Название | Pool kuningat |
---|---|
Автор произведения | Joe Abercrombie |
Жанр | Боевая фантастика |
Серия | |
Издательство | Боевая фантастика |
Год выпуска | 2015 |
isbn | 9789949278008 |
Orjad, valvurid ja meremehed hakkasid kohe plaksutama. Ainsad, kes sellega ei liitunud, olid Sumael, kes istus hapu näoga ahtrikajuti katusel, kerjus, kelle küürimisplokk endiselt trappi nühkis, ja Yarvi, Göötimaa endine kuningas.
„Olgu see lita neetud,” urises Rulf aplodeerides läbi kokkusurutud hammaste.
„Hakka heaga plaksutama,” pomises Jaud.
Yarvi tõstis käed. „Ma olen selleks veel halvemini varustatud kui aerutamiseks.”
„Mu väiksed, mu väiksed!” hüüdis naine ja surus sõrmustega kaetud rusika tundeliselt rinnale. „Te teete mulle liialt au! Aga ärge laske end sellest takistada. Teadmiseks neile, kes alles äsja meiega liitusid: mina olen Ebdel Aric Shadikshirram, teie kapten ja hooldaja. Te olete minust võib-olla kuulnud, sest minu nimi on kuulus üle terve Purumere ja kaugemalgi, kuni Esimese linna väravateni välja ja sealt edasi.”
Yarvi kõrvu ei olnud see nimi kostnud, kuid ema Gundring oli ikka öelnud, et tark kõneleja õpib kõigepealt seda, millal vait olla.
„Ma võiksin teile vesta vapustavaid lugusid oma värvikast minevikust,” jätkas kapten ning näppis kullast ja sulgedest kõrvarõngast, mis tolgendas õlalt alla. „Sellest, kuidas ma juhtisin keisrinna võidukat laevastikku Fulku lahingus, kuidas ma olin mõnda aega hertsog Mikedase enda lemmikarmuke, ent keeldusin saamast tema naiseks, kuidas ma purustasin Inchimi piiramisrõnga, purjetasin läbi kõige hirmsama tormi alates maailma purustamisest, tapsin vaala, ja blaa blaa blaa blaa, aga milleks?” Ta patsutas heldinult lähima orja põske, piisavalt kõvasti, et laksatused olid selgelt kuulda. „Ütleme lihtsalt, et see laev on nüüd teie maailm, ja sellel laeval olen mina ülem ja teie alamad.”
„Meie oleme ülemad,” kordas Trigg ja lasi tigeda pilgu üle pinkida. „Teie olete alamad.”
„Teenisime täna kenakese kasumi, ehkki kurval kombel oli meil paarile teie vennale asendajaid vaja.” Kapteni saabaste arvukad pandlad kõlisesid, kui ta pinkide vahel ringi loivas. „Täna saate kõik suutäie leiba ja veini.” Selle erakordse helduse peale kostsid üksikud rõõmuhõisked. „Ehkki te kuulute minule …”
Trigg köhatas valjusti.
„… ja teistele meie vapra laeva osanikele …”
Trigg noogutas ettevaatlikult ja heakskiitvalt.
„… meeldib mulle siiski mõelda meist kui ühest perekonnast!” Kapten haaras kogu laeva oma laialiaetud käte vahele ning ta laiad varrukad heljusid tuules, nagu hakkaks mingi haruldane ja hiigelsuur merelind lendu tõusma. „Mina kui leebe vanavanem, Trigg ja tema valvurid kui lahked onud, ja teie pahandust tegevad noorukid. Ühendagem väed halastamatu mereema, kõigi meremeeste põlisvaenlase vastu! Teil on vedanud, lapsukesed, sest halastus, headus ja heldus on alati olnud minu peamised nõrkused.” Rulf sülitas seepeale tülgastunult. „Suurem osa teist saab aru, kui mõistlik on olla sõnakuulelik, aga … võib-olla …” Shadikshirrami naeratus kadus ja ta tumedale näole ilmus haavumist matkiv ilme. „Võibolla on teie seas rahulolematuid, kes mõtlevad minna oma teed.”
Trigg urises halvakspanevalt.
„Kes tahavad meie armastavale perekonnale selja keerata. Jätta maha oma vennad ja õed. Lahkuda mõnes sadamas meie ustavast vennaskonnast.” Kapten silitas sõrmeotsaga põsel olevat peenikest armi ja paljastas hambad. „Võib-olla isegi oma hellade hooldajate vastu reeturlikult kätt tõsta.”
Trigg sisistas õudustundes.
