Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

kuid silmis raske pilk, mis näitas, et seljataha jäi kohutav aeg, et ta polnud veel tema ise ja andis lihtsalt parima, et teeselda. „Võimsad välujad, jälle koos. Hea meel sind elusana näha, suhka – kujutasin ette vähemalt sadat viisi, kuidas sa surra võisid. Vean kihla, et nutsid igal õhtul igatsusest minu järele.”

      „Jep,” pomises Thomas, tundes kõigi nägemisest suurt rõõmu, kuid nähes kurja vaeva, et sõnu suust saada. Ta eemaldus poistest ja kõndis Teresa juurde. Ta tundis kõikehaaravat soovi tüdrukuga silmitsi seista ja mingitki meelerahu leida, enne kui otsustab, mida teha. „Hei.”

      „Hei,” vastas tüdruk. „Kõik korras?”

      Thomas noogutas. „Vist küll. Üsna karmid nädalad. „Kas –” Ta peatas end. Ta tahtis peaaegu küsida, kas tüdruk kuulis, et ta üritas temaga mõttejõul ühendust saada, kuid ei tahtnud pakkuda talle rahuldust teadmisest, et oli seda teinud.

      „Ma üritasin, Tom. Üritasin iga päev sinuga rääkida. Nad katkestasid meid, aga ma usun, et see kõik oli seda väärt.” Ta sirutas välja ja võttis Thomasel käest kinni ning see vallandas välujate mõnitavad hüüded.

      Thomas tõmbas käe kähku tüdruku haardest välja ja tundis nägu punaseks värvumas. Mingil põhjusel ajasid Teresa sõnad ta ühtäkki tigedaks, aga teistele jäi vale mulje, nagu ta oleks pelgalt häbi tundnud.

      „Nii nunnu,” ütles Minho. „Umbes sama armas nagu see, kui ta odaotsaga su suhkanäo sisse rammis.”

      „Tõeline armastus tõepoolest.” Seda ütles Frypan, kõmistades seejärel sügavat naeru. „Ma ei tahaks näha, mis siis saab, kui need kaks esimest korda päriselt tülli lähevad.”

      Thomast ei huvitanud nende arvamus, kuid ta tahtis Teresale ilmtingimata selgeks teha, et tüdruk ei pääse niisama lihtsalt. Ükskõik milline usaldus nende vahel enne katseid ka polnud, see ei tähendanud enam midagi. Thomas võib ju tüdrukuga rahujalale jõuda, kuid ta otsustas sealsamas, et usaldab vaid Minhot ja Newti. Ei kedagi teist.

      Ta hakkas just vastama, kui Rottmees sisse astus, marssides mööda vahekäiku ja plaksutades käsi. „Võtke kõik istet. Meil on vaja veel mõningad asjad üle rääkida, enne kui pühkija eemaldame.”

      Ta sõnas seda nii muuseas, et Thomas ei saanud alguses pihtagi. Seejärel jõudsid sõnad kohale – eemaldame pühkija – ja ta tardus.

      Ruumi sigines vaikus ja Rottmees astus lavale ning lähenes kõnepuldile. Ta haaras puldi nurkadest, kordas samasugust sunnitud naeratust nagu varemgi ja hakkas siis rääkima. „Just nii, daamid ja härrad. Saate peagi oma mälestused tagasi. Iga viimse kui ühe.”

      5. PEATÜKK

      Thomas oli jahmunud. Pea ringi käimas, istus ta Minho kõrvale.

      Pärast nii pikka piinlemist, üritades mäletada oma elu, pere ja lapsepõlve – isegi seda, mida ta oli teinud päev enne labürinti sattumist –, tundus mõte mälestuste tagasisaamisest liig, et seda mõista. Kuid mida rohkem see kohale jõudis, tajus Thomas, et miski oli muutunud. Kõige mäletamine ei kõlanud enam hästi. Sisetunne andis kinnitust sellele, mida ta oli tundnud hetkest, kui Rottmees väitis, et kõik on läbi – see näis liiga lihtne.

      Rottmees köhatas hääle puhtaks. „Nagu teile kõigile nelja silma all kinnitati, on katsed sellisel kujul, nagu teie neid teate, läbi. Kui olete mälu tagasi saanud, küllap usute mind ja saame edasi minna. Teid kõiki on lahvatusest ja katsete põhjustest informeeritud. Oleme lõpuala plaanile erakordselt lähedal. See, mida vajame, et olemasolevat edasi viimistleda, toimib veel paremini teie igakülgse koostöö ja muutmata aju abil. Nii et palju õnne.”

      „Peaksin tulema ja su suhkama nina murdma,” sõnas Minho. Tema hääl kõlas hirmuäratavalt rahulikult, arvestades ähvardust ta sõnades. „Mul on kõrini sellest, kuidas sa käitud, nagu kõik oleks lilleline – nagu rohkem kui pooled meie sõpradest poleks surnud.”

