki seal nii?”

      „Duveraelle nimetas neid marecocuex’deks, kohalik nimetus võiks tõlkes olla ’hiidhüljes’, kuigi neil ei ole palju ühist Põhjamere külmade vete hüljestega, pigem, nagu Andrizzi märkis, on nad lähedasemad Antarktika merilõvidele.” Ta hääl oli madal ja sügav, veidra aktsendiga. Ma ei suuda tagantjärele tegelikult ligikaudugi ta kõnet edasi anda, sest aeg-ajalt ta otsis sõnu ja kasutas väga kummalisi väljendeid, ka teiste keelte omi.

      „Mida nad teevad? Elavad. Need väiksemad, kirendavate rohelise tormimerekarva laikudega on emased, need kõuepilvehallid on isased, ka lõust on neil raskepärasem, hambad suuremad. Austraalia rannikult pärit hoovus toob koos kevadega kala, nad sukelduvad selle järele lainetesse, ujuvad vee all ja saavad oma uimase saagi ka kätte. Siin kaldal – kõhud täis – nad armastavad, isased võitlevad oma daamide eest, emased teevad oma valiku. Igal kevadel, kui soojad vihmad uhuvad merre talve viimase lume ja saasta, tulevad nad siia, et laulda oma laule kõrgele sinitaevale, pöörata pilk päikesele, aevastada ja nautida uut aastaringi. Siin toovad nad ka sügisepoole ilmale oma pojad, imetavad neid sammaldunud kividel, pea kohal merelindude kisa. Nad lähevad koos esimeste sügistormidega, saatjaks albatrosside hääletud varjud, vihmakardinad ja jahenevad vood, liiguvad kala järel üle sinava avaruse India kuumade randadeni, haid söövad neid, kalurid püüavad neid, paljud hukkuvad, ent paljud toob kevad siia tagasi, et taas nagu tuhandete aastate eest ja ka tuhandete aastate pärast kaiguks kallas nende laulust, kui isased möirates rinnad vastamisi suruvad ja emased seda vurre siludes pealt vaatavad, et lasta siis võitjal endasse kasvama panna uus elu.”

      Kummaline oli teda kuulata, ta oli üheaegselt nagu metslane ja nagu poeet. Rääkida hüljeste puhul armastusest… Midagi mõjus ka Cherilile, sest ta oli vait jäänud, üritades ikka veel uurida võõra nägu. See õnnestus tal vist, sest korraga ta võpatas ja surus käe suule.

      Ning äkki mõistsin ka mina, et lõpuks seisame me vastamisi kapteniga, kellesse need jumalate nimedega tegelased suhtusid kui jumalasse.

      Kronos lükkas kiire liigutusega kapuutsi tagasi. Võib-olla seostas ta Cherili ehmatust vaid oma välimusega ja tahtis päevavalguses näidata, et ta on vaid inimene, mitte tont? Efekt oli vastupidine. Ta oli, nagu öeldud, suurt kasvu ja üsna turske mees. Ent see kõik on kõrvaline, ja kuigi me hiljem saime teada, et tal on deemoni jõud, polnud füüsiline üleolek tema puhul vähimalgi määral oluline. Maised kuningad ümbritsevad end tohutu hulga märkidega, et kellelgi poleks kahtlust nende võimus. Kronos lihtsalt oli. Järele mõeldes polnud temas ühtki detaili, mida saaks nimetada ja öelda, et see oli ebainimlik. Ma ei taha temast rääkides kasutada sõna „jumalik” ja sügavalt vale oleks teda ka juba kord kasutatud sõnaga „deemonlikuks” nimetada. Ma ei tea, millised ürgsed mehhanismid ta meis äratas, kuid nii võib metsloom end inimese ees tunda – jah, mingis olukorras jääb võimalus teda vigastada või isegi tappa, kuid üldiselt ei ole tema üleolekus mingit kahtlust.