„Kui mõni saatan peaks teile sellised mõtted pähe panema …” Kapten kummardus teki poole. „Mõelge viimasele mehele, kes seda üritas.” Ta tõstis maast raske ahela ja sikutas seda tugevalt, nii et räpane tekipesija käte-jalgade, räbalate ja juuste puntras pikali kukkus. „Ärge iial seda tänamatut olendit terariista ligidusse laske!” Kapten astus lamava mehe juurde. „Ei leivanoa, ei küünelõikamistera ega kalakonksu ligidusse!” Ta kõndis üle mehe, nii et ta kõrged kontsad tungisid mehe seljanahka, ent ebatasasest pinnast hoolimata ei kaotanud kapten tasakaalu. „Ta on eikeegi, selge?”
„Olgu neetud see lita,” urises Rulf uuesti, kui kapten kerjuse kuklalt kergelt maha hüppas.
Yarvi vaatas, kuidas hädine tekipesija end püstakile ajas, suu ümbert verd pühkis, küürimisploki taas pihku võttis ning hääletult uuesti tööle asus. Kui ta kaptenile järele vaatas, paistsid pulstunud juuste alt hetkeks ta silmad, säravad kui tähed.
„Nõndaks!” hüüdis Shadikshirram ja ronis vaevata redelist üles ahtrikajuti katusele ning peatus seal, et sõrmustega kaetud sõrmi keerutada. „Lõunasse Thorlby suunas, mu väikesed! Kasum ootab! Ja Ankran?”
„Kapten,” kostis Ankran ning kummardas nii sügavalt, et pidi peaga äärepealt tekki puudutama.
„Too veini, see loba ajas mulle janu peale.”
„Kuulsite, mis vanaema ütles!” röögatas Trigg ja harutas piitsa lahti.
Tõusis kolin ja kostsid hüüded, köied sahisesid ja plangud kriiksusid, kui paar meremeest Lõunatuule otsad andsid ja aluse Vulsgardi sadamast lahkumiseks valmis panid.
„Mis nüüd saab?” küsis Yarvi pominal.
Rulf ainult sisistas pahaselt sellise rumaluse peale.
„Nüüd?” kordas Jaud, sülitas pihku ja sättis kaks tugevat kätt aeru siledaks hõõrutud käepidemetele. „Nüüd aerutame.”
TÕMME
Yarvi soovis üsna pea, et oleks lihamüüja keldrisse jäänud.
„Tõmme!”
Triggi saapad tagusid armutult rütmi, ta kõndis pinkide vahel, piits turskete rusikate vahel, ja ta pilk liikus üle pinkide, otsides orje, kes vajaksid selle julgustust, ilmetu hääl kõmises halastamatu korrapärasusega.
„Tõmme!”
Polnud üllatav, et Yarvi vigane käsi oli suure aerutüve vedamiseks veel kehvem kui kilbikäepidemest hoidmisel. Aga Triggi kõrval oli meister Hunnan Yarvi mälestustes kui hoolitsev toatüdruk. Iga probleemi esimene lahendus oli piits, aga kui Yarvi käest seepeale rohkem sõrmi välja ei kasvanud, sidus ta Yarvi kõvera vasaku randme hõõruvate nahkrakmetega aeru külge.
Iga selle hirmsa aeru täiesti võimatu tõmbega põlesid Yarvi käed, õlad ja selg üha valusamalt. Ehkki tema eelkäijad olid pingiküljed lausa siidiseks kulutanud ja käepide hiilgas tuhmilt, hõõrus ta oma tagumiku üha valusamaks ja käed koledamini rakku. Iga tõmbega kõrvetasid piitsavorbid, saapajäljed ja aeglaselt paranevad põletusarmid ta rohmakalt sepistatud orjavõru ümber soolase merevee ja higi tõttu üha valusamalt.
„Tõmme!”
Kannatused ületasid kõik taluvuse piirid, mida Yarvi suutis ette kujutada, kuid oli lausa hämmastav, millised ebainimlikke pingutusi suudab piits oskajates kätes inimesest välja meelitada. Peatselt sundis ka mujalt kostev piitsaplaks ning isegi Triggi saabaste lähenev lohin Yarvit võpatama, niutsuma ja tibake kõvemini tõmbama, nii et sülg pritsis ta kokkusurutud hammaste vahelt.
„See poiss pikalt vastu ei pea,” urises Rulf.
„Üks tõmme korraga,” pomises Jaud leebelt, kuid ta enda tõmbed olid lõputult tugevad, sujuvad, korrapärased, otsekui oleks ta puust ja rauast tehtud inimene. „Hinga aeglaselt. Hinga koos aeruga. Üks tõmme korraga.”
Yarvi ei teadnud, miks, aga sellest oli abi.
„Tõmme.”
Tullid krigisesid ja ahelad kolisesid, köied naksusid ja plangud kriiksusid, aeruorjad oigasid, vandusid, palvetasid või olid süngelt vait ning Lõunatuul nihkus üha edasi.
„Üks tõmme korraga.” Jaudi vaikne hääl oli valguskiir hädade udus. „Üks tõmme korraga.”
Yarvi ei oleks osanud öelda, kumb oli hirmsam