      „Minule meeldiks küll näha selle rotinina purustamist!” nähvas Newt.

      Viha poisi hääles jahmatas Thomast ja ta mõtles paratamatult, mida hirmsat Newt võis kolmandas etapis läbi elada.

      Rottmees pööritas silmi ja ohkas. „Esiteks, teid kõiki on informeeritud tagajärgedest, kui peaksite üritama mulle viga teha. Pealegi võite kindlad olla, et teid kõiki jälgitakse. Teiseks, tunnen kaasa nende pärast, kelle kaotasite, kuid lõpuks on kõik seda väärt. Aga mulle teeb muret, et paistab, nagu ei paneks miski teid mõistma, mis on kaalul, ükskõik, mida ma siin ka ei räägiks. Jutt käib inimrassi säilimisest.”

      Minho hingas sisse, nagu tahaks lärmama hakata, kuid lõpetas järsult, sulgedes suu.

      Thomas teadis, et ükskõik kui siiralt Rottmehe jutt ka kõlas, see pidi olema trikk. Kõik oli trikk. Kuid praegu ei tulnud vastuhakust midagi head – ei sõnade ega rusikatega. Praegu vajasid nad eelkõige kannatlikkust.

      „Pistame lihtsalt mulgud kinni,” ütles Thomas rahulikult. „Kuulame, mis tal öelda on.”

      Frypan võttis sõna just sel hetkel, kui Rottmees oli valmis jätkama. „Miks me peaksime usaldama teid, et … kuidas seda nimetatigi? Pühkija? Pärast kõike seda, mida te olete meile ja meie sõpradele teinud, tahate eemaldada pühkija? Ei lähe läbi. Pigem jääksin teadmatusse, suur aitäh.”

      „MOOLOK on hea,” ütles Teresa ootamatult, justkui räägiks iseendaga.

      „Mida?” küsis Frypan. Kõik pöördusid tüdrukut vaatama.

      „MOOLOK on hea,” kordas Teresa nüüd palju valjemini, pöördudes toolil teistele otsa vaatama. „Kõikidest asjadest, mida oleksin võinud oma käele kirjutada pärast koomast ärkamist, valisin just need kolm sõna. Ma ei saa seda peast, sel peab olema põhjus. Pakun välja, et jääme vait ja teeme, mida see mees tahab. Mõistame siis, kui oleme mälu tagasi saanud.”

      „Nõus!” hüüdis Aris palju valjemini, kui oleks vaja olnud.

      Thomas oli tasa, ruum aga mattus vaidlustesse välujate vahel, kes pooldasid Frypani, ja B-rühma vahel, kes pooldasid Teresat. Tahtmiste pärast võitlemiseks poleks saanud halvemat aega ollagi.

      „Vaikust!” möirgas Rottmees, tagudes rusikaga kõnepuldi pihta. Ta ootas, et kõik tasa jääksid, enne kui jätkas. „Vaadake, keegi ei süüdista teid, et teil puudub usaldus. Teid on karistatud füüsiliste piirideni, olete näinud inimesi suremas, kogenud õudust selle teravaimal kujul. Aga ma luban, et kui kõik on tehtud, ei vaata keegi teist tagasi –”

      „Aga mis siis, kui me ei taha?” hüüdis Frypan. „Mis siis, kui me ei tahagi oma mälestusi?”

      Thomas pöördus oma sõpra vaatama, tundes kergendust. Ta oli ise täpselt sama mõelnud.

      Rottmees ohkas. „Kas sellepärast, et teil pole huvi mäletada või sellepärast, et te ei usalda meid?”

      „Oh, ma ei kujuta ettegi, miks me ei peaks teid usaldama,” vastas Frypan.

      „Kas te ei mõista, et kui tahaksime teile kuidagi liiga teha, siis me lihtsalt teeksime seda?” Mees vaatas alla kõnepuldi poole ja siis taas üles. „Kui te ei taha pühkijat eemaldada lasta, ärge laske. Võite kõrval seista ja teisi jälgida.”

      Valik või bluff? Thomas ei saanud mehe hääletoonist aru, kuid oli sellegipoolest üllatunud.

      Taas sigines ruumi vaikus ja enne kui keegi jõudis midagi öelda, astus Rottmees lavalt maha ja kõndis toa tagaukse poole. Sinna jõudnud, pöördus ta uuesti nende poole. „Kas tahate tõesti veeta kogu ülejäänud elu, ilma et mäletaksite midagi oma vanematest? Perest ja sõpradest? Tahate tõesti kaotada võimaluse saada tagasi vähemalt mõni hea mälestus, mis teil võis olla, enne kui see kõik algas? Minugipoolest. Aga sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla.”

      Thomas vaagis oma otsust. Tõepoolest, ta oli tahtnud mäletada oma peret. Ta oli sellele nii palju kordi mõelnud. Aga ta tundis MOOLOKit. Ja ta ei kavatsenud järjekordsesse lõksu astuda. Ta võitleks elu hinnaga, enne kui