      Enne uuesti Cherilile otsa vaatamist õnnistas ta meid ühe pilguga. Meie silmad kohtusid vaid hetkeks ja nii vale oleks öelda, et see pilk tungis hingepõhjani. Ei, see pilk jäi sügavalt mõistmatuks, ehkki kõik mu hingekeeled häirekella lõid, korraga värisesid mu jalad, ma olin justkui palavikus ja hingeldasin. Korraks tekkis mul tahtmine põlvili laskuda ja ta saapad täis ilastada. Julgen seda tunnistada, sest mu sõbrad Maguns ja Teriek tunnistasid hiljem, kui sellest juttu tuli, pisut teises sõnastuses sedasama. Me kõik soovisime kirglikult, et see olend oleks meie vastu lahke, me ei tahaks teda mingil juhul pahandada…

      Minu puhul kestis see kõik vaid mõne hetke. Jäi vaid kuidagi hale ja abitu olemine. Sest siis pööras ta pilgu naisele, keda ma armastasin. Ja ma võisin suurepäraselt mõista, mis Cherili hinges toimus, kui ta justkui lummas oma käe Kronose pihku pani ja ebaleva naeratusega ta naeratusele vastas.

      „Sul ei ole põhjust mind karta, tüdruk,” lausus Kronos madala häälega.

      „See on mulle auks.” Cherili hääl värises. Ma ei tea, mida ta nende sõnadega täpselt mõtles – tagantjärele oli tegu vist kõigest tühja viisakusvormeliga – kuid minu jaoks oli nii ilmselge, et see mees oleks võinud Cherili kohe oma kajutisse viia ja enda omaks teha.

      Vaikus venis üle kümne sekundi.

      „Me vestleme õhtul,” ütles Kronos lihtsalt, vabastas Cherili käe ja kummardas. Ta pilk libises uuesti kiiresti üle meie teiste ja peatus seekord pikemalt minul. Seekord näis ta tõesti mu hinge lugevat ja tema muigevirve, mida võib-olla vaid mina märkasin, oli lõikavalt irooniline, ehkki mingil mõistetamatul viisil ka kuidagi vabandav.

      Ta pöördus ja kadus. Vähemasti minul oli tunne, et oleme viimase minuti hinge kinni hoidnud.

*

      Nagu kõigil nendel kordadel, kui Kronos rääkis professor Changiga, oli minu osaks istuda ja mitte millestki aru saada. Tundsin üsna suurt vaimset meeleheidet, sest kuigi mõned vahelelipsanud väited olid ju tegelikult väga lihtsad, kaldus nende vestlus alailma selliste mõistete ja kontseptsioonide rägastikku, mis kaugelt ületasid minu taipamisvõime piire.

      Ma peatusin siinkohal, sest kindlasti ei saa te aru, kui teistmoodi maailma me sisenenud olime. Ma ise olen lugenud õige mitmeid paremaidhalvemaid lugusid veidratesse laevadesse või lossidesse igasuguste arusaamatute imede keskele sattumisest. Ma olen lugenud ka lugusid, kus autor kõiki imesid väga arenenud tehnikaga seletada püüab. Selles suhtes olid meie olud seal allveelaevas veel eriti vildakad, sest laeva omanik ja kogu tema kaaskond kinnitasid, et tegu pole maagiaga, samas kui nad kogu aeg tegid asju, mille Jumal peaks olema endale reserveerinud.

      Me istusime laeva lae lähedal ja meie ümber väreles ookeani sinakas kuma. Laev hoidis, nagu enamasti, mõnikümmend meetrit allapoole merepinda ja kaitseluugid olid lahti. Meist keegi ei julgenud esimestel päevadel viibida selles ruumis, mida nad mingi arusaamatu huumoriga buduaariks kutsuvad, sest veest ei eraldanud meid midagi tajutavat. Buduaar oli ülevalt avatud, välja arvatud üks massiivne tala laes, ja sealt võis pista käe otse möödatormavasse soolasesse vette. Kui see ei olnud nõidus, mis vee eemal hoidis, siis mis see oli? Jutt mingist „väljast”, mingist „ruumi struktuuri kodeeritud barjäärist”, mis lugupeetud professori silmad sädelema pani, oleks võinud minu jaoks ka olemata olla.

      „Nad ütlevad, et sa oled põrgust põgenenud deemon,” märkis professor ettevaatlikult. „Ronisid sa läbi ilmajuurte põrgust välja?”

      „Jah, ma ise rääkisin neile seda,” mühatas Kronos temale omase seletamatu lõbususega, nina veinikarikasse peites. „Et ma olen põrgust põge-nenud deemon. Et ma leppisin inglitega kokku ja võitlen nüüd nendega koos kaose jõudude vastu, tehes seda, mida nad teha ei saa,